Taasavaldame Müüriehe veebiväljaandes 2011. aasta veebruaris Müürilehe 13. numbris ilmunud Jürgen Tamme intervjuu Raul Saaremetsaga.

Ajukaja on Raul Saaremets – mees, kes ei püsi mingis kellegi poolt välja mõeldud muusikalises lahtris. Läinud aasta lõpus ilmus Ajukajal esimene plaadike täis hämarat ja sisekosmilist tantsumuusikat. Kohtusime Rauliga raadiomaja kümnendal korrusel, kus Raadio 2 toimetuses asub ka tema töine pesa. Kuigi Raul kurtis, et hiigelsuur madalrõhulohk ja kõhedavõitu vihmane ilmake mõjuvad tema enesetundele halvasti, panin diktofoni lindistama.

Foto: Renee Altrov

Miks võttis Ajukaja debüütalbumi ilmumine 13 aastat? Kas ootasid aega, mil vanad lood liiguksid üheskoos uutega kindlasse voogu?

See polnud kunagi albumina plaanitud. Ma olen seda alati ilma igasuguse plaanita teinud. Ma isegi ei mõtle, kas see töötab tantsupõrandal, ma lihtsalt teen. Üheks hetkeks kogunes neid lugusid nii palju, et ma võiksin rahulikult vähemalt neli albumit välja anda. Plaan ongi, et sel aastal tuleb veel kaks.

Ma mängin tihti plaate ja aeg-ajalt panen ka mõne oma loo. Mingil hetkel tekkis enesekindlus – panid peol oma loo ja vaatasid, et inimesed reageerivad kuidagi teistmoodi. Terve õhtu jooksul ei toimu midagi ja kui mängitakse sinu lugu, siis tullakse küsima, mis see on. Ma pole neid lugusid kuskile saatnud, aga mõned sõbrad on öelnud, et „lõpeta ära, miks sa neid endale hoiad.” Kui nemad ütlesid, et see on jube hea – võib-olla on see pettekujutelm –, siis tekkis tunne, et las nad lähevad maailma laiali.

Aga ma teen seda ikkagi omal moel. Seda plaati tegin ka limiteeritult. Nii on mul endal ka hing rahul.

Paljud muusikud kirjeldavad plaadi tegemist kui ümbersündi. Kui sa albumit kokku panid, kas sa siis ei tabanud end mõttelt, et sa oled nüüd oma mineviku helikandjale hoiule pannud ja aeg on püstitada uued eesmärgid?

Mul ei ole eesmärke ega plaane. Projektipõhiselt ma ka ei mõtle, kuigi mul on mõned mõtted, kuidas ma tahaksin muusikat teha. Ma olen kadestanud Vaikot (Vaiko Eplik – JT), kes teeb muusikat oma stuudios, kus mängib trummid ja muud pillid sisse. Ma olen seda ise ka väga tahtnud. Ammustel aegadel sai midagi sellist tehtud, aga nüüd tahaks teha korralikult. Tõenäoliselt ma jõuan kunagi sellise plaadini, kus ma olen traditsioonilises mõttes pillid sisse mänginud ja võib-olla külalislauljaid kasutanud. See on ka plaan, et anda välja paar plaati limiteeritud CDna ja teha see vinüülike ka ära.

Kui reaalne see on?

Kui ego suurt pauku ei saa, siis teeb ikka ära. See plaat on nii positiivselt vastu võetud ja annab julgust, et võib teha küll. Ma olen kindel, et osad tüübid hakkavad järgmisi sõimama. Võib-olla esimesel korral ei tahetud või polnud tekkinud seda trendi, aga järgmisega hakatakse kindlasti mölisema. Aga lood on täpselt samasugused, pole mingit erinevust.

Mulle tundub, et uuemad lood on su vanades palades esile toonud kõige isikupärasemad karakterid. Sul on oma käekiri, mille järgi sind alati ära tunneb. Kui suur on nüüdisaegse keskkonna mõju, et need lood värskelt ja võimsalt kõlaksid?

Praegu on hea aeg – ühtegi stiili pole konkreetselt esil, mille kõrval sa mõjuksid anakronistlikult või kuidagi vanamoodsalt. Paar aastat tagasi oli põhiline dubstep. Mäletan, kui siin käis keegi inglise dubstep’i tüüp ja korraldaja pani meid tutvustades mulle hausi-DJ tiitli. See oli kuidagi solvav. Nüüd need dubstep’i vennad kuulavad kõik haussi. Aeg on õige selle jaoks. Kuigi ma ei ütleks, et minu musa hauss on.

