Tundub, et Paidet võib vaikselt Eesti Manchesteriks nimetada. Üksteise järel on sealt tilkunud meie muusikaskeenele Ans. Andur, Tehnoloogiline Päike, Tiiu Kiik ja paljud teised, kes Eesti alternatiivmuusikas uusi tuuli puhuma on pannud. Üks Paide rinde esindajaid on aga Kali Briis, keda passikontroll Alan Oloneni nime all tunneb. Mõni aeg tagasi otsustas noormees panna live’ide eheduse nimel kokku Kali Briis Bandi, mistõttu Müürileht Alan Olonenilt ning tema vastselt bändikaaslaselt ja pikaaegselt vokaaljõult Laura Junsonilt värske koostöö, loomingu ja tulevikuplaanide kohta aru pärima suunduski.

Kali Briis. Foto: Renee Altrov.

Alan, sa oled maininud, et muusika loomine sai sinu puhul alguse pärast seda, kui isa sulle kuueaastasena kitarri kinkis. On teie puhul tegemist autodidaktidega või olete muusikat kusagil õppinud?

Alan Olonen: Ei. See on null.

Laura Junson: (Alanile) Poistekooris oled laulnud.

A.O.: Seal ka kõrva järgi.

L.J.: Ma laulsin ka 12. klassini niimoodi.

A.O.: Kõik on minu elus lihtsalt kõrva järgi.

L.J.: Aga see on väga hea. See annab sulle väga suure eelise nende ees, kes lihtsalt nooti vahivad, sest nad ei oska kõrva järgi kuulata. Minu jaoks on väga paljud asjad lihtsamad, mida teised kuulamisega harjutama peavad. Meloodiajupid jäävad kiiresti meelde. Ma läksin pärast keskkooli Ellerisse ja hakkasin ka põhimõtteliselt nullist peale. Nüüd olen ma Viljandis kolmandal kursusel ja saan juba asjadest aru. (Naerab) Aga ma olen käinud laulustuudios ja laulnud ikka nii kaua, kui ma mäletan. Juba esimesest klassist saati. Kuna mu perekonnas pole peale minu ühtegi muusikut, siis keegi mind muusikakooli ei pannud ja ise ma ka selle peale ei tulnud.

A.O.: Ma ei väsi ära kiitmast oma isa, kes juba väiksest peast mulle muusikat lasi. Ta oskas mind muusikat nautima ja olulisi asju kuulama panna. Mina pean seda kõige suuremaks mõjutajaks. Lisaks see, et ta mulle kitarri ostis ja õpetas nii palju, kui oskas. Ta oskas muidugi ainult duure mängida, aga sellegipoolest oli sellest palju kasu, sest nendest duuridest hakkasingi kõrva järgi lugusid kokku panema.

L.J.: Ma õppisin venna järgi. Ta tõi mulle kitarri ja näitas mulle kolme akordi.

Kali Briisi Facebooki lehelt võib lugeda, et sügisel on sult uut plaati oodata. Kas see plaat valmib üksinda või koos bändiga?

A.O.: See valmib üksinda. Ma loodan, et inimesed ei oota, et see album on bändiga tehtud, sest bändiga tahan ma kunagi midagi veel hullemat teha.

L.J.: Aga ei välista, et selle plaadi esitlus võib tulla bändiga.

A.O.: See on loomulik. Kõik läheb, jah, edasi. Seda plaati hakkasin ma lihtsalt juba juulis tegema ehk siis ajal, kui bänd veel päriselt kooski polnud. Materjal sai kokku enam-vähem selleks ajaks, kui me bändiga tegutsema hakkasime. Kui ma selle plaadi kokku sain, siis tundsin, et järgmist albumit kindlasti praegu rohkem üksinda teha ei viitsi. Esimest korda tuli selline üksik tunne, sest juba oli bändimaitse suus.

Kui „Moon Ghosti” kohta oled sa öelnud, et see on ultra-elektrooniline, siis kuhu kavatsed liikuda oma uue albumiga?

