Alles see algas ja juba tuleb kuulutada, et üle lahe toimunud Flow Festivali pidustused on selleks korraks läbi saanud. Madise ja Triinu parimad hetked ürituse laupäevasest ja pühapäevasest möllust on aga teie ees.

Festivaliala ilmestavad lambid. Foto: Triin Niinemets

Triin Niinemets:

Neneh Cherry & RocketNumberNine

Laupäeva ilusaimaks vokaalseks ja instrumentaalseks etteasteks osutus Neneh Cherry ja RocketNumberNine’i koostöö, kus igas võtmes ilus Neneh oli briti duo helidele justkui kirsiks tordil. Kontsert kujutas endast segu trummist ja bassist, kergest dubstep’ist ja pehmemast rokkmuusikast. Lauljatar kõlas võimsalt ja jõuliselt ning kohati isegi ülbelt, samas säilitades naiselikkuse ja õrnuse. Kogemusega muusikutena said esinejad endale lubada ka loo katkestamist ja sõbralikku lõõpi heli kallal, et siis uuesti alustada. Samuti sai rahvas kaasa laulda nii, et Neneh ise oli juba ammu laulu lõpetanud. Äärmiselt võimas, soe ja karismaatiline etteaste.

Young Marco – Jamie xx – Kavinsky – Young Marco

Umbes selline nägi välja kahetunnine muusikareis ja pendeldamine erinevate lavade vahel. Esiteks Young Marco, kes mängis eriti tuusa muusikat, miksis ässalt ja jaksas suitsetada kogu publiku eest. No tõesti, kõigil oli RBMA lava ees väga-väga hea olla. Aga nagu Madis eelmises postituses mainis, siis aeg ei halastanud ja tuli läbi kapata ka mujalt. Seega kiikasin hetkeks ka Jamie xxi esinemist. Muusika oli tore, popikas ja kindlasti nii uus kui vähegi võimalik. Tantsida sai ning kuum oli olla, ent päris-energia oli puudu. Järgmine peatus: Kavinsky. Oi hullu, kui lahe ta oli! Telgis oli korralik möll ja väga saunale sarnanev tunne, nii et kleit kleepus hetkega keha külge. Kuid päeva lõpetas siiski Young Marco, kelle juurde mitte naasta oleks olnud patt. Miski ei olnud muutunud – suits põles tema suus nagu ennegi ja rahvas tantsis jätkuvalt sama suure mõnuga.

Festivaliala kujundus

Tänuväärne on see, et suurt rõhku oli pandud erinevate lavade ja neid ümbritsevate alade disainile. Mõni üsnagi lihtne lahendus muutis olustiku märksa õdusamaks ja omanäolisemaks. Leidus toredaid kangaid ja muhedaid lampe, mis atmosfääri muutsid. Või olid need hoopiski ilusad inimesed, kes oma kohalolekuga hetked kaunimaks muutsid…

Mark Ernestus esitleb: Jeri-Jeri

Jeri-Jeri puhul on tegu Hard Waxi plaadifirma vedaja Mark Ernestuse ja Senegalist pärit Sabari trummariteklanni koostööga. Sel korral jäi Ernestus küll kõrvaltvaatajaks, aga show, mida trummarid pakkusid, oli erakordne. Muusika, mis ettekandmisele tuli, osutus niivõrd elurõõmsaks, soojaks ja siiraks, et kui kostis esimene trummipõrin, võis tants alata. Vahepeal tuli lavale ka vibalik tütarlaps, kes tantsis heas mõttes nagu vaimust vaevatud väike pärdik ja kutsus kordamööda lavale ka publikut. Mingil hetkel tabasin end mõttelt, kui kaua ma seda sama lugu juba kuulanud olen – üks pala võis olla osalt monotoonne, aga siiski võimatult kaasahaarav. Jeri-Jeri tuletas meelde, kui mänguline ja lõbus elu on.