Mis see siis on?

Toores jama on. Mul on selliseid lugusid hästi palju, kus ei toimu mingit arengut. Ma olen korduste või loop’i (korduv fragment muusikas – JT) asja fänn olnud lapsest saadik. Kui loop töötab, siis see võib mul terve päeva käia ja kõik on korras. Aga ma olen täheldanud, et inimestel on vaja arengut, muidu jääb sellest väheks. Ma ikka pisut mõtlen, et keegi veel natuke aru saaks.

Ma saan aru, et sinu jaoks on ikkagi oluline, et su lood annaksid kuulajale positiivse kogemuse, et nendest õhkuks positiivsust mis tahes kujul.

Selle sa pigistasid mult välja. Kui ma selle tunde ise kätte saan, siis mulle piisab sellest. Muusika tegemine on mediteerimine – aju puhkab, sa ei pea midagi mõtlema. See on HÄSTI mõnus tunne, kui sa saad maailmast või oma mõtetest eemal olla. Ma usun, et ma sellepärast musa teengi. See, et see on kaup või heliteos, mida võiksid teised inimesed ka kuulata, tuleb sinna juurde. Minu põhitegevus on mediteerimine. See on mõnus!

Räägime veel meditatsioonist. Olles vastuvõtja, kes sinu poolt loodud olemist tarbib, siis kas sinu arvates tuleb su lugudele anda aega areneda ja kasvada, et selguks millised nad olla võivad? Või on see üks neist üleanalüüsivatest küsimustest?

See pole süvamuusika, millesse peaks süvenema või mida analüüsima. See on primitiivne ja lihtne. See kas tuleb sulle pauhti peale või ei tule – kahetimõistmist olla ei saa. Muidugi peab temaga harjuma inimene, kes üldse tavapärasest erineva muusikaga kokku ei puutu, aga mis me neist inimestest ikka räägime. Ma kujutan ette, et võib-olla kõige labasemat popmuusikat tarbivale inimesele võib see tunduda tõesti imelik. Või inimesele, kes ainult klassikalist muusikat kuulab.

Arvad, et su muusika üldse jõuab nendeni?

Ei usu. Ei peagi jõudma. Minul sellega probleeme pole. Mulle meeldib hästi palju erinevaid asju kuulata. Ma ei kujuta ette, et elad ainult Detroidi teknot kuulates ja ei tea millestki muust midagi. Ma olen John Peeli koolkonna inimene, minu jaoks on see loomulik.

Mõtled küll, et heliloojad või klassikalise muusika pillimehed on mingil kõrgemal astmel, aga kui nad ainult oma „kõrgema kunstiga” tegelevadki ja millestki muust midagi ei tea, siis see on n-ö kõrgemal tasandil enda piiramine. Kunagi tegi Siim Nestor Una Bombast (Röövel Ööbiku järeltulija ja eelkäija – JT) artikli ja andis erinevatele heliloojatele seda plaati kuulata. Ma ei mäleta kes, aga keegi ütles, et tal ei ole selle kohta isegi midagi öelda. Õudne tuju tuli! Minus lõi see punkar välja, kes tahtis kohe perse saata sellise suhtumise. See on täpselt sama nagu Meie Mehe fänn, kes ainult Meie Mehe lugusid tunnistabki. Piiratus ja lihtsustatud maailmapilt on väga halb.

Mul on hea meel, et seda albumit ei saa kirjeldada sõnadega ennast-ära-unustanud eksperimenteerimine. Sinu muusika hingab ja liigub edasi sundimatult. Sa oled öelnud, et „Ajukaja” on valminud poolunes. Kas väsimuse haripunktis loodu aitas sul ideid ja taotlusi paremini tabada?

Ei, see on tingitud sellest, et ma ei saa muul ajal muusikat teha. Minu jaoks on hästi võõras päeval millegi loomingulisega tegeleda. Isegi kui ma pean plaadiretsensioone kirjutama, siis mu pea töötab öösel paremini. Mina loominguga päevasel ajal tegeleda ei saa! Isegi kui ma tahaksin, siis on see võimatu, sest ma käin päeval tööl ja kodus on teised inimesed ning eraldi oma stuudiot mul pole. Sellepärast teengi öösel.