A.O.: Igale poole. See ongi selline plaat, et ma isegi natuke kardan, mis inimesed pärast selle ilmumist mõtlevad. Plaat algab country-laadse muusikaga, mingil hetkel läheb blues rock’i peale, siis tuleb väheviisi elektroonikat juurde ja lõppeb elektrist päris särisedes. Ma lihtsalt tundsin, et ma tahan sellise plaadi teha ja inimestele natukene märku anda, et ma ei ole sellel plaadil ega mitte kunagi olnud mingi arvutitüüp. Mul võib-olla tekkiski selle plaadiga ängistus ja enesetõestusvajadus, et inimesed mõtlevad, et ma teen neid lugusid puhtalt arvutiprogrammidega, sest kui sa tavalised pillid väga teravaks, kvaliteetseks ja ilusaks keerad ning asja hästi täpseks teed, siis läheb kõik nii tehislikuks, et jätabki arvuti mulje. Neid, kes arvutiga muusikat oskavad teha, on nii palju. Tahakski kuidagi nende teiste inimeste seast natuke välja paista. Sel plaadil olen kõike proovinud. On ainult naturaalinstrumentidega lugusid, elektroonilisi klahvpille, aga ka sämplimist. Iseenesest üritan juba plaati ette ära kaitsta, kuigi see pole veel välja tulnud. Olen lihtsalt kindel, et inimesed ootavad alati mingit ühtset teemat, aga minu ühtsus sellel plaadil ongi see, et selle muusika on teinud üks inimene. Enda kaitseks mõtlesingi algul antud plaadi motoks, et need inimesed, kellel on raske raamides olla, peaksid sealt välja astuma. Tänapäev on liikunud sinna, et inimesed on nii ebapüsivad, et nad ei viitsi isegi osasid filme lõpuni vaadata. Ma olen hea peegelpilt tänapäeva ühiskonnast – selline laiali… Kuigi sellel plaadil on ikkagi ülesehitus. See räägib mingit lugu ja on väga läbimõeldud. Räägin sellest plaadist niivõrd palju, sest see on mul natuke juba ajud välja imenud. Kui mul teiste plaatidega tulid kõik asjad ühekorraga välja, siis selle plaadi puhul oli esimene kord, kus mu pedantsus juba üle peksis. Kuid lisaks oli selle plaadiga veel selline seiklus, et me tegime master’it vist mingi üheksa korda ümber. Mul olid peaaegu tervel plaadil üksikud instrumendid vastasfaasis, mis tähendab, et mingi pill kaob monos lihtsalt ära. Mina ise selle peale ei tulnud ja seda ei kuulnud. Siis oligi selline tore üllatus, et ma pidin terve plaaditäie valmis materjali lihtsalt uuesti radadeks lahti kiskuma ja kõik uuesti kokku miksima. See võib tunduda tühise asjana, aga tegelikult on see umbes sama hea, kui sa oled maja valmis ehitanud ja keegi ütleb, et sul on vundamendis midagi valesti, ning sa pead terve maja maha kiskuma. Umbes selline tunne oli, aga ma võtsin ennast kokku ja tegin asja ära. Mõni lugu tuli sellepärast võib-olla isegi veel parem.

L.J.: No arvestades seda, milline saundipede sa oled, siis ma ei kujuta ettegi, kui kaua see sul aega võttis.

A.O.: Praegu on master juba valmis. Nüüd tahan ma lihtsalt hästi rahulikult läbi mõelda, et kõik oleks teistsugune kui eelmisel plaadil. Kõik videod ja asjad. Ma ei imesta, kui läheb oktoobri- või novembrikuuni. See on esimene plaat, mille puhul ma ei taha absoluutselt kiirustada.

Alan, oled varem öelnud, et su suhted lavaga ei ole just kõige paremad. Kuidas sa end nüüd laval tunned, kui bänd taga on?

A.O.: Seda kindlasti, et bänd annab juurde. Palju julgem tunne on, aga võib-olla olen lihtsalt ise ka vanemaks saanud. Kui ma esinema hakkasin, olin alles puberteedipoiss. Oli rohkem jõudu ülemõtlemiseks, aga praegu lihtsalt ei viitsi enam. Natukene kõhus keerab ikka, kui lavale lähed, aga nii on vist igal inimesel.

