18. septembrist 26. oktoobrini oli EKKMis avatud Raul Kelleri isikunäitus „What You Hear is What You Get (Mostly)”. Vestlus salvestati näituse raames 8. oktoobril toimunud artist talk’il.

Raul Keller. Foto: Tõnu Tunnel

Sa oled erinevate etappidena juba pikka aega kunstiväljal aktiivne olnud. Millal hakkas välja kujunema sinu enda kunstnikupositsioon? Millal sa helikunstini jõudsid?

Mõned asjad mõjutasid mind rohkem ja mõned vähem ning mind hakkas huvitama, miks see nii on. Rokkmuusika näiteks –kuulsin, et seal on mingid instrumendid, mis kõlavad huvitavalt ja mõjutavad rohkem. Hakkasin kuulama detaile, mis heli moodustavad, ja süvenema erinevatesse kõladesse. Viieteistkümneselt kukkusin Zeppelini ära. Helipildi võimsus oli üks asi, aga teine see, kuidas muusika on stuudios ehitatud. Minu jaoks oli põnev, kuidas on võimalik helis erinevaid kihte tekitada. Sealt edasi tulid mingid progeroki asjad, King Crimson ja Soft Machine näiteks, siis uuem muusika, Ligeti, Reich jne. Kordused, minimalism, tehnoloogilisus, pikad protsessid.

Kes sind kunsti poole pealt mõjutasid?

Eksperimentaal- ja videokunstnikud mõjutasid. Bill Viola näiteks. Ta ei loo ainult videot, aga ka installatsiooni, keskkonda. Ühel hetkel hakkas huvitama pildi või filmi esteetiline kogemus. Kuidas toimib liikuva-ajalise meediumi loogika ja millised on erinevad aspektid selle juures. Mis puudutab heli, mis on visuaalsus, mis on kaadrisisene dünaamika, kompositsioonilised reeglid ja nii edasi. Tekkis ettekujutus või teooria mingist helist, mis mind huvitab, ja tahtsin seda ise testima hakata. Kas see ainult tundub mulle nii? Kas see on kontrollitav, kui seda salvestada?

Siinviibijad ei pruugi teada, et sa oled aktiivselt ka raadiokunstiga tegelenud. Mis sind selle juures huvitab?

Raadio puhul võlub mind kõige rohkem eeter kui substants. See kommunikatiivne väli, mis on ühest küljest helilaine, teisalt aga teatud kollektiivne meediaväli. Kui sa kuulad heli, pannes plaadi mängima, on see väga isiklik suhe, aga raadio on kollektiivse kuulamise fenomen. Pikk lainesagedus on globaalne väli, kus on erinevad kultuurilised tükid, mis omavahel sulanduvad. Selle lihtsa aparaadiga saad sa seal liikuda. Mulle meeldib idee sellest rännakust.

Sinu viimased aastad on olnud väga intensiivsed. Helikunst on ka Eesti kontekstis aktualiseeruma hakanud. 2012. aastal oli KUMUs suur ja võrdlemisi ammendav eesti helikunsti ülevaatenäitus. Sinul oli sel aastal näitus Berliinis Meinblau Projektraumis ning ühtlasi on sinust saanud uue meedia professor samas kateedris, kus sa ise õppisid. Kõige selle otsa näitus EKKMis. Mis vahepeal juhtus?

Mitte midagi ei ole juhtunud. Helikunst on viimastel aastatel fookusesse sattunud. Mina lihtsalt töötan edasi.

Sa mainisid, et helikunstis on mitmeid suundi, mis tegelevad mingis mõttes erinevate asjadega. Mis sind kõige rohkem huvitab?

Ma arvan, et see algne impulss, mis mind juba 2000. aastal Projekt Unisoniga huvitama hakkas, on koha akustika, vaba improvisatsioon kindlas keskkonnas. On erinevaid meetodeid, kuidas kunstnikud töötavad. Mõnel tekib idee ja ta tegeleb sellele vormi andmisega. Mulle meeldib protsessile keskenduda, mis tähendab, et mul on mingi keskkond ja situatsioon, mille ma pean lahendama. Füüsiline materjal huvitab. Ideed ja narratiivid tekivad orgaaniliselt koos sellega. Ma olen tähele pannud, et mingi abstraktse või programmilise idee arendamine ei toimi minu jaoks hästi. Kohaspetsiifilisus on võib-olla paljude jaoks juba natuke ära vändatud teema, aga mulle tundub loogiline, et kui ma kuskil töötan, siis kõigepealt tutvun ruumi, kohaga ja mõtlen selle peale.

