Lähenevad valimised võiks olla see aeg, kui ühiskonnas toimub elav arutelu erinevate tulevikuvisioonide teemal. Kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Et diskussioon väljuks nelja-aastase valimistsükli raamidest, palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Võrdsuspoliitikast aastal 2035 kirjutavad Jens Jaanimäe ja Kätri Kiilberg Progressiivsest Liikumisest.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Eestil puudub visioon. Valimised tulevad ja lähevad, koalitsioonid sünnivad ja langevad, uued poliitikud astuvad lavale ja vahel harva lahkub mõni ka poliitilisele pensionile. Ajalehtedel ja uudistekanalitel on justkui iga päev pakkuda uusi põhjapanevaid uudiseid Eesti poliitiliselt areenilt, kuid sealjuures ei sünni tõelist ja nüüdseks juba hädavajalikku muutust. Ühiskonna, tsivilisatsiooni, ehk isegi inimkonnana seisame enam kui kunagi varem silmitsi paljude liialdamata ajalooliste kriisidega. Olukorras, kus meie kestmist ohustavad nii kliima-, võrdsus-, väärtuste kui ka teised kriisid, on poliitilised jõud siinmail nähtavasti jätkuvalt arvamusel, et sisutute kempluste jaoks on justkui aega ülegi.

Alustame võrdsuskriisist. Viimase kümne aastaga on Eesti majanduse kogutoodang kasvanud pea nelikümmend protsenti, keskmine brutopalk veelgi enam. Üle terve riigi rajatakse nii uusi maanteid, haiglaid, rongiühendusi kui ka teisi suurprojekte. Samas tunneb üha kasvav hulk inimesi end meie riigis sellest peadpööritavast arengust mahajäetuna. Viimase kümne, kahekümne või isegi kolmekümne aasta edulugu ei ole nende inimeste edulugu. Riik, mis jätab kiirelt tuleviku poole marssides maha oma inimesed, on riik, mis sammub tühja. Demokraatia, mis ei võimesta oma inimesi ega võimalda neil väärikalt toime tulla, välistab üha suurema osa oma liikmetest ja avab uksed seda õõnestavatele jõududele. Ühiskond, mis rajab end vaid tugevatele, kaotab iga päev oma liikmeid. Meie väikeses riigis ei saa me endale sellist olukorda lubada. 

Demokraatia, mis ei võimesta oma inimesi ega võimalda neil väärikalt toime tulla, välistab üha suurema osa oma liikmetest ja avab uksed seda õõnestavatele jõududele.

Struktuurid, mis on loodud, et tagada meie inimestele kas või minimaalne elustandard ja pakkuda meile kõigile halvemateks päevadeks turvavõrku, on tõsises kriisis. Juba praegu oleme olukorras, kus ohus on ligipääs tervishoiule ja teistele kriitilistele teenustele. Sotsiaalhoolekanne on jätkusuutmatus seisus ning kui võrrelda pelgalt põlvkondade suurusi ja oodatava eluea pidevat kasvu, tundub vanaduspõlv praeguste ja tulevaste põlvede jaoks äärmiselt tume. Noorte lootused ja ootused seoses tulevikuga on haihtumas. Olukorras, kus üha enam inimesi ei suuda tohutu kiirusega kasvavale suutmissurvele alluda, süveneb vaimse tervise kriis, mille ohvritele me ei ole suutnud pakkuda adekvaatset abi. Sealjuures on elutähtsast abist ilmajäetute hulk tunduvalt suurem ja hõlmab ka neid kümneid tuhandeid kaasmaalasi, kes ei kvalifitseeru kehtivas süsteemis ravikindlustuskaitse alla. Üks on samas selge: kriitilise abi kärpimisega ei saa säästa ja haige ühiskond teeb meid pikas plaanis vaid palju vaesemaks. 

Tuleviku ühiskond on paratamatult kriisiühiskond. Kliimasoojenemine ning sellest ajendatud majandus-, rände-, populatsiooni-, ressursi- ja teised kriisid iseloomustavad paratamatult meie tulevikku. Saame need seljatada vaid üheskoos. Ühiskonnas, mis on üha ennustamatum ja ebastabiilsem, saab vaid riik, kokkulepitud solidaarsus olla see, mis hoiab ühiskonna ja indiviidi turvatunnet. See ei ole aga mõeldavgi, kui tagatud ei ole universaalne toimetulek. Maksusüsteem, mis toetub kahaneva hulga inimeste tööle, ei ole võimeline lahendama tuleviku kriise. Tuleviku maksusüsteem on mitmekesine ja makse ei koguta ainult inimtööjõult, vaid üha enam ka varalt ja muult väärtusloomelt. Need sammud on nii automatiseerimist kui ka rahvastiku vananemist silmas pidades möödapääsmatud ja kui jääme nende astumisega hilja peale, võime homme juba vaesuda. Sealjuures ei saa maksude kogumise eesmärk olla pelgalt riigieelarve suurendamine ega eelarveliste puudujääkide lappimine, kuid see peab ühtlasi võimaldama ehitada jõukat ja tulevikukindlat ühiskonda. Oleme harjunud, et maksusüsteem on jäik ja kui see üldse muutub, siis vaid aeglaselt. Kuid see jäikus ei võimalda meil astuda vastu pidevalt teisenevatele tuleviku väljakutsetele. Riik peab teenima oma inimesi, mitte vastupidi – just see põhitõde peab väljenduma ka meie maksusüsteemis. Tuleviku Eesti maksusüsteem peab reageerima ühiskonnale ja selle muutustele, olema nende suhtes paindlik. See ei tähenda, et riik peab olema õhukene, vaid seda, et inimesed ja ettevõtted maksavad õiglaseid makse õiglase asja pealt.