L.J.: Bändiga on ilmselt see ka lihtsam, et kui salmid vahetusse peaksid minema või refrään varem tuleb, siis saab bänd kohe asjal otsast kinni võtta ja lugu ei jää seisma. Kui aga backtrack’iga teha, siis peadki esitama seda täpselt nii, nagu see backtrack’i pealt tuleb.

A.O.: Võib-olla üks faktor, mille pärast ma kohe üldse lavale ei tahtnud minna, oli see, et kui sa üksi või kahekesi laval oled, siis on terve tähelepanu sinu peal. Praegu on kõik ilusti laiali jaotunud.

L.J.: Kõigil on võrdselt tähelepanu. Me ikka üllatavalt hästi klapime. Seda alati sada protsenti pole, et kui bänd saab kokku, siis kõik klapivad omavahel, aga meil on selline hea punt koos.

Kust tuli otsus, et peaks nüüd endale bändi selja taha võtma? Kuidas sinu ja bändi teed üldse ristusid?

A.O.: Laurat tean ma juba mingi neli-viis aastat.

L.J.: Ma isegi mäletan, et see võis olla Myspace’i kaudu. Alan kuulas minu muusikat ja ütles: „Kuule, mul on mingi lugu, sinu hääl sobiks sinna peale.” Kuskilt eri linnadest siis lindistasime arvutimikriga asja ära ja panime mingi loo kokku. Arvestades seda, kui palju lugusid Alan toodab ja tol ajal tootis, siis oli meil ikka juba kava koos. Oli hea mind oma närvisoleku kõrval sinna lavale panna. (Naerab)

A.O.: Ma mõtlengi, et kui Laurat poleks laval olnud, siis ma ei tea, kas ma üldse esinemispakkumisi vastu oleksin võtnud. See oli sellel ajal ainuke asi, mis mul närvi alla tõmbas. Sealt kõik algaski. Isegi kui me Lauraga kahekesi esinesime, piinas mind tunne, et ma olen kogu aeg pillidega lood sisse mänginud ja vaeva näinud, aga lõpuks lähen ma lavale ikka nagu mingi karaokelaulja. See tundus endale kuiv ja oli nagu inimeste petmine. Laura kaudu sain ka teiste poistega tuttavaks.

L.J.: (Alanile) Alguses tegime ju sinu tuttavatega.

A.O.: Aga Laura sõbrad olid ikkagi päris pillimehed. Inimesed on lihtsalt juba ise nii kaua muusika sees olnud, pluss nende teadmised on läbi lae. See protsess käis eriti hõlpsalt. Mina kui inimene, kes nooti üldse ei tea – piisas lihtsalt sellest, et ma näitasin asju või nad ise kuulasid ja sai juba asjad jooksma.

L.J.: Me kõik, välja arvatud Alan, oleme Viljandi Kultuuriakadeemiast. Erko Niit on lõpetanud, Tõnu Tubli veel õpib ja Kaarel Kuusk on minu kursavend. Mina õpin džässlaulu ja teised on ka kõik džässmuusika osakonna tudengid. Seda koosmängu on meil enne tohutult palju olnud, mis räägib ka selle bändi kasuks. Kui inimesed alles saavad kokku, siis on tõenäosus väiksem, et see asi ka toimib.

A.O.: See tuli ka kindlasti kasuks, et me üritasime juba eelmisel aastal korra selle bändiga kokku tulla, aga siis kadusid pakkumised ära. Nüüd, kui asja uuesti käsile võtsime, oli kõigil mingi mälestus olemas.

L.J.: Põhiline on, et kõigile meeldib see muusika. Bändiliikmetest polnud kellelgi suhtumist, et tuleme siia tööd tegema. Kõik olid sada protsenti asjas sees.

A.O.: Sellepärast ma üldse julgengi rääkida, et ma tahaksin selle bändiga kunagi plaadi teha, sest nad ei tee seda lihtsalt töö pärast.

L.J.: Kuskil juunis või juulis võiks bändiga paar demo teha.