Mis aspekte sa otsid selle koha juures?

Midagi, mis oleks nihkes, mis ei oleks põhjendatud ja hakkaks mind kõnetama. Mulle tundub, et see on miski, mis ei ole otseselt pildil, vaid hüppab minu jaoks sealt välja. See on erinevates kohtades erinev, vahetevahel esialgu hoomamatu detail.

Mis tõmbas sind EKKMi puhul seda näitust koostama?

Mulle tundus, et EKKMile hakkab tekkima selga mingi valge kuubi kiht. Sinna seina on ikka kõvasti vaeva ja tööd pandud. Algne idee oli seda valge kuubi suunda võimendada. Teine võimalus oli sellega kuidagi orgaanilisemalt suhestuda.

Olen mitmelt poolt kuulnud, et see on õudu tekitav näitus. Kas sa seda ka ise nii tajud?

Ei. Olen saanud sarnast tagasisidet ja saan aru, kust see võib tulla, aga ma ise ei taju seda tumedust. Võib muidugi olla, et ma ei suuda seda kõrvaltvaataja pilguga näha. Tunnen ennast selles keskkonnas pigem hästi.

Kas see süngus tekib siis vaataja peas?

Mina ei ole siia küll mingit süngust programmeerinud. Pigem vastupidi. Arvan, et see on väga helge ja elujaatav näitus.

Kui nüüd rääkida konkreetsetest helidest ja kogu installatsiooni tervikust, siis see kõik on tegelikult väga abstraktne. Nagu pealkiri ütleb, siis seda, mida sa kuuled, sa ka saad. Mismoodi sa hakkasid seda kolme korrust läbivat installatsiooni üles ehitama?

Mõte oli häälestada kogu EKKM totaalseks installatsiooniks. Seadsin kõik üles ükshaaval sõltuvalt ruumist ja objektist ning alles hiljem vaatasin, kuidas tervik mõjub. Ausalt öeldes ei muutnud ma eriti midagi, kõik kõlas kuidagi juba kokku. Mõnes ruumis sai küll seinu nihutatud, et mingid vormid seal paremini mõjuksid. Lähenesin asjadele väga füüsiliselt ja funktsionaalselt. Loomulikult tekkisid töö käigus erinevad kihid ja ma ei hakanud neid ära viskama. Tegutsesin väga palju nii, et oli idee, vaatasin, kuidas see läheb, ja kui nägin, et asi jookseb mingis suunas, siis ma otseselt kätt ette ei pannud.

Võib-olla tekitab vaatajale probleemi näitusel valitsev sümbolisatsioonikriis. Millestki ei ole tähenduslikult kinni hakata peale selle puhta füüsilise või füsioloogilise kogemuse, mis sind nendes ruumides heli ja ruumi koosmõjul tabab. Ainus puhtalt visuaalne objekt on kolm fotot šamaanist, mis muutub selle näituse kontekstis väga tähenduslikuks. Kas kolmandal korrusel siiski ei selgu, et ei olegi what you hear is what you get?

Võib-olla. Ma teadsin, et tahan sinna seina kolm fotot teha. Minu jaoks on siin sees etnograafiateema, mis on oluline. Kui me räägime võnkest, siis selle ruumi heli on suhteliselt lihtne siinusvõnge pluss mingi siinusvõnge pluss mingi siinusvõnge. Need installatsioonid on tehtud läbivalt kahe ostsillaatoriga. Rütmipill toimib samal ostsillatsiooniprintsiibil. Membraan võngub ja teatud resonantssagedustel hakkavad tekkima spektraalsed kordajad. Heli sulandub ruumiga, loob uue ruumi.

