17. mail esietendub Rahvusraamatukogu Tornisaalis Henri Hüti ruumimängudega tegelev lavastus „POP, mida sooviksin jagada”, kus laval Tanel Saar. Müürilehe teatritoimetaja Keiu Virro uuris lavastajalt, kuidas prooviperiood sujus ning mida on vaatajal oodata.

„POP, mida sooviksin jagada”. Foto: Henri Hütt

Kuidas sa sinna VAT Teatrisse sattusid? Mulle see teater hirmsasti meeldib, aga olen seal harjunud nägema ikkagi narratiiviga lavastusi ja lastele ja loomadele ja… Esimese hooga ei seosta kohe sinu stiiliga.

Kunagi, kui Inga Sermann veel VAT Teatris töötas, siis ta ikka rääkis, et võiksin seal midagi teha. Mind jäi see mõte kummitama. Rääkisin nüüd Aare Toikkaga (teatri kunstiline juht – toim.) – ta on minu töid näinud ja ütles, et muidugi tule. VAT Teatri tornisaal ongi rohkem sellisteks eksperimentaalseteks vormideks. Nende tehnik Sander Põllu oli juba ammu tahtnud midagi tehnoloogilist katsetada ja kuna minu ideed kattusid Sandri omadega, siis oligi kohe up and running.

Aga Tanel Saar, sobivad teie ideed ka talle, ei nuta proovides õudusest?

Ei nuta. Genereerib väga häid ideid, nii et see stiil sobib talle küll.

Aga mida see post-teatraalne nüüd tähendab, mida välja reklaamid? Või õigupoolest: mis see sinu „post” on ja kuidas eristub see kõigist teistest, mida teatriski söögi alla ja peale kuuleb?

Me hakkasime looma lavastust küsimusest, et mis siis saab, kui etendus on läbi ehk siis, mis jääb vaatajatele siis alles. Ja leidsime, et vaatajatele jääb alles kollektiivne kogemus, nad istuvad ühes ruumis koos ka siis, kui eesriie on napilt sulgunud. Kollektiivne kogemus ongi see, kuidas inimesed tulevad mingil kellaajal koos kokku – teater on peaaegu ainuke eluline vaatemäng, mille jaoks peab mingiks kindlaks kellaajaks kohale minema. Telekat ja videot võid vaadata, millal iganes soovid ja näitusele võid minna selle aja jooksul, kui see üleval on. Mind huvitab, kui vähe peab laval juhtuma, et teatrist saaks teater. Mingis mõttes, mida rohkem sa teatris käid, seda vähem peab võib-olla juhtuma. Loodan ja eeldan, et inimesed, kes tulevad nüüd seda lavastust vaatama, on vähemalt kord elus teatris käinud ja neil on reference-point sellest, mis muidu teatris juhtub. Ja siit tulebki see post-teatraalne kogemus.

Meie lavastuse stseenid on oma rännaku läbinud. Need ei arene dramaturgiliselt ühe konkreetse loo narratiivina, et „elas kord keegi ja juhtus nii”. Pigem juhtub palju tehnoloogilist. Tanel räägib ka oma teatrikogemustest.

Need on tema isiklikud kogemused?

Me kõik rääkisime proovides kõigest, aga mulle meeldiks mõelda, et see, millest ta räägib, on ikkagi rohkem tema isiklik kogemus. Ta mõtiskleb näiteks selle üle, milline oli tema esimene teatriskäik ja mis arenguid see vaatamiskogemus on elu jooksul läbi teinud. Ja kui palju üldse peaks vaatama ühe formaadi põhiselt tehtud lavastusi.

Kas sa enda esimest teatrikogemust ka mäletad?

Jaa, mäletan. See oli Rakveres ja ma olin ikka täitsa segaduses, et miks inimesed laval mulle nii ebarealistlikult midagi selgeks püüavad teha ja see tundus täiesti teine maailm. Ever since olen ma mõelnud, et mis on see piir väljenduse ja jäljenduse vahel ja tahaks ise liikuda rohkem väljenduse suunas.

Aga see lavastuse erinevate komponentide väljatoomine, miks see sulle sellisel kujul huvi pakub?

Nii ei ole fookuses elusorganism nagu traditsiooniliselt, vaid samavõrd tähtis on näiteks telekas või kõlarid, mis edastavad erinevat informatsiooni. Või hoopis valgustaustad. Meie lavastuses on need omaette sama jõulised komponendid kui Tanel laval mingit mõtet edastamas. Selline demokraatia siis. Üldse on huvitav, et alustasime lavastuse tegemist nii, et stseenid valmivad, tehnoloogiline külg ees ja alles siis toome keha ja vaatame, kuidas see eelnevaga sobitub. Mitte, et kõigepealt algavad lugemisproovid ja siis vaatame, mis spotlight peale läheb. Tanelile vast ka huvitav kogemus.

See lavastus on ülesehituselt lineaarne selles mõttes, et etendus algab kuskilt ja lõppeb kuhugi, aga neid stseene tuleks siiski vaadelda kui lavastuslikke pilte, mille seos ei niivõrd lineaarne ehk siis tähelepanu ei tuleks pöörata mitte sellele, mis lõpus juhtub, vaid pigem just sellele, mis hetkes juhtub. Oleme ühes tekstis välja ka öelnud, et tähtis pole minna ajalukku, vaid elada hetkes.

On see lavastus teatri suhtes pigem kriitiline või lihtsalt näitab erinevaid võimalusi?

Lavastus on pigem sõbralik, võib-olla Taneli kogemused võivad kohati olla sellised, et tema enda arvamus võib kõikuda teatud kriitika piiri peal, aga ta ei heida kellelegi midagi ette, veel vähem ühiskonnale.

Kuidas see POP mängu tuleb?

Näiteks üks stseen on üles ehitatud inimeste erinevatele arvamustele. See on selline popkultuuriaisting, et sa võid kõigest kõike arvata ja kellelgi ei ole õigus ja kellegi arvamust ei suruta maha.

Oleme tegelenud demokraatia võimalikkusega ruumis ja võtnud selle popi kui lihtsalt hetkes elamise. Äkki sellest kõigest mõeldes olekski kõige parem häälestus tulla. Olla saalis ja tunda, kuidas sa oled teatris ja feeling alright.

„POP, mida sooviksin jagada”
Idee, lavastus, tehniline teostus: Sander Põllu ja Henri Hütt
Laval: Tanel Saar
Originaalmuusika, muusikaline kujundus: Roland Karlson
Tehniline tugi: Raul Õitspuu
Esietendus 17. mail Rahvusraamatukogu Tornisaalis