Indie-trubaduur Sean Nicholas Savage on viimastel aastatel üha värvikamaid ilminguid võtva Kanada muusikaskeene, kuhu kuuluvad teiste seas Grimes, Mac DeMarco, Trust ja Blue Hawaii, üks eklektilisemaid ilminguid. Ja seda puhtalt oma kuulmismeeli paitavate meloodiate, salaja südamele koputava dramaatilise vokaali ja kuvandiga täielikult muusikale pühendunud artistist, kes ei vaja lavale astumiseks muud kui maikat, kitarri ja vokaali. Savage on enda sõnul muusikat kirjutanud juba alates 12. eluaastast ning tundub, et vahepealsed kuusteist aastat pole mehe tuure sugugi maha tõmmanud. Lisaks sellele, et sel aastal ilmunud „Bermuda Waterfall” omab tema stuudioalbumite nimistus juba sellist numbrit, et mees pole enam isegi kindel, mitmenda plaadiga tegemist on, võib seda nimetada ka üheks tema tähelepanuväärsemaks teoseks, mille headuses võib live’is veenduda juba sel neljapäeval F-hoones toimuval Schillingu kontserdil, kus ta peaesinejana üles astub.

Sean Nicholas Savage. Foto: Rebecca Storm

Arvestades seda, kui suure hulga albumeid sa välja oled andnud, töötad sa ilmselt nagu masin. Kas sa ei karda, et su fännid ei jõua lõpuks kogu seda materjali ära seedida?

Tööks kutsun ma seda ainult siis, kui ma pahur olen. Ma olen vahepeal ikka väga ebaproduktiivne ja tegelikult on kõik inimesed sellised. Mõned saavad nüüd ilmselt vihaseks ja ütlevad: „Ei, mina küll mitte! Ma teen nii kõvasti tööd.” Aga no vaene sina, nagu see oleks midagi, mille üle uhkust tunda.
Aga mind ei häiri, kas seda, mida ma teen, on mu fännide jaoks liiga palju. Nad kuulavad, mida nad kuulata tahavad ja see on okei. Ma armastan oma fänne ja teen seda kõike nende pärast.

Sel aastal ilmunud „Bermuda Waterfall” on mõningatel andmetel juba sinu üheteistkümnes stuudioalbum. Kust selline aur muusikat kirjutada tuleb?

Ma lihtsalt armastan muusikat nii palju – see tõmbab mind alati enda juurde ja ma kuulan seda kogu aeg. Kuigi ühtteist albumit ma teinud pole. See on küll mingi jama.

Kuidas sinu lugude kirjutamise protsess välja näeb?

Ma kirjutan luuletusi, laulan lühikesi viisijuppe ja refrääne ning sobitan selle kõik omavahel kokku. Isegi igasugused totakad ideed. Mul on piiramatu hulk kohutavaid ideid, mis on tükike eemal sellest, mida võiks nimetada suurepäraseks, nii et ma proovin ja proovin ning ei jõua tihtipeale kuhugi. Samas meeldib mulle ka halb muusika.

Oled sa kunagi peale muusikuks olemise ka mingeid muid töid teinud?

Mul on olnud kõikvõimalikke töid, mida sa ainult ette võid kujutada. Ma olen iseseisev ja toon peekoni lauale. Kuigi päriselt ma sealiha ei söö. Tead, mis juhtuks siis, kui terve maailm lõpetaks liha söömise? Kujutad ette, kuidas meie staatus loomariigis muutuks. Inimesed on häbiväärsed, kuigi see ei peaks nii olema. Seda on nii lihtne muuta ja sel viisil elaksime me kõik kauem. Alustage kohe!

Mitmete su laulude lüürika põhineb unenägudel. Võtkem või näiteks „Bermuda Waterfalli” nimiloo. Räägi meile mõnest unenäost, mille sa oma sõnadesse oled pannud? Millest sulle veel kirjutada meeldib?

Ma ei kirjuta oma unenägudest sellepärast, et see mulle konkreetselt meeldiks. Mulle lihtsalt tundub, et see on kõige tugevam tunne, mis mind tol hetkel inspireerib, nagu mingi sõnum, mis minust välja tahab tulla ja ei loe, milliseid abivahendeid ma kasutan, et neid sõnumeid edastada. Tavaliselt kirjutan ma selle, mida näen, sõna-sõnalt oma lüürikasse – ma ei oska seda enam paremini kirjeldada, nii et kuulake mu lugusid.

Mis on kõige imelikum laul, mida sa kuulnud oled?

Kui niimoodi peast öelda, siis ilmselt üks Scott Walkeri lugudest tema albumilt „The Drift”. Ma ei kutsu tavaliselt asju imelikeks. Pigem, tead küll…tavalisteks.

Aga kõige ilusam?

See on keeruline, kuna ma kasutan seda sõna nii palju. Debussy „Clair de Lune” või „Ave Maria”. Pehme värk, aga mulle meeldivad ehedad asjad. Ma olen ise ka ehe. (Naerab)

Paljude artistide jaoks on inspiratsiooni käivitavaks jõuks negatiivsed kogemused. Kuidas sinuga lood on? Eelmise albumi kirjutasid sa üsna tumedate tunnetega võideldes.

Mu muusika kannab endas alati mingit nostalgilist või elu peegeldavat tunnetust, aga see on mingil määral selline kibemagus protsess. Ma ei saa kirjutada, kui ma masenduses olen. Sellises olekus tegelen ma kogu aeg sellega, et jälle jalule saada. Muusika teeb mind väga õnnelikuks.

Peale selle, et sind võib nimetada muusikuks, võib su kohta öelda ka poeet. Kes selles vallas su enda lemmikud on?

Pablo Neruda on lahe. Ma OLEN küll poeet, kindlasti, aga see ei tee mind veel luule-eksperdiks. Seda ma küll ei ole.

Kui sa saaksid kirjutada muusika filmile, mida veel olemas pole, siis millest see film räägiks?

See oleks filosoofiline triller. Need mulle meeldivad. Samuti ka tõeline melanhoolia. Polanski „Le Locataire’i” soundtrack on näiteks väga ilus.

Schilling Kontsert Facebookis.