Hiljuti eestikeelsena Sirbis avaldatud ja ingliskeelsena Müürilehe Põhja- ja Baltimaade kultuuriportaalis Wader ilmunud intervjuus arhitekti ja kunstniku Ranulph Glanville’iga kirjeldab Veronika Valk intervjueeritavat järgmiste sõnadega: „He has given up trying to be „successful” – he finds that he’s much better having influence rather than power. He tries not to control events but believes in situations and actions that increase the value of the lives of the others and his own.” Müürileht seisab praegu teataval teelahkmel – meist on saanud päris ajaleht.

Foto: Epp Salulaid

Näiliselt. Meil puudub toimiv majandusmudel ja me keeldume jätkuvalt põikpäiselt meediaturu mängureeglitele allumast, samas ei ole me nähtavasti piisavalt prioriteetne ettevõtmine, et meile määratud toetusi vajalikul määral suurendataks. Postimehe Facebooki seinal hakkasid hiljuti ilmuma regulaarsed postitused labaste naljadega – seda seetõttu, et labased naljad lähevad paraku arvuliselt peale suuremale hulgale inimestele kui tõsiseltvõetavad teemapüstitused ning esimestega püütakse saada klikke ja seeläbi atraktiivsust reklaamikanalina üleval hoida. Selles suhtes on see mõistetav strateegiline samm – tegelikult dikteerib meediaäri turg, mis koosneb erinevatest osapooltest. Vastutus ei lasu seega mitte ainult väljaandel, vaid ka lugejal. Öeldakse, et oled see, mida sa sööd. Mõelgem sellele, kui näpp kisub klikkima järjekordsele kahtlase väärtusega uudisele. Meie kirjandustoimetaja Maarja Pärtna pakkus välja mõiste „infohügieen” – samuti nagu tervislik toitumine on vajalik selleks, et meie keha oleks terve, on vajalik vaimu erksana hoidmiseks säilitada infohügieeni.

Ei pea vist rõhutama, et Müürileht ei ole majanduslikus mõttes jätkusuutlik väljaanne. Kui see seda oleks, oleks meil juba tõenäoliselt palju konkurente. Meie olemasolu seisneb ühe ringkonna, võib-olla isegi põlvkonna omamoodi lollakal usul ja lootusel, sotsiaalsel kapitalil, et asju on võimalik ka teisiti teha. Me tahame näidata, et kõik meid ümbritsev on suhteline, sh ka meediaruum – see ei ole tõde, vaid suuremalt jaolt see, mida me tõeseks peame ja mida ise kuulda tahame. Müürileht püüab toetada arvamuste, aga ka valikute paljusust.

Väikese riigi kultuuritoetused pole suured ja millegipärast hoitakse meil kümne küünega kinni vaid traditsioonidest – kõige uuega harjumine toimub aeglaselt. Kuid samas ei saa kultuuripoliitikat teha otsuseid langetamata. Meie tänase kultuuripoliitika probleem on see, et hirmus teha ebapopulaarseid otsuseid ei võeta üldse mingeid seisukohti. Tundub, et kui sa ei käi just hüsteeriliselt ministeeriumi ukse taga lõugamas, et sa oma teatri või ajalehe kinni paned, siis ausalt öeldes ei huvita see kedagi või vähemalt numbrites see huvi ei kajastu, kuid tänukirjaga ju arveid ei maksa.

15. ja 16. augustil korraldame Kultuurikatla Aias ja EKKMis muusikafestivali, millest kasvab pikemas perspektiivis eeldatavasti rahvusvaheline elektroonilise muusika festival ning mille eesmärk on seista ühelt poolt nüüdiskultuuri eest – tunnustada Eestis tegutsevaid muusikuid, DJsid, produtsente ja kunstnikke, toetada ja innustada neid – ning teisalt tänada meie partnereid, kaasautoreid ja vabatahtlikke, tänu kellele on Müürilehe väljaandmine üldse võimalik. Samuti pole häbiasi tunnistada, et proovime saada festivali piletitulust kokku oma eelarve puudujäägi, mida on vaja Müürilehe väljaandmise jätkamiseks. Müürileht on teadlikult osaliselt tasuta leviv ajaleht, kuna meie eesmärk on kaasaegseid mõttevoole ja nüüdiskultuuri populariseerida ning tasuta levi võimaldab meil edastada seda sõnumit laiemale publikule. Samas ei kavatse me hakata sotsiaalmeedias labaseid nalju jagama ega inimeste eraellu ronima, me ei plaani muutuda konveiermeediaks, mis toodab niigi info ülekülluses vaevlevasse maailma lisamüra – me ei sobitu nendesse väärtus- ja ärimudelitesse; pigem võib meilt oodata kvaliteetse tänavatoidu puuduses vaevlevasse linnapilti Müürilehe burgeriputkasid, omanimelist karastusjooki või antud juhul muusikafestivali kui seda, et hakkaksime tegema allahindlust ideedele, mida levitame.

Tulge festivalile või tellige Müürilehte – toetagem koos nüüdiskultuuri ning olgem avatud kaasaegsetele mõttevooludele ja muutuvale ühiskonnale.