XXIII Viljandi folkfestival kandis nime Vabadus. Teema, mis on oluliselt laiem, kui instrumendi või laulustiili kirjeldus. Selline ambitsioonikas pealkiri loob teatud eeldused ning koos võimalusega mõtestada see esinejale sobivaks, toob endaga kaasa ka väljakutse eristuda kõige ilmselgematest tõlgendustest.

Foto: Liis Reiman

Mõne esineja puhul jäi õhku rippima küsimus, mil moel nad siiski vabaduse kuulajateni tõid. Juttu tehti ka poliitilisest vabadusest, mis jäi siiski festivali üleüldises kontekstis seostumata. Kultuuri seisukohast võib ka mõtiskleda, et muusika ongi ju vaba ning hetkest, kui see lavalt alla rahva hulka jõuab, saab sellest iga inimese jaoks midagi uut ja nende oma. Festivali lõpuks olid eristunud esinejad, kes tõepoolest võtsid teema endale lahti mõtestada ning katsetasid selle inimesteni toomisega.

Folk on aastaid koondanud oma mikrokliimana terve hunniku väga positiivseid ja rõõmsameelseid inimesi ning kõik esinejad, kes sellest energiast inspireeruvad, on edukad. Märkimisväärsemate esitustena jäid silma Marseille’ist pärit La Còr de la Plana kõlavate häältega mehed, kelle puhul paelus lisaks oksitaani keele kõlale ka rütmide hüpnootiline kasutamine ja rahva kaasamine plaksutamise ja tantsimise abil. Eriti vabalt tundis end laval ka Silver Sepp, kes tegi oma soolodebüüdi Kaevumäe laval. Koos temaga oli laval terve trobikond instrumente, mida ilmselt ainult tema valdab. Eriti põnevalt kõlas näites veepudeli kasutamine. Koos nendega lõi ta regiräppi ja kaasas inimesi oma katsetustesse nii ausalt, et selle vabastav mõju oli tunda ka kaugematesse ridadesse.

Mitmed tänavused esinejad jagasid lava looper’iga. Instrument võimaldab asendada ülejäänud koosseisu ning oskuslikult kasutades loob elevusttekitavaid helikooslusi. Üheks paremaks näiteks oli Casey Driessen, kelle peamine vahend oli viiul, millel ta demonstreeris chopping’ut ehk perkussiivset poognatehnikat. Tema piirideta suhtumine sellesse, kust muusika tulla võib ning kuhu sellega loo lõpuks maanduda saab, hoidis meele ärksa etteaste algusest lõpuni. Kasutades viiuli kõiki külgi, elektroonilist manipulatsiooni ja huumorit, lõi ta keskkonna, millest oli kahju lahkuda.

Lisaks eelnimetatutele pakkusid mõnusat folgitunnetust ka ukraina seitsmeliikmeline kooslus Veseli Vujky, soomlaste hirmkiirelt musitseeriv Frigg ja šoti poisid Levack/Stewart/Irving. Veel on mainimata jäänud eesti esinejad, kelle kontserdid olid vaieldamatult populaarseimad. Seda, kuidas terve väljak vanu, noori ja vahepealseid laulab kaasa Curly Stringsi kõiki laule ning millist elevust tekitavad Zetod, on raske sõnadesse panna, mistõttu soovitan seda ise kaemas käia.

Festivali lõppedes sai nentida, et vabadus teemana ongi täpselt nii suur või väike, kui keegi ise tahab. See võib olla spontaanne kapist välja hüppav etüüd tänaval või kohalikud oma akendest pehmet jäätist müümas. See võib olla esineja, kes on oma mänguoskuse nii osavaks lihvinud, et saab endale lubada ootamatuid improvisatsioone. Lõppude lõpuks on Folk festivalina siiski näide sellest, milliseks soojuseks ja õlg-õla-kõrval-tundeks oleme kõik valmis, kui oleme puhkusel ja vabad oma igapäevastest kohustustest. Jätkugu see tunne kauemgi veel!

Galerii: Liis Reiman