Die Antwoord

GO MENTAL – see on esimene märksõna, mis ma sellest kontserdist endale üles olen kirjutanud. Olin küll teadlik nende fenomenist ja ülisuurest populaarsusest, aga sellist hullust ma küll oodata ei osanud. Biidid olid vinged, sõnadele ei jõudnud suure möllu käigus suurt rõhku panna, kuigi üht-teist olin ma ikka kuulnud – „I fink you freaky and I like you a lot”. Nende oskus publikuga flirtida oli imetlusväärne. Näitas siis Yo-Landi pisut kõhtu või hüppas Ninja publikusse, kõigele sellele järgnes ovatsioon.

Tundus, justkui oleks kõik lood, mida nad laulsid, „põhilood”. Mürgel oli nii hull, et kui teiste kontsertide ajal hõljus aeg-ajalt mööda mõni kanepilõhnapilv, siis seal oli õhus korralik higitsüklon. Kui iga päev Die Antwoordi kontserdil saaks käia, ei peaks ehk trenni tegemagi.

Die Antwoord. Foto: Triin Niinemets

OutKast

Kui maailma üks kuulsamaid hiphopduosid 20-aastase tegutsemise järel taas kokku tuleb, siis päris „iga teine” esinemine see ei ole. Jagus palju hetki, mil rahvas sai hoolega kaasa lauda ja vastupidi, veidikene hinge tõmmata. Seega vibe oli mõneti lainetav. Mehed täitsid meeleolukalt kogu lava ja kuigi eeldasin, et André 3000 on vähe edevam ja domineerivam, särasid nad tegelikult koos Big Boiga võrdselt. Kaasas oli ka Sleepy Brown, kes sai sõna sekka „SpottieOttieDopalisciousi” ajal. Eks näis, kas neid õnnestub enam tulevikus üldse nõnda koos näha, aga rõõm lapsepõlvelemmikuid elusuuruses kohata oli igatahes suur.


Madis Nestor:

Bill Callahan

Festivali üheks osaks on alati planeerimine: millal-kus-mis-mida-milleks, aga sageli juhtub see, et mõnigi kindlatest favoriitidest jääb teatud seletamatutel asjaoludel nägemata. Mul näiteks MacDeMarco, millest mul esmaspäeva hommikul tuline kahju oli. Seda ebaõnnestunud ajaplaneerimist aitab leevendada aga üks kogemata tehtud valik. Minu selle aasta kõige lemmikum Flow esitus ja üllatus oli Bill Callahan, kelle nime olen kohanud peamiselt plaadifirma Drag Cityga seoses. Kui mehe tämber on üsna iseloomulik kantrile, siis tema muusikas leidus pisteliselt seoseid ka mujalt, psühhedeeliani välja. Neljaliikmeline teksasse ja triiksärki riietatud kooslus nautis Nokia Blue Tenti suurt lava ja nende seitsmeminutilised monotoonsed kompositsioonid lausa imesid endasse. Omamoodi cool’ilt mõjus ka Callahani vaherepliikide laiskus: nagu teeks ta mingit kõige tüütumat ja ahistavamat tööd maailmas – tema puhul oli see vähemalt tuhande või isegi kahe tuhande inimese meelelahutamine, kelle seast vähemalt üks sai valgustatud.

Sushi-burrito. Foto: Maija Astikainen/ Flow Festival

Toit

Kõik, kes vähemalt korra Flowl käinud on, teavad, millise kvaliteediga toitu siin alati pakutakse. Nagu ümbermaailmareis Anthony Bourdainiga, kus kõik erinevad linnad on ühes paigas kohtunud. Tänavu oli läbivaks teemaks taimetoit. Ei, see ei tähenda, et kogu festival lihavaba oleks olnud, aga parajalt muigama ajasid kaks taimetotitlast, kes oma tellitud vegeburgerist totaalsest hämmingus olid – kas tõesti on see ilma lihata?

