Märt Pius on viimasel ajal meedia huviorbiidis olnud näitleja, kes mängis peaosa Margus Karu romaani ainetel valminud ning 2014. aastal enim vaadatud kodumaises filmis „Nullpunkt”. Linnateatri näitleja kehastas filmis teismelist Johannest, kes läheb maalt linna eliitkooli ja satub vastamisi koolikiusamisega, samal ajal püüdes kodus hakkama saada depressioonis vaevleva emaga. Uurime Märdi mõtteid seoses noorte seas toimuva vägivallaga ja kuidas seda „Nullpunktis” kujutatakse.

Märt Pius „Nullpunkti” esilinastusel Solaris Kinos. Foto: Jelena Rudi

Kui palju sa ise Johannesega samastusid? Kas su iseloom on tema omaga sarnane?

Ma arvan, et on küll. Näitlemisprotsessi ajal sellele nii palju ei mõtle, aga hiljem tagasi vaadates olen palju juurelnud selle üle, et Johannes ei ole ju mingi kiiksuga tüüp – tema iseloomus ja käitumismallides ei ole midagi nii erakordset. Ta on ikkagi täiesti tavaline noormees. Rolli sisseelamise mõttes vajasid enda jaoks lahtiseletamist pigem olukorrad, kuhu ta sattus, mitte niivõrd tema hingelaad.

Millisesse olukorda oli kõige raskem sisse elada?

Näitlemise puhul ongi oluline suuta ette kujutada olukordi, kus sa ise ei pruugi olla kunagi viibinudki. Koolikiusamine ja olukord perekonnaga – ehk siis filmi kesksed teemad – olidki need, milles mul endal kogemus puudub. Ma ei olnud ei kiusaja ega kiusatav, mingeid väikeseid vahejuhtumeid ikka oli, aga ma arvan, et need kogemused on kõigil. Need on pisikesed ja mingil hetkel kaovad ära. Tagantjärgi kooliajale mõeldes tundub üldse, et noored on väga julmad. Samas noore inimesena ei ole Johannese mõttemaailm minu jaoks eriti raskesti mõistetav. Vaatamata raskele teemale oli võtteplatsil õhkkond tore ja mõnus.

Kas filmi temaatika tõi tagasi lapsepõlvest tuttava kooliminekuärevuse?

Jah, ikka. Kuna mul ei olnud võimalik oma „klassikaaslastega” kohtuda enne seda, kui filmiti stseeni, kus uus poiss klassi tuleb, nägin ma neid sel võttepäeval üldse esimest korda. Ja siis oli täpselt selline hetk, kus ma tulin oma õpikutega nende vahelt ja tekkis päriselt see tunne. Ma ei mänginud midagi, ei mõelnud ka otseselt, lihtsalt kõndisin ja tundsin, kuidas selgroog läheb pingesse, ja mõtlesin, et oi jumal. Väga hästi tuli meelde uude kooli minekuga kaasnev tunne, see stseen oli minu jaoks väga realistlik.

Kuidas kirjeldaksid oma filmis mängimise kogemust võrreldes teatrilaval olemisega?

Mulle väga meeldis filmis mängida – armastan ise väga kino ning sellist võimalust avaneb Eestis küllaltki vähe. Kuna filmis on ainult kaks stseeni, kus mind sees pole, olin 30 võttepäeva jooksul iga päev umbes 12 tundi kaamera ees – tunnen, et sain sellel alal päris tugeva praktika ning kuna filminäitlemiseõpet Eestis pole, ongi ainuke võimalus iseõppimine, kui kaamera ees oled. Pärast vaatad ennast ja analüüsid, kus oleks võinud rohkem või vähem teha või millistel hetkedel ei olnud üldse aru saada, mida ma väljendada tahan. Lisaks sõltub filmi puhul väga palju ülesvõtmisest ja sellest, kuidas linateos monteeritud on. Vahel piisab sellest, et lõigatakse sinu plaan vahele ja vaatajana järeldad ise, et see tegelane nüüd mõtleb ka selle juhtumi peale. Teatris mängides pead rohkem välja maalima selle, mida mõtled või tunned, mänguvahendid on seetõttu teistsugused.

Mis sa arvad, kas see film võiks mõjutada noori, olemaks sallivamad oma eakaaslaste suhtes?

Ma nägin Twitteris postitust selle kohta, kuidas filmi vaatamas käinud noored olid tõstatanud omakeskis teema, et äkki nüüd õpetajad märkavad ka seda, mida me klassis pidevalt tunneme. Nende noorte sõnum oli, et õpetajad võiksid seda filmi vaatama minna. Mulle tundub, et kooliealistele on see film enamjaolt korda läinud küll, kuna selle puudutav ja siiras dramaturgia pakub vaatajatele huvi.

Sa oled ise ka Lasnamäel elanud. Kas Lasnamäe on filmis sinu arvates realistlikult kujutatud?