Selge, et see mõjutab sind – sa oled sellises seisundis, kus ümber on totaalne vaikus. Rõdule suitsu tegema minnes vaatad, et terve maailm on surnud või magab. Sul on klapid peas, kuulad lugu ja vaatad seda mittemidagi, mis su ümber on. Sul ei teki öösel kell kolm – kui sa sel ajal lugu teed – sellist tunnet, et sa tahaksid lugu, mis haaraks kõiki kaasa. Öösel kell kolm ei tule sellist mõtet pähegi.

Aga päeval tuleb?

Kui sa teed muusikat päeval, siis sa teed seda nagu tööd. Kui me räägime tantsumuusikast, siis see peab olema funktsioneeriv ja kaalutletud. Öösel ei pea nii mõtlema.

Millele sa nende unetute ööde kestel üldse mõtlesid?

Muusikat on hea teha, kuna siis ei pea mõtlema. Kõige hirmsam asi, mis inimesega juhtuda võib, ongi see, et ta hakkab mõtlema. Praegu on mul siin Facebook lahti ja seal ju näed inimeste mõttetöö tulemust. Ma arvan, et 95 protsendile inimestest on mõttetegevus väga kahjulik, sellepärast ta tõmblebki nagu orav rattas, peaasi et ta mõtlema ei peaks. Mulle ei meeldi üldse oma mõtetega olla.

Millal te Ööbikutega (Röövel Ööbik; loominguline jõuk, kus Raul mängib trumme, kuigi ta end „päris” trummariks ei pea – JT) muusikat teete?

Vanasti tegime ka öösel, aga nüüd teeme päeval. Ja kui sa seda kuulad, siis see ongi väga kalkuleeritud konkreetne popmuusika väikeste rokisugemetega.

Kas midagi muutus ka, kui te öiselt ajalt päevasele kolisite?

Ja-jaa. Kui me stuudios oleme, siis sellist udutamise tahtmist enam ei teki. Kontserdil küll. Kui võimalus on, siis seal me kipume ikka käest ära minema ja kontrolli alt väljuma. Kontserdil on see väga mõnus! Stuudios me midagi sellist enam ei tee. Vanasti läksid stuudiosse ja kippusid seal ka mängima nagu jumal juhatas – spontaanselt, poolimprovisatsiooniliselt. Praegu me seda kindlasti ei tee ja mul pole selle vastu midagi. Mulle on see isegi uus ja huvitav tegelikult. Aga enda asju ma küll kaalutletud ja teadlikult funktsioneerivas vormis tegema ei hakka.

Kas Ajukaja ja Röövel Ööbik asuvad siis põhimõtteliselt erinevatel poolustel?

Üsna. Ööbikus on teised tüübid ka, kellega peab arvestama. Kui sa üksi teed, siis ei pea kellegagi arvestama. Aga ma ei eelista ühte teisele. Ma tunnen rõõmu mõlemast ühtmoodi. Ma imestan, et tegelikult pole aru saadud, kui hea Röövel Ööbik on. Minu arvates pole kunagi aru saadud. Praegu mingid truehead’id räägivad, et vanasti oli hea ja see uus on pask. Vanasti nad isegi ei kuulanud meid, aga nüüd on hea rääkida, et vanasti oli äge. (Ohkab pettunult) Ma mõtlengi, et millal see praegune kohale jõuab, aga tõenäoliselt ei jõuagi.

Sa mõtled „Ringrada” (2009. aastal ilmunud Röövel Ööbiku viimane album – JT)?

Jah. Minu meelest on see VÄGA HEA plaat. Ausalt öeldes oleks nõme, kui ma ütleks, et see on ilge sitt. Mis mõte seda siis üldse teha on!?

Mida sa ütleksid neile kannatamatutele inimestele, keda pole võimalik aeglaselt muusika sisse meelitada, sest nende tähelepanu võitmiseks peab olema volüüm põhjas ja trummid täiskäigul?

Inimesed on ju erinevad. Las nad olla omamoodi. Mulle teeb nalja, kuidas teinekord istud seltskonnas ja siis räägitakse filmist, mida kõik on näinud. Filmist räägitakse kahte või kolme täiesti erinevat versiooni ja sa ei saa aru, kuidas teine on sellest täiesti teistmoodi aru saanud. Minu jaoks pole vaja ühtlustada, et kõik ühtmoodi aru saaksid.

