Maailm on rikkalik erinevate kultuuride, vaadete, elustiilide ja praktikate poolest. Eestis teadvustame seda kollektiivselt küllalki vähe – kohati oleme seda teinud õigustatult, kuna endassesulgumine oli nõukogude võimu ajal omakultuuri säilitamise seisukohast vajalikki.

Ilmselt tunnevad ka Eestis elavad katoliiklased, paremäärmuslased jt grupid, et radikaalne eristumine on ka tänapäeval vajalik, et kaitsta end jõuliselt pealetungivate, nn läänelike mõttevoolude eest, aga oma maailmavaadete järgi elama saame me inimesi enda ümber siiski ainult inspireerida, mitte neid selleks sundida. Praegu oleme me osa vabast ja multikultuursest maailmast ning suuresti just tänu sellele tunnustatakse omaette kultuuri ja rahvusena ka eestlust. Sama palju kui saame uhked olla, et oleme autonoomsuse oma isepäisuse ja järjekindlusega välja võidelnud, võlgneme tänu ka laiemas teadvuses levinud arusaamale Euroopa kultuuriruumi mitmekesisusest. Ausalt öeldes on just see põhjus, miks ma tunnen end eestlasena vägagi ohustatuna inimestest, kes arvavad, et nende põhimõtted ja viis maailma tajumiseks on ainuõige. Ajalugu on näidanud, et sellisel mõtteviisil on traagilised tagajärjed ja meie vähemusrahvus on tõenäoliselt üks esimestest, kelle autonoomsus mustvalgetes jõuvahekordades mutta trambitaks.

Selline maailmavaade nagu Jaak Madisonil ja ta kaaslastel, kes on koondunud ühisnimetaja EKRE alla, ei ole aktsepteeritav, sest nemad – erinevalt paljudest teistest eri maailmavaadetega inimestest – ei tunnista sünnipärase võrdsuse aadet ega inimese õigust individuaalsele vabadusele. Või hästi, igasuguseid idioote, terroriste ja psühhopaate on maailmas alati olnud – ütleme nii, et see on küllaltki paratamatu, aga terve mõistusega ühiskonnas ei annaks rahvas neile mandaati. Ja ma ei suuda seda tõika kuidagi teisiti põhjendada, kui et tegu saab olla vaid piiritu ja pimeda rumalusega. See, et mõned inimesed pole inimkonna ajaloost midagi õppinud, näitab ennekõike nende harimatust. Nii äärmuslikku maailmavaadet saab toetada ainult see, kellel puudub kokkupuude välismaailmaga, kes on sedavõrd endassesulgunud, kogenematu ja vähelugenud, et tal on puudu empaatiavõimest ja oskusest iseseisvaks mõttetööks.

Meie riiki, kultuuri ja iseseisvust ei ohusta niivõrd mõni siiasattunud asüülipõgenik või siin pere loov väljamaalasest valdkonnaspetsialist, homoseksuaal või vene keelt emakeelena kõnelev eestlane, vaid peaasjalikult need, kes ei oska maailma ja endast erinevate inimestega tervemõistuslikult suhestuda – seda hoolimata nende nahavärvist, usulisest kuuluvusest, rahvusest või seksuaalsest orientatsioonist.

Ma ei tea, mis peaks juhtuma selleks, et meie riigivõim saaks aru, kus nad on võimuloldud aastate jooksul vea teinud, või kui kaua peab veel Eesti koolisüsteemi, teaduselu ja kultuuri süstemaatiliselt alarahastama, et saaks varsti Toompeal näha sitaharkidega kogunevat rahvast, kes Sinise Äratuse tõrvikukandjate suunaval juhatusel tahab kedagi kuskil platsi toika otsa tõmmata ja tikku tõmmata?! Mis avaks eliidi silmad mõistmaks, et kogu kapitali suunamisel majandusvaldkonda on tagajärjed, sest suur osa ühiskonnast jääb sellest edukultusest iga aasta sammukese maha?!

Meil on võimul palju tegijaid inimesi – oma maailmavaate järgi kindlasti enda meelest ka kõige paremate kavatsustega, aga kahjuks on nende seas vähe haritlasi ja paraku see süsteem ainult taastoodab iseennast. Samal ajal kui edumeelsem osa ühiskonnast keskendub ainult endale pimesi mammona külje alla kraapimisele, ei panda tähelegi, kui lõhestunud ühiskonna suunas me teel oleme.

Eesti võimuorganid peavad hakkama väärtustama haritust ja vaimsust, et meid ei ootaks ees tumedad tulevikustsenaariumid. EKRE pääsemine riigikokku on ehe näide sellest, kuidas kõige suurem oht, mis ühte riiki ja selle kultuuri varitseb, on ikka ennekõike selle enda rahva rumalus.