„Kosmopoliit” on Müürilehe rubriik, kus saavad sõna välismaal tegutsevad noored eestlased. Välispoliitika, majanduse, keskkonna ja kultuuri teemadele lähenevad kosmopoliidid uutest vaatepunktidest, nad arutlevad, miks asjad on mujal just nii või naa, ning kajavad, mis piiri taga teemaks.

Johanna Troitski silla taustal, mida ilmestavad eesti kujuri Amandus Adamsoni taiesed. Foto: Aleksandr Palaev

Johanna Troitski silla taustal, mida ilmestavad eesti kujuri Amandus Adamsoni taiesed. Foto: Aleksandr Palaev

Ma läksin piiri taha õppima. Mitte selleks, et pageda kitsamast avaramasse, veel vähem leidmaks identiteeti, vaid selleks, et silmapiir avarduks. Tulpidemaal sattusin bakalaureuseõppes identiteediteaduse kursusele. Võib-olla sisemise soovi sunnil, võib-olla alateadlikult. Lääneeuroopalikud arusaamad soorollidest, rahvusest, immigratsioonist ning feminismist avardasid minu jaoks ka identiteedi mõistet laiemalt. Taipasin, et idaeurooplaseks defineerituna peab eestlane kui homo sapiens’i vähelevinud liik tegema enese tutvustamiseks tõsist selgitustööd. Maakaardi selles osas, millelt mina pärinen, polnud ju peaaegu pool sajandit riigipiire. Kes noorematest pidanuks mind sealt üles leidma? Mult küsiti, kas eesti keel on nagu vene keel? Kas me joome pidevalt viina? Kas eesti kultuur sarnaneb vene kultuuriga? Ja iga kord tundsin ma nende küsimuste peale justkui pistoda torget. Tung kahe rahva vahelisi erinevusi selgitada oli nii tugev, et vahel pidin oma sõnu veel tagantjärele siluma. Samas tundsin, et mul endalgi keerles sees vastamata küsimusi, mis polnud seni endast teada andnud.

Eestlasel on küllaga põhjust olla selline, nagu ta on. Mäletada on väga palju. Ja küllap on sellelt pinnalt võrsunud ka eestlase identiteedi üks tugitalasid – vastandumine. Nii peamegi me iseenda defineerimiseks teadma, kes me kindlasti ei ole. Kuid vastandumine – olgugi et mõnel ajahetkel või arenguetapil tarvilik – tavatseb pikas ajavoolus muutuda piduriks.

Ka venelasel on mäletada palju ja suurel rahval on suurusjärgud suuremad. Omaaegne Pravda korrespondent Vsevolod Ovtšinnikov, kes elas aastaid Inglismaal, kirjutab oma raamatus „Tamme juured”: „Inglise kuulajate ees esinedes pidin mitmel korral jutustama ka sellest, kuidas meie perekond elas üle Leningradi blokaadi. Kuulanud ära mälestused mürskudest ja tattninalampidest, 125 grammist leivast ja laipadest, mida veeti lastekelkudega, küsis ikka keegi: „Aga kuidas koerad ja kassid selle näljaaja üle elasid, eriti veel peremeheta jäänud loomad? Kas nende jaoks anti ka toidukaardid?”” (Inglismaal asutati kuninglik loomakaitseselts 1824. aastal.) „Sellest, kuidas me vennaga metsistunud kasse õngekonksuga püüdsime, neid hospidali uimastamiseks tassisime ja hiljem nülitud keredest suppi keetsime, jutustasin inglastele üsna ääri-veeri, et see vabastas hukule määratud loomad kannatustest.” Ma ei ole ise Ovtšinnikovi raamatut lugenud, too jube lõik on vanema põlvkonna jutustatud. Leningradis suri nälga ligemale miljon inimest. Kuid mürsud plahvatavad ka nüüdses maailmas. Meile lähemal ja meist kaugemal, külvates surma ja kannatusi ning sünnitades uusi mälestusi, mille salvestab identiteet.

Ellen Murula kirjutas sellessamas rubriigis hirmust ja ilma ei saa minagi. Hirm muudab inimese vaatenurga üsna ahtaks, andes ta mõtetele ühese aluse ja vastuse. Hirm piiritleb ja kammitseb. Murula räägib kadumise, unustuse ja vaesumise hirmust. Lisaksin siia veel ühe – Vene-hirmu. Tahtmatu pärandus esiisadelt, kes ise seda ehk ei adunudki. Hirm tekkivat inimesel teadmatusest saabuva ees, küllap ka ohuga silmitsi seistes. Kuid minul pole olnud isiklikku põhjust ei hirmuks ega vaenuks. Päritud hirmu esmaseid põhjuseid pole raske leida, kuid miks kandub ta aina edasi? Jäägu siinkohal veel õhku küsimus, miks juhtub mõnikord mu algkooliealisel õeraasulgi, kes on alles täiskasvanute maailma lävepaku taga ootejärjekorras, suust lipsama venevaenulik viisijupp? Hirm haugatab.