Samas on hästi palju lihtsalt labast muusikat, mis süvenemisvõimega või arenenumat kuulajat tugevasti piinab. Kui tahta mind piinata, siis on päris mitu Eesti ansamblit, kelle muusikaga võiks mind tõenäoliselt vaimselt ära sandistada. Kui mind kuskile ruumi sulgeda ja seda siis kolm tundi järjest lasta, siis ma tõenäoliselt tuleks sealt välja ja oleksin pool aju kuidagi nii välja lülitanud, et see enam kunagi tööle ei hakka.

Sa nende nimesid ei taha nimetada?

Ah, kõik inimesed teavad neid bände nagunii ja paljudele selle muusika fännidele on hoopis minu muusika selline. Maailmas ei peagi olema kõik inimesed ühtmoodi. Mõnedele pole süvenemisvõimet antud. Eks seda saab arendada, aga tihti näed, et mõned inimesed püüavad kunstlikult näiteks joogas käima hakata ja siis võivad tulemused päris kohutavad olla. Kui mõni tegeleb tõsisema meditatsiooniga ning hakkab süvenema ja mõtlema, siis ongi tulemus käes. (Irooniliselt) Lõpuks hakkab veel bändi tegema ja siis on perses! Ja siis meie normaalsed inimesed peame kannatama. Nagu Reiljan ütles, et las igaüks jääb oma liistude juurde. Täiesti õigesti ütles, kuigi ta pidas midagi muud silmas ja see oli igavesti vastik.

Milliseid muusikalisi mõjutajaid sa viimase plaadi puhul rõhutada sooviksid?

Neid mõjutajaid on olnud lapsepõlvest saadik. Mulle meeldivad asjad, mis ei ole valmis, mis on toored ja pole eriti kvaliteetsed. Kõige hirmsam on hästi filigraanselt tehtud kõik-on-paigas-professionaalne muusika. Mul on tunne, et ma teadlikult väldin seda. Ma pean silmas professionaalust, mis on igav ja kuiv. Kui ma kuulen, et keegi on midagi väga toorelt, ägedalt ja mõjuvalt teinud, siis olen hästi kade ja mõtlen nende peale küll. Mõjutajaid on palju, aga kedagi konkreetselt ma järele ei tee – see on päris muusikute teema.

Miks sa just detsembris plaadi välja andsid? Ilmselt seetõttu ei sattunud see paljudele aastalõpu autahvlitele.

Jõulude ajal ilmub kõige rohkem plaate ja detsembri lõpuks on kõik aastalõputabelid juba kokku pandud. See oli täiesti teadlikult nii sätitud, et sellele võimalikult vähe tähelepanu pöörataks. Et sellel oleks ainult nende inimeste tähelepanu, kellel seda vaja on.

Kuna „Ajukaja” andis välja su enda kureeritav plaadifirma Umblu, siis kas sa muretsed ka, kas su plaadid müüvad? Või on läbimüük asi, millele ei tohi oma firma puhul mõelda?

Tegelikult ikka peab mõtlema, sest ei ole mõtet anda välja asja, mida keegi ei osta. Kas või loodusressursside mõttetu kulutamise pärast. Milleks toota asja, mida kellelgi vaja ei ole? Kui ajastusest veel rääkida, siis tõenäoliselt oli ka hirm, et see satub nende inimeste kõrva, kes seda kuulama ei peakski. Mulle meeldib, kui asju üle ei promota. Natuke peab ikka promo tegema, aga seda tuleb teha nii, et ei jääks muljet, nagu lükataks sulle seda igast august ette. Parem kui teavad ainult need, kellel seda vaja on. Milleks mul on vaja, et see plaat satuks nende inimeste ette ja hammaste vahele, kuhu ta ei kuulu?

Sulle ei meeldi kriitika?

Ei meeldi jah! Kriitika ei ole kunagi õige. Ekspressis kirjutas sellest plaadist Yostafa (Aleksander T. Yostafa – JT). Nestor andis plaadi spetsiaalset talle, kuna ta elab Brasiilias, julgeb kindlasti möliseda ja siis ei tule mingit kiidulaulu. See, mis ta seal ette heitis, see pole kriitika ega asi.

Mis sind konkreetselt häiris?

Ta ütles, et lugu „Fashist” ei vääri oma pealkirja! Kusjuures korrektor oli sh loo nimes š-ks muutnud. Aga ma ei mõelnud Hitleri Saksamaad ega natse, vaid see oli tuletatud sõnast fashion. Ma kunagi avastasin, et fashist, sõnast fashionista (andunud moejünger – JT), tähendab hoopis midagi muud.