Üks eredamaid lihaelamusi, mida isegi korduvalt oma maitsemeeltele ergutuseks lubasin, tuli aafrika toiduga tegelevalt Sandrolt. Pulled lamb hamburger koos kinoa salati ja kolme erineva kastmega. Yummie. Ka tõsisemad gurmaanid soovitavad.

Hilisematel tundidel muutus teenindav personal väikestes toiduputkades järjest lustlikumaks (viisakalt öeldes napsiseks) ja meetodid, kuidas endale kliente juurde meelitada, muutusid aina valjuhäälsemaks. Nii sattusin proovima säärast geniaalset leiutist (teadjamad räägivad, et Jaapanis on see väga tavaline) nagu sushi-burrito, mille puhul oli tegemist ühe suure lahti lõikamata sushivorstikesega. Yummie kaks.

Balloon 360° Stage

Võib-olla oli see nii juba eelmisel aastal, aga seekord panin esimest korda päris korralikult tähele, kui lahjaks jäi paljude artistide puhul helisüsteem. Muusika, mis oleks pidanud su keha läbima, jäi kaugusesse õhku rippuma. Sellest kaotab mitte ainult kuulaja, vaid ka esineja, kelle muusika võib olla tugevalt ehitatud just helivaljusele ja sellest tekkivatele moonutustele.

Seda enam olen Flow teemalises keskustelus kiitnud Balloon 360° Stage’i – lava, mis oli bändide kuulamiseks kõige parem koht. Sama arvamust jagavad paljud festivalikülastajad. Sisuliselt on tegu erinevate kinnitustega õhus rippuva palliga, mille külgi katab 360 kraadi raadiuses hunnik kõlareid, mida ümbritsevad auditooriumi stiilis istekohad ning ruumi jagub ka neile, kes mingil põhjusel end võngutada peaksid tahtma. Kuna kohtade arv on piiratud, tuleb magusa paiga garanteerimiseks päris varakult kohal olla. Üks mahedamaid hetki sealt oli pühapäeva varajasel õhtul esinenud New Jersey grupp Real Estate. Tean, et paljud nende lood on kole ennastkordavad ja vägagi sarnased, aga 360° mõnu turvatsoonis kõlas nende lihtsakoeline ja unistav päikseline indie koos aeg-ajalt puhuva tuuleiiliga ideaalilähedasena. Täiuslikkusest oli puudu ainult sõõm pehmet Keisari EloWehnät.

Balloon 360° Stage. Foto: Samuli Pentti

Slowdive

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Slowdive ei olnud kunagi mu väga suureks lemmikuks ajal, kui Tallinna väikestes keldrites kohtusid aeg-ajalt potisoengud ja elevust pakkus laenatud CD-de lindistamine kassettidele. Vastust küsimusele, kuidas küll Slowdive sel ajal korduvalt tagasi kerimata jäi, läksin otsima pühapäeva hilisõhtust. See konkreetne küsimus küll otsest vastust ei saanud, aga sellegipoolest oli tegemist korraliku flashback’iga eelnevalt kirjeldatud aega. Potisoengud ja sile lõug on küll vahetunud pisut halli pea ja hästihooldatud habeme vastu, aga muusika elab omasoodu. Kui muidu kuuleb paljude esinemiste puhul pianissimo ajal publikust segast möla, siis Slowdive’i esinemise ajal oli õhus meeldiv vaikus. Nagu kõik need kohale tulnud fännid ja uudistajad oleks saanud päeva alguses festivalifotograafidele saadetud memo selle kohta, millal ja keda tohib pildistada või millal hingata. Kui oled just eelnevalt vaadanud, kuidas poika ja tyttö sheigivad ja gruuvivad Outkasti järgi, võib Slowdive tõesti pisut igav tunduda, aga minu jaoks oli see festivalile meeldivaks lõppakordiks.

Laeva bingo

Võitsin 30 eurot.