Ma lugesin arvustusi, kus heideti ette, et Lasnamägi on nii ilusalt kujutatud. Aga ma vaidlen vastu: mulle tundub, et need, kes seda arvustanud on, käisid ise Lasnamäel viimati 20 aastat tagasi. Lasnamägi ongi täpselt nii ilus, nagu me teda näitasime – seal ei ole midagi ilustatud või prügi ära korjatud vms. Ma ei arva, et Lasnamäesse peaks suhtuma kui mingisse getosse, kus saab iga päev nuga – see on lihtsalt üks Tallinna elurajoonidest. Võtteperioodil päiksetõusu ajal Lasnamäe kanalis autoga sõites võis kogeda ilu, mida mujal Tallinnas ei näe. Lasnamäe kujutamine filmis on minu arvates täiesti adekvaatne.

Kas sinu sotsiaalelu oli Lasnamäel elades filmiskujutatuga sarnane?

Ma ei tahaks oma sõpruskonda Lasnamäega seostada – kui sa elad kesklinnas või Kalamajas, siis see kihistumine ja kampade värk on täpselt samasugune, lihtsalt kohad, kus kokku saadakse, on teised. Vahet pole, kas sa oled noor inimene Lasnamäel või kesklinnas – teemad on samad ja probleemid on sarnased. Ma ei tea, kus peaks elama, et keskkond sind üldse ei mõjutaks, aga Tallinna mõttes pole see erinevus nii suur.

Kust läheb see piir, mil lihtsalt lollusi tegevast noorest saab pätt?

See piir on seal, kuhu sa selle ise tõmbad. Mis aga puudutab „Nullpunkti”, siis mulle meeldis see, et kuigi Johannes liikus oma eluga täiesti teises suunas, ei teinud ta seda eristust, et Bert ja Esko on pätid ja kaabakad, nendega ma enam sõber ei ole. Neil oli ikkagi piisavalt suur ühisosa, et inimesena ei andnud ta neile põlgavat hinnangut ja ikkagi suhtles nendega edasi.

Kas Johannese lugu on pigem erandlikult positiivne?

Pärast „Nullpunkti” raamatu lugemist tekkis mul umbes sama tunne kui pärast „Slumdog Millionaire’i” vaatamist – selline lootuskiir, et üks väike täpp suures maailmas… et tal läheb hästi. Tegelikult aga on elus ju ka nii, et kõigepealt pead sa alla jõudma, et üldse hakata ülespoole liikuma. Film ja raamat on mõlemad justkui kontsentraat mingist eluperioodist, me vaatleme seda asja alguse ja lõpuga, aga tegelikult on selle poisi elu enne ja pärast seda ka olnud. Ma ei ütleks, et ka filmi lõpuks oleks ta jõudnud sellisesse punkti, kust kõik ainult ülesmäge läheb – ema on tal ju ikkagi haige ning olukord perekonnaga sama. Nende asjadega tegeled terve elu.

Mis on see, mis annab noorele jõu vastu hakata olukorras, kus teda kiusatakse?

Sellele ei ole lihtsat vastust, inimesed on väga erinevad. Koolis olles – isegi kui sa ei ole keskpunktis–, siis millegipärast selles eas, kõnnid sa siis koridoris, lähed klassi ette esinema või oled niisamagi tunnis, on sul ikka see tunne, et kõigi silmad on sinul. See on aeg, kus sa tegeled nii tugevalt eneseotsingutega ja arvad, et oled ise kõige tähtsam. Siis millegipärast hakkad arvama, et kuna sa ise nii palju endaga tegeled, tegelevad kõik teised ka kindlasti ka sellega, mis minuga toimub. Tekib selline paaniline olukord, kus kõik on sellised, see ebakindlus on nii tohutu. Ja sellest välja tulemiseks ei olegi mingit valemit. Mul endal oli tohutu probleem punastamisega, mis tekitas kõvasti ebakindlust. Ma ei saanud ühelegi asjale vastata: mõtlesin kogu aeg, et nägu on nii punane. Kui praegu tagasi vaatan, siis mõtlen, et miks ma küll tegelesin kõik need aastad nii mõttetu teemaga. Ma punastan praegu ka, aga see ei häiri mind enam, isegi kui keegi ütleb et, näe, punastab! See ei häiri mind enam sugugi, punastamine on täitsa tore asi minu meelest. Aga ma arvan, et sain sellest üle tänu näiteringidele, kus esinesin teiste inimeste ees ja sain tegeleda eneseväljendusega. Tegelikult on välismaal paljudes koolides draama kohustuslik. Eestis võiks samuti olla – see võrdsustab inimesed omavahel, kõik peavad mingil hetkel end avama, lõpuks tekib kambavaim, kõik hakkavad üksteist hoidma ja mõistma. Eriti teismelise eas võiks selline eneseväljendus kasuks tulla.

Mis sul tulevikus plaanis on, mis sul praegu käsil on?

Linnateatris teeme noorteraamatu põhjal tükki „Krabat”. See tuleb jaanuari lõpus välja. Veebruaris hakkame suurema kambaga ühte liikumislavastust tegema, mis tuleb välja Linnateatri Taevalaval. Teatris on tööd kõvasti – juubelihooaeg, mis on tore. Film tuli õigel ajal, sai mõnusalt selle jaoks aega võtta. Vahepeal tuleb veel üks film, eesti ajalooline film „1944”, kus me vennaga mõlemad mängime.

18. jaanuarist jõuab ETV eetrisse ka kuueosaline „Nullpunkti” seriaal, mis käsitleb filmis puudutatud teemasid põhjalikumalt.