Yostafa heitis ette ka seda, et mingi lugu ei täitnud oma täit potentsiaali. Ma proovisin teha seda lugu üht- ja teistmoodi, aga siis sain aru, et fakk, ma olen nagu päris tantsuprodutsent nii ning jätsin teadlikult algse versiooni. Halb kriitika on täpselt sama sitt, kui sitt kiitmine! Vahet ei ole.

Kas sa seda kriitikat oled kuulnud, et see album on nagu kogumik? Või oligi see taotluslik?

(Hingab sügavalt) Seda ma tundsin ise ka tegelikult. Mul on nende lugudega raske suhestuda – ma olen need ise teinud ja neid miljon korda kuulanud. Ma ei saa nendest enam aru. Sellepärast mul oligi vaja sõprade abi. Nende lugude valimise andsin ma Siim Nestorile ja Andrevskile. Ma andsin neile kuue või seitsme tunni jagu enda muusikat, et nad valiksid välja, mis seal olla võiks. Neid lugusid oli nii palju ja mulle tundus absurdne, et ma teen selle plaadi lühema. Kuidas see valik siis üldse teha?! Selge see, et pikad plaadid on tüütud ja kui see sind vahepeal veel ära tüütab…

Siis saab alati kinni panna…

Jah. Minu point oli see, et oleks võimalikult palju materjali. Ma tegin niigi selle veidi miksituna, siis see mõjub ehk lühemana. Aga sellega ma olen nõus ja see on normaalne kriitika.

Võib-olla on üks põhjus, miks keegi ei julge sind kritiseerida see, et sa oled aastate jooksul mõjutanud ja suunanud paljude inimeste muusikamaitset. Mõned on sind koguni Eesti John Peeliks nimetanud. Kas sa enda õlul vastutuskoormat ei tunne?

(Blaseerunult) Mkm. Iseenesest see võrdlus ei häiri, aga ma olen John Peeli kõrval haledamast hale vend. See võrdlus on olematu. Ma olen pisike liivatera korvpalli kõrval, kui nii võrrelda. Peel oli jumal ja hästi lihtne inimene – ta ei tundnud end guru ega Inglismaa muusikaajalugu mõjutanud inimesena, kuigi seda ta tegi. Ta tõesti muutis tänu oma raadiosaatele tuhandete bändide ja fännide elu! Ta tegi tohutult palju, aga ta ei mõelnud sellele kordagi. Tänu sellele ta neid asju teha sai. Ma ei kujuta ette, et raadiosaadet võiks kuidagi teistmoodi teha.

Kas sa suudad meenutada, millal muusika sind esimest korda ära võlus? Mis lugu see olla võis?

Seda ma mäletan täiesti konkreetselt. See oli Black Sabbathi „Iron Man”. Ma võisin käia esimeses klassis, tüübid vilistavad akna taga ja ütlevad, et tule jalkat mängima, aga ma ei saa minna, sest vennad tulevad õhtul koju ja siis ma ei tohi makki katsuda. See oli lintmakk ja minul tatil polnud lubatud seda katsuda – lõhun veel ära või midagi. Black Sabbathiga käis mul esimene tõsine pauk ära!

Näed, teine samasugune seisab seal (osutab riiulilt midagi otsivale Koit Raudsepale). Täiskasvanud mees, aga mille järgi ta kurat endale ameti valis? Koit: Küsid minu käest nüüd või? (Naerab) Raul: Selleks läheb ta loomulikult maailma kõige suuremasse plaadifirmasse tööle, sest siis saab kõige kiiremini ja kõige rohkem plaate. (Tegelikult töötab Koit muusika hulgilaos Pedrobeat, mis müüb muuhulgas ka maailma nelja suurema plaadifirma toodangut – JT.) Koit: Kui ma seda kunagi Raulile ütlesin, siis ta ei uskunud mind! Raul: Miks ma ei uskunud, ikka uskusin. Koit: Sa ütlesid, et see ei ole võimalik, et üks inimene võib oma elu nii seada. (Kaob puksudes kõrvalruumi. Jätkab Raul.) Ma üks päev mõtlesin, palju ma olen plaatidele raha kulutanud. Lihtsalt vaatasin neid reas, mul on kelder ka neid täis, ja mõtlesin, et iga plaat maksab. Mõnele inimesele võib see halvasti mõjuda, tõenäoliselt peab ta mind idioodiks.

