Reede, 11. aprilli õhtupoolikul, seistes sirelilillas tütarlapselikus plisseerkleidis ühena viimastest lahkujatest Tartu Loomemajanduskeskuse talveaias ning kiites hoone hingematvat ilu, oli Lilli Jahilo kahtlemata ise kõige parem reklaam endanimelisele romantilisele kleidibrändile, kinnitades sellega pool tunnikest varem esimesel Antoniuse moeseminaril kõlanud sõnu.

Lilli Jahilo. Foto: Patrik Tamm

Antoniuse moeseminarid, millest järgmine toimub 16. mail, on eelprogrammiks 13. juunil aset leidvale Antoniuse moeetendusele. Seminari läbi pakuti eelkõige alles oma karjääri alguses olevatele disaineritele võimalust heita pilk kuue moevallas tegutseva professionaali mõttemaailma ja kogemustepagasisse.

Ma ei tea, kas asi oli akna taga vaikselt tärkavas kevades, kuid nii seminari alguses kui ka lõpunootides toodi välja moe paralleelid armastusega. „Sa pead oma tööd armastama ja see armastus jõuab inimesteni,” olid õpetussõnad, mida jagas rohkearvulisele auditooriumile meeste kingabrändi Scheckmann arendav Sille Sikmann. Tuleb nõustuda, et see on mõte, millest võib-olla iga alles oma karjääri valiv noor peaks lähtuma . Läbi armastuse on võimalik jõuda äratundmiseni, mis on see, mis just sinul hästi välja tuleb ja millele tuleks oma toote arendamisel keskenduda. Ning ilmselt tänu armastusele oled sa nõus panustama sellesse sellisel määral aega, mida oma ettevõtte käivitamine ja arendamine kahtlemata nõuab. Ja ainult armastus ei lase sul loobuda ning paratamatult kaasnevatesse tagasilöökide lainetesse uppuda.

Seda, et moebrändi arendamine on kõike muud kui lihtne, kinnitas ka omanimelise brändi alt nahast kotte ja aksessuaare loov Stella Soomlais. Suuremate probleemidena tõi ta välja kolm märksõna: delegeerimine, juhtimine, vastutus. Kust leida abitööjõudu või kvaliteedistandarditele vastavaid alltootjaid, kui vahendeid selleks napib? Kuidas leida endas jõudu lisaks loomingulisele panusele tegeleda igapäevaste ettevõtte juhtimise küsimustega? Võiks arvata, et need probleemid on lahendatavad alles siis, kui ettevõte jõuab finantsiliselt stabiilsemasse seisu. Kuid Stella Soomlais julges viidata, et rahast olulisem on inimestega rääkimine ja koostöö. Sageli on sobiv inimene, kellel on sulle vajalikud oskused, sinust üksnes paari teise inimese kaugusel. Ning alustava disaineri parimaks valuutaks on hoopis tema toode. Seda valuutat nutikalt kasutades on koostööprojekte võimalik läbi viia ja väärtuslikke abilisi motiveerida ilma otseseid rahalisi vahendeid omamata.

Selles, et eelarvereas on iga asja taga suur ja ümmargune null, ei näinud miinust ka moetoimetaja ning lisaks moe PR-is tegutsev Ester Kannelmäe, kelle arvates finantsiliste võimaluste puudumine võib sageli olla selleks laenguks, mis laseb kujutlusvõimel vabalt lendama minna. Tema soovituste kohaselt võiks oma tootega välja tulla sooviv disainer hooaega arvesse võttes alustada oma loomingu tutvustamist näiteks aiapeost koos moeetendusega sõprade ja tuttavate ringis ning julgelt oma tegemistest ka meediale teada anda.

Kõik seminaril kõnelejad nõustusid üksmeelselt selles, et Eesti disaini teeb erinäoliseks ja unikaalseks just nimelt tugev käsitööoskus ja sellest tulenev kvaliteet. Seega ei ole suure tootmise puudumine ja isetegemine mitte häbiasi, vaid lisaväärtus. Rääkides valehäbist, tõi Ester Kannelmäe välja veel selle, et sageli soovivad Eesti moeloojad, stilistid ja fotograafid rõhutada Skandinaavia minimalistlikku joont ning vältida idast tulevaid dekoratiivseid mõjusid. Ometi võiks nende kahe kokku segamisel saada vastupandamatult erinäolisema koosluse.

Et alustada, tuleb tegutseda olemasolevate vahenditega ja mitte ootama jääda, et teised inimesed või ootamatult sülle kukkuv juhus sinu südamesoove täitma hakkaks, kinnitas ka seminari kõige noorem kõneleja – modell, ehtekunstnik ja moeblogija Anni Jürgenson. Anni Jürgensoni ettevõtmised kasvasid välja ajast, mil nooremate õdede peal mängiti nii stilisti, disainerit, jumestajat kui fotograafi ja selle põhjal blogi pidama hakati. Sellest ajast saadud oskused tulevad talle praegu kasuks juba rahvusvahelisi mõõtmeid omandavas karjääris, kus üha enam hinnatakse inimestes peituvat mitmekülgsust ja erinevate huvide olemasolu.

Seda, et alati ei pea valima ühte kindlat valdkonda, vaid loomingulisele karjäärile pühendudes peab olema suuteline olla paindlik, rõhutas ka Toomas Volkmann. Mees, kes on alustanud oma õpinguid arstiteaduskonnas, lõpetades aga hoopiski lavakunstikateedri, kuid näitelavade asemel jõudnud koorimuusika püünele Hortus Musicuse koosseisus ning saanud tuntuks hoopiski fotograafina, teenides praegu muuhulgas leiba sisekujundajana, teab ilmselt, mida ta räägib. Just Toomas Volkmann oli see, kes viis seminari selle lõpetuseks sobivalt tagasi armastuse teemadele ning soovitas kõigile moemaailmas kätt proovida soovijatel oma käekirja leidmiseks käia ringi võimalikult avatud silmade ja südamega, kuna see edasiviiv jõud jõuab igaüheni ootamatult, kuid loodetavasti siiski õigel ajal.