A.O.: Jah. Mul on lihtsalt nii palju lugusid, mis on valmis mõeldud, aga mis pole kuhugi jõudnud. See, mis plaadile jõuab, on alati pisike osa sellest, mis päriselt artisti peas toimub. Ma ei jõua ära oodata, et saaks juba mingeid uusi asju proovida. Mõnes mõttes on artist lahe olla – kogu aeg on mingisugused huvitavad mõtted ja see paneb sind elama. Samas on see ka needus, mis lihtsalt ei lase vahepeal olla. Ma olen varem ikka mõelnud, et ma nüüd mõni aeg ei tee plaati ja puhkan natuke, aga see on võimatu. Mul on kahju, kui inimesed võtavad seda niimoodi, et neil saab kauss täis, aga ma tajun ise ära, kui mingi asi end ammendama hakkab. Näiteks „Moon Ghosti” puhul ma tundsin, et selle puhta elektroonikaga on kõik ja see ei anna mulle enam midagi. Sellega ma end kaitsengi, et ma teen kogu aeg midagi uut – mis sellest, et ma asju nii tihedalt välja olen andnud. Kui võtta näiteks EP-d „Breakfast” ja „Headshot”, siis need olid ju üldse räpp. „Homewrecker” ja „Moon Ghost” on jälle elektroonika või indie pop. Nüüd tuleb jälle hoopis midagi uut. Ma usun, et kui tulevikus bändiga plaat tuleb, siis on see ka midagi hoopis teistsugust.

L.J.: Esimeses proovis hakkas mingisugune jant peale nende saundidega. Selgus tõehetk, kas see muusika üldse toimib bändiga. Aga mida proov edasi, seda rohkem hakkas Alan painduma, et jajaa, võib küll nii panna. Nüüd on sellest muusikast saanud juba mitte ühe, vaid viie inimese looming. Igaüks on pannud sinna tükikese endast.

A.O.: Sellepärast on see bänditegemine minule ka huvitav, sest mu vanad lood saavad uue hingamise. Mis mind muusikategemise juures masendab, on see, et mul on tegelikult väga palju lugusid igal pool ripakil, aga inimesed ei tea nendest. Siin lööb välja ka mu praktilisus, et kõigest, mida teen, peab mingi üldine kasu olema. Sellepärast mul ongi kahju, et Raul Saaremetsa välja antud EP-dest „Ilge ulme” ja „Das Bing” ei tea inimesed midagi. Mõni teab mind alles alates „Moon Ghostist”. Mõni ei tea näiteks sedagi, et ma räppi olen teinud. Ja nii ongi, et sa toodad lihtsalt kogu aeg uut peale. Ma lihtsalt kardan ette, et äkki saavad ükskord mõtted otsa või ring peale. Ma ei suuda ühtegi asja kaks korda teha. Võib-olla teen ma lõpuks üldse midagi taolist, nagu Arvo Pärt teeb.

L.J.: Tintinnabulit. (Naerab)

A.O.: Jah, tintinnabulit. See ei ole kusjuures välistatud. Mul on hea meel nende muusikute üle, kellel tuleb torust kogu aeg sarnast muusikat, kellel on veel kuulajaskond ja nad ongi õnnelikud.

L.J.: Ega see kõikide muusikute puhul nii ei ole. Kindlasti on mingid mõõnaperioodid.

A.O.: Minu puhul ongi see asi, et ma olen enda muusika suhtes eriti kriitiline ja muidugi teiste oma suhtes ka. Ma arvan, et ma olen sadu lugusid ära kustutanud. Lugusid, mille ma olen täiesti lõpuni valmis teinud, isegi vokaalid peale laulnud. Mul on lihtsalt selline kiiks, et kui ma kuulan oma loo ära, lähen korraks välja suitsu tegema ja kui pärast selle loo kuulamist hakkab mind hoopis mingi teine sarnane enda lugu kummitama või üldse mõni kuulus lugu kelleltki teiselt, siis see läheb prügikasti.

Oled ühes varasemas intervjuus maininud, et tegid kunagi Paide sõpradega nu metal bändi. Kas Kali Briisilt võib tulevikus ka midagi taolist oodata?

