Muusikatööstuse kodumaised korstnad on sel aastal eriti jõudsalt tossanud, mistõttu on publikuni jõudnud kõikvõimalikes formaatides ja žanrites materjali. Aga kuna uus aasta pressib peale, ajakirjandus on oma kärsitusega ikkagi ajakirjandus ja et te teaksite, mida oma isadele, emadele, girlfriend’idele ja boyfriend’idele järgmiseks sünnipäevaks kinkida, tuli leibelitel oma märkmikud taas kord lahti lüüa.

R. Stevie Moore kino Sõpruse laval. Foto: Tõnu Tunnel

Seksound (vastab plaadifirma juht Rein Fuks)

Plaanid aastaks 2015: Plaanis on anda vinüülplaatidel välja mõned kodumaised indie-klassikud.
Bizarre’i „Café De Flor” ongi juba tehases ja ilmub jaanuaris. Uuest muusikast väärib märkimist Holy Motorsi seitsmetolline singel, millega praegu töö käib. Kuna meil täitus tänavu 10 tegutsemisaastat, plaanime oma sõpradele ja fännidele jaanuaris väikese peo teha.
Aasta kontserdielamus: Kindlasti R. Stevie Moore’i kontsert kinos Sõprus. Ilus muusika ja lahe energia! Paigaldasin just hiljuti Mihkel Kleisi tehtud R. Stevie Moore’i plakati koju seinale.
Parim kodumaine plaat: Aasta lemmikalbum on Jarek Kasari „Liiga palju viiuleid”! See käis meil autos vähemalt kolm kuud järjest! Plaat on vaimukas ja musikaalne. Kahjuks ei jõudnud esitlustele, aga mu naine ja laps käisid. Vaiko Epliku „Nõgesed” on ka kindlasti üks tähtis album. Minu jaoks tema üks parimaid siiani. Siis veel Tõnu Naissoo Trio LP, Pastaca & Tenniscoatsi „Yaki-Läki Versions”, cirkl, Badass Yuki jne. Tore on ka see, et vanad Vennaskonna albumid vinüülile said!

Õunaviks (vastab plaadifirma juht Villem Valme)

Plaanid aastaks 2015: Nagu Õunaviksil traditsiooniks, on plaanis anda välja üks reliis (kahe vinüüliga 2014 oli erand). Artisti ei julge enne välja hõigata, kui albumi materjal on koos.
Aasta kontserdielamus: Kohe meenub Dean Blunti põrmustav live Sõpruses, aga see oli juba 2013. aasta sügisel. Selleaastase „kananaha”-efekti sain kätte cirkli päris esimesel ja mitteavalikul laivil Sofaril, subjektiivsetel põhjustel. Mu kontserdielamused kipuvadki mu enda plaadifirma artistide esinemistega seonduma, kuna nendele jõuan ma kindlasti kohale.
Parim kodumaine plaat: Vaiko Epliku „Nelgid” on tegelik, aga mitte kõige üllatavam vastus. Seepärast lisaksin veel ühe tähelepanuväärse albumi: Maria Fausti „Sacrum Facere”. Just sellisena Faust minu meelest toimib.

Processed (vastab plaadifirma juht Margus Löve)

Plaanid aastaks 2015: 2015. aastal kulgeb Processed jätkuvalt edasi sooviga eesti elektrooniline muusika ja produtsendid rahvusvaheliselt märgatavamaks teha. Lisaks jätkame oma klubiõhtute ning välisartistide kohaletoomisega. Plaadifirma kümnendaks reliisiks on planeeritud ambient’i/elektroonikat sisaldav album minult endalt nime 1DERL& alt ning kindlasti lisandub ridadesse põnevaid uusi tegijaid ning koostöid siit- ja sealtpoolt piiri.
Aasta peoelamus: Selle tiitli annan Tallinn JÄCK City aasta alguses Ulmes korraldatud üritusele, mille peaesinejaks oli rumeenlane Cosmin TRG. Ootamatult suur külastajate hulk ning sõbralik atmosfäär tegid sellest ühe väga meeldejääva peo.
Paljulubavaim kodumaine artist: Thing! Juba mõnda aega edukalt DnB-maastikul rahvusvahelist nime teinuna avas ta ennast ka teknot viljeleva produtsendina ning selle üle on mul ainult suur rõõm.

Mürk (vastab peosarja peakorraldaja Hugo Murutar)

Plaanid aastaks 2015: MÜRK plaanib tuua aastal 2015 välja esimese vinüüli enda leibeli alt ja seda Hooandja kaudu. Artistiks meie enda Artur Lääts koos ühe remiksiga Thomas Hesslerilt. Pidudega seoses ei tahaks veel kedagi välja hõigata, aga võib öelda, et on kindlasti põnev.
Aasta peoelamus: Pärnu Katlamaja avapidu. See oli antud linnas ja Eesti klubide mõistes midagi eriti värsket.
Parim kodumaine plaat: Praegune lemmik on endiselt Profile’i EP „Back to Basics”. Konkreetne aeglane naturaalsete helidega nühkimine, mille järgi saab tantsida ka.