Ma arvan, et sa pole seda kunagi kahetsenud.

Loomulikult mitte. Ikka on vaja juurde saada! Kui enne pidid otsima, mis sulle meeldida võib, siis nüüd seda küsimust pole. Praegu on huvitav, et kui kunagi pidid aastakümneid Frank Zappat uurima ja kirjandust koguma, siis nüüd võib aastatepikkuse töö ära teha 15 minutiga. Mingis mõttes on see väga lahe, aga samas on sellel kiirtoidu maitse juures. Müstika on täiesti kadunud. Sellepärast mulle meeldivadki praegu need artistid, kes end väga kergesti kätte ei anna.

Too mõni näide.

Näiteks see poolenisti Eesti bänd Hype Williams. Nad räägivad, et nad polegi nagu bänd. Nad põgenesid Londonist Berliini ja tihti ei pane lugudele isegi nimesid. Aga nende viimane album on absoluutselt igal pool, isegi NME kirjutab neist, kuigi nad teevad kõik selleks, et neid poleks olemas. Nende videod on nii suvalised, kui üldse olla saab. Sellepärast nad mulle meeldivadki, seda rohkem sa neid tahad!

Millist lugu kuulates tabas sind viimati efekt „kurat küll, sellist ei ole ma elus varem kuulnud!”?

Sellist tunnet pole ammu olnud, et kuuled midagi ennekuulmatut. Kõik on ikkagi millegi moodi. Ma arvan, et kõige vingem sedasorti asi oli Burial. On ka avangardiste, kes mulle meeldivad ja kes põhimõtteliselt kõlavad nii nagu mitte ükski varasem asi, aga nuiaga nad pähe ei löö.

Näiteks mees, kelle plaate ma praegu agaralt ostan on James Ferraro. Sarnane lo-fi-artist nagu Ariel Pink, aga kui Pink teeb palju nalja ja poppi, siis tema tõsiselt sügavat asja. Ta sämplib täiesti absurdseid asju ja kohati ei saa üldse aru, kuidas see muusika tehtud on. Mis kurat seal toimub? Kuidas üldse saab nii „halva” saundiga asju teha!? Kõik see müstika töötab väga hästi.

Kuidas sa üldse lo-fi’sse suhtud?

Oi, mulle jubedalt meeldib! See on tulnud nii tugevasti peale, et seda võib lausa varsti uueks grungeks nimetada. Ameerikas on tohutult selliseid bände ja nad annavad välja ainult kassette. Igal juhul, kogu see lo-fi-teema on totaalne buum! Ma olen avastanud, et meinstriim press sellest eriti ei kirjuta. Chillwave’ist on siin-seal juttu olnud, aga laiemas plaanis ma ei näe, et sellest näiteks MOJO kirjutaks. Võib-olla ma loen valesid ajakirju, aga ma ei ole näinud, et NME-l oleks olnud kaas, mis räägiks lo-fi’st. Tegelikult on see nii massiivne ja ma ootan, millal see pauk ära käib. Paljud hästi professionaalselt ja jube hästi kõlavad asjad mõjuvad seetõttu erilise anakronismina.

Sa pead silmas üleprodutseeritud muusikat?

Sellist hästi kvaliteetset. See on nii huvitav, et kust see lo-fi üldse alguse sai ja tekkis. Kust tekkis äkki terve põlvkond? Ma vaevan oma pead sellega ikka kõvasti. Ariel Pink on lo-fi-teema n-ö Nirvana. Ferraro on täpselt samasugune tüüp. Võib-olla isegi huvitavam. Ma mäletan, et kui me käisime Ameerikas ja andsime seal neli-viis kontserti, siis iga bänd oli nagu Nirvana. Selliseid bände oli tuhandeid, lihtsalt Nirvana sai kuulsaks. Ariel Pink on lo-fi lipulaev, maskott.

Ütle lõpetuseks, et millised on need kolm albumit, mida peaks ostma inimene, kellel pole ühtegi plaati?

Koit: Raul ei hakkaks sellisele üldse mingeid soovitusi jagama. (Kõkutab naerda) Raul: Ei, ma tean küll, mõtlesin just välja. Kuna Ajukajal tuleb kolm plaati, siis need kolm võiksidki olla! (Naer)