A.O.: Ma ei tea, kas just päris metal’it. Minule meeldis metal’it teha siis, kui ma olin vihane teismeline. Mingil hetkel said kõik kurjad vaimud välja aetud ja alles jäid vaid sarkasm ja näpuotsatäis melanhooliat ning pessimismi, mis segunesid hiljem omakorda lihtsuse ja naiivsusega. Rääkides sarkasmist, siis ma väga loodan, et inimesed ei hakka uuelt albumilt mingisuguseid asju välja lugema. Ühe loo nimi on näiteks „Mean Lady”. Et keegi ei hakkaks seda endaga seostama, et mida värki, kas Alan tegi nüüd minust laulu või? Ei, see on lihtsalt kibestumus mingi üldise paratamatuse ees, et paljud inimesed ei oska üksteisega arvestada. Pealegi, naisi armastan ma väga. Mind lihtsalt käivitavad negatiivsed mõtted, kuna nendega kaasnevad tavaliselt ka kõige tugevamad emotsioonid.

L.J.: See on lihtsalt eestlasele kõige omasem.

A.O.: See on see, mis mind kõige rohkem käima tõmbab. Täiesti muretud lood tulevad harvemini. Üldiselt otsin ma ainest negatiivsetest emotsioonidest. Ma mõtlesin isegi, et ma tänan uue plaadi lõpus neid inimesi, kellele ma ei meeldi. Lihtsalt see mahategemine ja allasurumine on see, mis paneb kõige hullemini rabelema. Kui ma aus olen, siis ma isegi otsin vahel meelega selliseid olukordi, kus saaks natuke riivata. Ma ei väldi neid üldse, sest ma tean, et siis muutuksin ma täiesti tuimaks tükiks. On ka mingid emotsioonid, mis on jäänud välja elamata. Enamikus oma lugudes elangi ma neid nii-öelda kibestumusemotsioone tagantjärele läbi, et rahulolu kätte saada. Ma tunnen, et ma olen selle läbi paremaks inimeseks saanud.

L.J.: Läbi muusika on end ikka palju lihtsam väljendada, kui hakata näiteks blogi kirjutama või kellelegi seletama, miks see asi nii on. Sa lihtsalt kirjutad loo ja kes saab sellest aru, see saab, ja kes ei saa, ei peagi võib-olla saama. Selles mõttes on muusika väga lahe suhtlusviis.

A.O.: Sellel plaadil on melanhoolsed noodid võib-olla isegi natuke ülekaalus, aga ma ei usu, et see halb on. Isegi kui ma olen negatiivne, olen ma särtsakalt negatiivne.

Lugesin Bandcampist, et „Moon Ghost” on pühendatud paranormaalsetele nähtustele. Mis suhe sul selle temaatikaga on?

A.O.: Mulle meeldib kõik, mis ei ole loogiline ja normaalne. Igasugused nähtused. Kas just nüüd ufod, aga pigem vaimud. Ma olen seejuures muidugi ikka jalgadega väga maa peal, aga mulle meeldib selliseid asju kas või natuke uskuda. See toob minu ellu müstikat. Kui ma hakkan niimoodi mõtlema, et kõik ongi ainult füüsikaseadused ja elemendid Mendelejevi tabelis, siis tundubki, et elus on ainult söömine, magamine ja vetsus käimine. Seetõttu meeldib mulle vahepeal vaimusaateid või ulme- ja õudusfilme vaadata. Kõige rohkem naudingi ma seda, kui satun näiteks sõpradega vaimude teemale ja inimesed räägivad omavahel oma kogemustest. See on hetk, kus minnakse tavaelust eemale. See on nii kurnav, kui inimesed räägivad kogu aeg ainult sellest, mitu kõrgharidust neil on ja kuidas ikka tööd rügatakse. Mul on sellistel hetkedel alati tunne, et ma lähen koju ära.

Mõned aastad tagasi ilmusid Kali Briisil EP-d koostöös Ki En Ra ja Hommikuga, kes on mõlemad samuti Paidest pärit. Kuidas tulevikus nende kodukandi kollaboratsioonidega lood on?

A.O.: Mul on kaks võimalust: kas niimoodi, et keegi laulab ja mina teen tausta, või nii, et keegi teine teeb tausta ja mina ainult laulan. Mulle ei meeldi kunagi enda tasemel muusikuga ideeprotsessi jagada. Kui ma kunagi bändiga plaati hakkan tegema, siis on see loomeprotsess ilmselt selline, et me koos anname minu ideedele kuju või lükkame käiku üldse mõne teise bändiliikme loo, kuid kindlasti ei meeldiks mulle toimida nii, et rebime minu ideed nii ribadeks, et ma sealt oma loomingut hiljem ära ei tunne.