Kas see transitiivne motiiv, heli abil inimese teadvuse seisundi muutmine, on sinu jaoks eraldi teema?

Ma arvan, et see ei ole ainult heliga seotud teema, vaid osa kunstist tegelebki inimeste teadvuse muutmisega. Kui tahta seda programmiliselt ümber kujundada, siis selleks ei ole väga palju vaja. Need mehhanismid on üsna lihtsalt saavutatavad. Mind ei huvita nii väga inimesega manipuleerimine, pigem on, vastupidi, põnev see asi võimalikult maha tõmmata. Ma olen üritanud kogu näituse võimalikult vaikseks teha. Ilmselt tahangi liikuda selles suunas, et järjest vähem toore füüsilise parameetriga manipuleerida. Helil on see aspekt igal juhul. Madalsageduses on teatud tüüpi energia, mis mõjutab otseselt keha, aga samas võib see ka väga vaikne olla. Siin näitusel ei ole ühtegi asja põhja keeratud, vaid pigem on kõik sellest lävendist allapoole krutitud.

Näitust tehes tuli mitu korda jutuks, et sa ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab. Nimetasid seda eksperimentaalse helikunsti essentsiks. Sa proovid midagi, see võib õnnestuda või totaalselt ebaõnnestuda, välja võib tulla hoopis midagi muud või midagi täiesti ootamatut. Kui palju sul õnnestus realiseerida seda, mida sa kuulsid oma peas? Kui palju kuuleb seda näitusel?

Jah, ma võtan selliseid riske, mille puhul ma ei tea tegelikult, mis on lõpptulemuseks. Ühed asjad võivad tööle hakata ja teised mitte, aga see tundub mulle osana protsessist. Kui miski ei toimi, siis tuleb midagi muuta, sealt edasi minna. See on jälle see protsessuaalne tegevus. Mõni asi ei tööta, so what, ma võtsin vähemalt selle riski. Ma ei teinud midagi, teades, et see on kindlalt sellest materjalist ja peab niimoodi mõjuma. Miks ma pean oma ideid illustreerima? Mind ei huvita see üldse. See näitus jooksis küllaltki sujuvalt. Ilmselt ka seetõttu, et siin töötamine on midagi muud kui mingis teistsuguses institutsioonis. Kogu näituse tiim oli väga hea. Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad kaasa. Kui kellelgi on idee, siis see võib olla põhjendatud, mitte et ma surun oma mõtte jõuga läbi. Mingid asjad ei tööta vahel, kuna ma olen üle mõelnud. Teinekord ma ei ole võib-olla lihtsalt piisavalt taibukas, ei näe mingit detaili, ja sel põhjusel asi ei toimi. Väga lahe on niiviisi kollektiivselt tegutseda. Vahel saab mõelda funktsionaalsemalt ja teha palju lihtsamalt.

Sellel näitusel on suur roll ka ahelsusel, kus üks motiiv viib teiseni. Kolmandal korrusel näeme nende šamaanipiltide vastas trummi, mis paneb vibreerima lae all olevad traadid. Need toimivad kitarrikeeltena ja peegelduvad väikese toa kõlaris, kus nende vibreerimise tekitatud heli välja tuleb. Mismoodi selline teos tekib?

Ma tahtsin füüsilist ostsillaatorit, mis kannaks ruumi heli üle teise materjali, et seda siis kuidagi üles korjata. See, et bassivõimendi on seal nähtaval, on jällegi kokkusattumus. Kui me trepiga lõpetasime, raamis see ukseava, ja ma sain aru, et see on valmis ning ma ei pea seal rohkem midagi tegema. Algne idee oli ukseava kinni panna ja keerata kõlar nii võimsaks kui võimalik, et see oleks justkui mingi koletis kuskil puuris, mida sa kuuled läbi seinte. Kui see asi hakkas tööle teistmoodi, siis ma pidin sellega kaasa minema. Nii need asjad liiguvad.

Mis sa arvad, mida ütleks Paul Cole Raul Kelleri näituse kohta?

Ma arvan, et ta improviseeriks väikse kantriloo.

Vestluse pani kirja Siim Preimann.