Tuleviku maksusüsteem on mitmekesine ja makse ei koguta ainult inimtööjõult, vaid üha enam ka varalt ja muult väärtusloomelt.

Tulevikus, kus innovatsioon on meie igapäevast majandamist fundamentaalselt muutnud, peab muutuma ka hariduse mõtestamine. Sealjuures arenevad tööturu vajadused üha kiiremini: kui mingid sektorid võivad lühikese aja jooksul pea täielikult hääbuda, kasvavad teised üha kiiremini ja enneolematud kolmandad tekivad üldse juurde. Seda olulisem on see, et me ei näeks haridust vahendina, vaid eesmärgina iseeneses. Süsteem, mille alusel igaüks meist õpib noorusaastatel ühe või teise (väidetavalt) kindla ameti selgeks ja loodab sellega pensionipõlveni välja jõuda, ei ole jätkusuutlik. Kiire innovatsiooni ja majandusarenguga suudab vaid elukestev haridus inimeste mahajäämist ennetada. Juba praegu peame pakkuma tulevikuväljavaadet inimestele, kes töötavad jätkusuutmatutes sektorites. Peame tagama, et toimuks ümber- ja edasiõpe, et meie inimeste teadmised ja oskused ei jääks jalgu ajale ja tihenevale konkurentsile. Selleks on ühelt poolt vaja kõiki haridustasemeid, kuid eelkõige kolmandat, kõrg- ja kutseharidust, paremini rahastada, kuid teisalt ka reformida. See, kui riik püüab väidetava kokkuhoiu nimel piirata kõrghariduses õppijate arvu ja inimese omandatava hariduse mahtu, ei ole üha kiiremini arenevas ühiskonnas jätkusuutlik. Kui loome inimestele võimalusi kogu elu vältel oma teadmisi ja oskusi arendada ja mitmekesistada, võimaldame neil käia kaasas tööturu muutuvate vajaduste, kuid samas ka sotsiaalse arenguga, et ennetada sel moel kibestumist ja lõhestumist. 

Meid kõiki peab võimestama tark tööjõupoliitika, kus inimest nähakse kui meie suurimat väärtust, mitte pelgalt vahendit, millest lühiajaliselt maksimaalset kasumit välja pigistada. Tulevikku vaatavas Eestis ei ole töösuhe inimese ohjeldamise vahend, vaid kahepoolne, õiglane, võimestav ja nii töötaja kui ka tööandja õigusi ja vabadusi säilitav. Selleks et ka töötajate hääled kõlaksid, on tarvis edendada demokraatiat töökohal, pakkudes näiteks töötajatele võimalusi saada ettevõtte osanikeks ja kaasates neid strateegilistesse otsustesse.

Tulevikku vaatavas Eestis ei ole töösuhe inimese ohjeldamise vahend, vaid kahepoolne, õiglane, võimestav ja nii töötaja kui ka tööandja õigusi ja vabadusi säilitav.

Kui võimulolijatel puudub kas võime või tahe eesootavatele kriisidele reaalseid lahendusi pakkuda, minnakse liialt tihti rahvast üsna meelevaldsete väärtusküsimustega lõhestama. Võiks eeldada, et see nüüdseks ülimalt ebakonstruktiivne debatt võinuks saada lahendatud juba 90ndate algul, kui leppisime põhiseaduse vastuvõtmisel ülekaalukalt kokku, et oleme Eestis kõik võrdsed ja diskrimineerimisele ei ole meie ühiskonnas kohta. Selmet oleme langenud ohtlikku vaidlusse, mis pöörleb suuresti selle ümber, kellelt ja mis õigusi ära võtta, ja kus demokraatlikud jõud, mis peaksid seisma meie kõigi õiguste laiendamise eest, on taandunud pea täielikult kaitsepositsioonile. Selline diskursus ei lahenda ühtegi meid kummitavatest kriisidest, vaid mürgitab pinnast, kust saaksid võrsuda tõelised lahendused.

Olukorras, kus mängus on meie vabadused, ühiskonna koospüsimine ja kõige fundamentaalsemal tasandil elu planeedil Maa, ei ole meil aega tühisteks ideoloogilisteks heitlusteks. Kui igaüks meist nüüd ja kohe oma pilku iseendast kaugemale ei tõsta ega mõtle kaasa, kuidas täna homset kujundada, on suur oht, et homset ei tulegi.