L.J.: Ma arvan, et see on sul pigem maitse asi.

A.O.: Kui ma kellegagi koos muusikat teen ja see keegi teine on hoopis teistsuguse nägemusega, siis on tunne, et see pole enam minu lugu. Mind väga piinab see, et minult on kaks-kolm korda remikse küsitud, aga need pole mitte kunagi käiku läinud, sest kui inimesed need kätte saavad, siis nad ütlevad, et see ei ole nende jaoks remiks. Ma olen võtnud nende loo ja sellest enda nägemuse teinud, aga lõpuks meenutab see originaali väga vähe. Sellest hetkest ma hakkasingi mõtlema, et kui mul remiksidega välja ei tule, siis kuidas ma saan teise artistiga kahe peale muusikat teha. Kui minule keegi remiksi teeks ja see minu lugu ei meenutaks, siis oleks mul pigem hea meel. Siis ei teki seda tunnet, et keegi minu rasva peal sõidab. Igaüks oskab sämplerit kasutada või lihtsalt minu radasid segamini peksta. Minul olekski just huvitav. Saan loo kätte ja vaatan, kuidas tema minu lugu nägi.

L.J.: Sa oledki jube kriitiline. See on ime praegu, et need viis inimest saavad laval koos olla ja see on okei.

A.O.: Ma tunnen, et kui ma liiga salliv oleksin, siis lihtsalt asjad ei töötaks. Ma kaoksin oma muusikaga mingisse halli massi ära ja ei tunneks, et sellel on mingi mõte. Miks ma selle bändi puhul ei karda? Sest kui see plaat kunagi välja tuleb, siis tulebki Kali Briis Bandi plaat, mitte lihtsalt Kali Briisi nime alt. Kui ma ainult enda nime alt teen, siis ma tunnen, et see on minu muusika. „Headshoti” puhul oli kõik väga selge – biidid olid Ki En Ra omad ja laul minu oma. EP-l „Breakfast” koos Hommikuga oli aga minu biite ka. Näiteks „Goodnight” on terves ulatuses minu lugu ja see on lugu, mille üle ma uhke olen. See kuidagi räägib minuga ja sellega tuli minust nii ehtne emotsioon välja, et iga kord kui ma seda kuulan, tekib see emotsioon uuesti. Ja siis oligi kahju, kui keegi ükskord ütles, et see Hommik teeb nii hullu biiti, et kas sellest samast loost instrumentaali pole. Peale seda jäigi mul tikk sisse, et kas tõesti inimesed mõtlesid, et ma ainult laulsin tervel plaadil, kuigi tegelikult olid biidid enam-vähem pooleks. See teeb ettevaatlikumaks. Teistest lugudest oli mul suva, aga „Goodnight” oli mulle endale nii armas lugu.

Kus teid suvel esinemas võib näha?

A.O.: Surfilaagris, mis on väga lahe, sest mulle endale meeldib see üritus. 2. augustil ka Põlvas Intsikurmu muusikafestivalil. Praegu on iga kuu üks esinemine, mis on Eesti kohta normaalne. Mulle ei meeldiks end ise ka liiga palju korrata. Eestile saab ju nii kähku ring peale tehtud, et ei ole mõtet sellega üle panna.

L.J.: Ei tea midagi. Ma olen siin juba neli aastat samu lugusid laulnud. (Naerab)

Faktid

Žanr: elektroonika, electro, electro-funk, indie, pop

Diskograafia:

„Das Bing” EP (Umblu)

„Ilge ulme” EP (Umblu)

„Breakfast” EP / „Headshot” EP koostöös Hommiku ja Ki En Ra’ga (Onesense)

„Homewrecker” LP (Umblu)

„The Moon Ghost” LP (Eesti Pops)

Live-koosseis:

Alan Olonen (bass, vokaal)

Laura Junson (klahvid, vokaal)

Kaarel Kuusk (klahvid)

Erko Niit (kitarr)

Tõnu Tubli (trummid)

Kodulehele.