Mihkel Kleis aka Ratkiller. Foto: erakogu

Trash Can Dance (vastab leibeli alustala Gert „Trash” Moser)

Plaanid aastaks 2015: Kassette salvestada, aga mitte ainult. Suuremas plaanis on teha lõpuks ära järjekogumikud „Kevad” ning „Suvi”, et saaks niinimetatud aastaaegade seeriaga ühele poole. „Kevad” sisaldaks sulnist elektroonilist muusikat ning indie-poppi, „Suvi” oleks aga raskema metal’i ja keldrilisema heli päralt. Boonusplaadil seekord käredamat punkrokki. Samuti nõuavad ilmumist üheksakümnendatel salvestatud shoegaze’i bändi reliis ning samasse ajajärku jääv eksperimentaalse ambient’i projekt.
Aasta peoelamus: Aasta suursündmusteks on minu jaoks ikka ja alati kaks üritust – aprilli lõpus toimuv HÕFF ning suve keskpaiku aset leidev Estcon. Esimene siis hingega filmipidu, kus eesti avatuma mõttega kinosõbrad nädalavahetuseks Haapsallu kokku sõidavad, päevad läbi filme vaatavad ning ööd jätkupidudel veedavad. Estcon on aga Eesti suuruselt kolmas kirjandusfestival ning keskendub ulmele. Sõbralik seltskond, põnevad ettekanded ning heast huumorist pakatav napsitamine.
Parim kodumaine plaat: Sellel aastal on kodumaistest albumitest tõstnud mu tuju Ratkilleri „On Emotional Surface”, Of Roofs, Genes and Stolen Meaningsi „Two: Places to Call Home”, Hello Killu EP, Greeneyed Meganekko „Vernorexia” ja EDASI „The Discoverie of Witchcraft”.

Porridge Bullet / Pudru Kuul (vastab Porridge Bulleti üks eestvedaja Siim Nestor)

Plaanid aastaks 2015: See on väga magus küsimus, sest Porridge Bulleti plaanid on mu lemmikplaanid üldse. Ja kuigi taolistele küsimustele on vist tavaks vastata, et „plaanid on vägevad, aga veksleid ei tahaks välja käia”, siis ma laseks siin nüüd mõnuga kogu Pudru-märkmiku valla. Eks paistab, mis siis saab, mis teostub, mis mitte.
Igal juhul on peaaegu plaadivabrikus või juba plaadivabrikus legendaarse Hypnosauruse esimese perioodi kogumik-LP ning vanema Aafrika muusika ülespumpamistega 12-tolline, mida nimetame Pudru kontoris uueks „Benga Bengaks”.
Ja plaanid. Uus erinevate esitajatega EP „Bullets no. 2” (sisaldab Neuronphase’i, Rhythm Doctori ja kellegi lugusid veel). Tahame välja anda ka välismaalasi – Jamie „Winkle” Slaterit ja fantastilise, põhimõtteliselt terve elu omaette Põhja-Yorkshire’is muusikat loonud Crow44 EP. Temalt on meil jällegi sedavõrd palju uskumatut ja võrreldamatut materjali, et ideaalis alustaks ilmutamist EPde seeriaga, näiteks kolm tükki, ja siis selle otsa, kui terve maailm on ta järgi juba hulluks läinud, gigantne duubelalbum. Oi, see oleks mental-hea! Kas või juba tegevusena. Siis on meil veel Ajukaja ambient-album, Mart Avi & Ajukaja ühine teos, Hypnosauruse hilisema perioodi kraami vinüülile pressimine ja endiselt on isu ükskord ometi Ratkiller vinüülile lasta. Kurat, vaatan seda nimekirja siin ja… on ikka šeff plaadifirma. Meil on ka lääne tüüpide Jamie Slateri, Sad City ja Red Rack’emi tehtud remikse Pudru asjadest. Ei tea, mis nendega saab. Rack’em on ootamisest igatahes juba hullumas, kuna arvab, et me muneleme totaalse hiti peal.
Aasta peoelamus: Ma kardan, et kõige lahedamad peod olid need, kus ma ei käinud. Seal on ju ikka kõige parem, kus mind pole, right, Joe? Igal juhul usun, et väga head olid Jäcki tüüpide organiseeritud Huerco S.-i ülesastumine ja Niko püsti pandud pidu Lee Gamble’iga. Oi, need võisid head olla.
Nendest, kus käisin… Eks R. Stevie Moore’i kontsert Sõpruses rõõmustas väga. Ats on kuradi unimüts, ta võiks seda Kino Sõprus Live’i asja ikka tihedamini ajada. See on nii ideaalne – mingi suhteliselt eksperimentaalne vend laulab ja mängib laval ja sa istud mõnusasti toolil. Aga võib-olla on hea, et Ats nii unine on, saabki rohkem kodus olla. Seal on ka mega.
Parim kodumaine plaat: Väga meeldis Cubus Larviku album „Memorial” oma kaasahaarava miljööga. Kindlasti oli üks aasta sündmustest ka selle plaadi esitlusõhtu Sõpruses, aga ma jällegi ei pääsenud sinna.
Niisamuti esmaklassilised kassetid: Istishhadi „Sochi 2014”, Ratkilleri „On Emotional Surface” ning Winny Puhhi ja Maria Minerva albumid.

Frotee (vastab Frotee üks asutaja Martin Jõela)

Plaanid aastaks 2015: Frotee plaanib jätkata eesti muusika avastamist ja tutvustamist. Plaanid praegu juhatuse koosolekutelt ei välju.
Aasta peoelamus: Kõige sümpaatsem pidu oli Ruutu Poisi singlite esitlus, mis toimus Balti jaama naabruses falafelikioskis Burger Box. Lihtsate vahenditega tehtud ning südamlik hea muusikaga üritus, mille osaliseks võis saada iga juhuslik möödakäija.
Parim kodumaine plaat: Kõige ägedam oli, et Ruutu Poiss jõudis lõpuks vinüülile, õigemini isegi kahele. Sellelt andekalt poisilt ootame veel plaate.