Mis tahes foobia peamine ja vist ka ainuke ravim on sellele vastu astuda. Kartes hiiri või ämblikke, tarvitseb proovida nendega tasapisi sõbruneda. Kui Eesti Kunstiakadeemia urbanistikaõpe võimaldas vahetusõpinguid, valisin Peterburi. Asub otse Eestimaa külje kõrval ning eesti soost haritlastele ammust ajast kodune paik, tookord eemal igasugu vastandumistest. Peterburi sõites jätsin hallid prillid koju ja panin ette roosad. Peterburis aga võtsin prillid eest ning hakkasin vaatama asju, nagu nad värvimata kujul välja näevad. Hirm, nii palju kui seda oli, asendus huviga. Leidsin Venemaalt – täpsemalt Peterburist – kõike, nii vastumeelset kui ilusat. Miks pidanuks just Neevalinn erand olema? Kuid inimesed võivad kõndida kõrvuti ja näha asju erinevalt. Kes on ka iseendas midagi avastanud, näeb meeldivat rohkem.

Eestis on minult küsitud sedagi, kas pole õudne õppida ja elada Venemaal, kus sind peetakse fašistiks ja kus on üleüldse kõik halvasti. Kuid üleni halb maailmapilt ei saa ju olla terviklik. Seepärast tunnengi huvi kõige vastu, mida mulle pole tutvustatud. Et saaksin ise otsustada. Ega ma tahagi väita, et kogu Peterburis veedetud aja olen hõljunud roosal mannavahupilvel. Õppetunde on olnud piisavalt ja elutarkust on juurde tulnud. Mõttes olen teinud pikki ajareise möödanikku, mille jäljed on säilinud tänaseni. Kuid vanadele tekivad uued jäljed.
Kord sõitsin õhtul mööda Neeva kallasrada. Päikeseloojang oli nii lummav, et pidin peatuma ja seda pildistama. Kiirteel aga vuhisesid autod. Üks kaubaauto jäi seisma, juhiistmelt astus välja nooremas keskeas mees ja klõpsas samuti oma nutitelefoni paar kaadrit unerüppe vajuvast tulekerast. Kui palju võib olla taolisi töömehi, mõtlesin. Kuid mõne sädeme lisas see autojuht ka oma päevapagasisse. Esimest korda Venemaale saabunud võõras ei oskaks vist selliseid seiku märgata. Teinekord võib paanikasse sattuda juba viisat hankides.

Peterburist leidsin hulganisti eestlasi ning see vahest ongi kõige suurem väärtus, mille ma võõrsil olen saanud. Sest eestivenelased on Venemaal lihtsalt eestlased. Nemad on Eesti saadikud, neil on oma salakeel ja oma identiteet. Nagu ma olen mitmel korral märganud, just nemad peavad vene noortele selgitama, et Eestis ei ole päris nii, nagu Vene meedia seda kajastab. Leidsin, et nii nagu eestivenelane kuulub eestlasega ühise nimetaja alla, kuulub sinna ka eestivene kultuur. Kultuur on aga identiteedi lahutamatu koostisosa! Kuna paljud neist Peterburi kodustest tuttavatest on pärit Ida-Virumaalt, traditsiooniliselt eestikeelsemast Jõhvist, kutsuvadki nad end jõhvikateks. Kuuldu järgi on Peterburi jõhvikatest üliõpilastel eesti keel suureks lisaväärtuseks. Salakeeles saab õppejõudu loengu ajal ohutult arvustada.

Venemaal on olnud identiteediga keerulised lood. Nõukogude võim hävitas selle mõiste ja lõi uut sorti rahva – nõukogude rahva. Seepärast hoiavad paljud oma juurtest kümne küünega kinni. Komimaalt Peterburi saabunud elanikud kasutavad just seda eripära enda tutvustamisel. Sama teevad ka Permist, Vladivostokist ja Minskist pärit noored. Eestist suurde Peterburi linna õppima tulnud eestivenelased on paremas seisus. Neil on ette näidata nii eestlase identiteet, keel kui ka Venemaast edukam kodumaa.

Mina pole esimene, kes leiab, et noorema põlvkonna eestlastel on jäänud kahe silma vahele tõsiasi, et olenemata poliitilistest ja muudest olukordadest on otse meie piiri taga metropol üle viie miljoni elanikuga, mis on tulvil kultuuri – iidset ja uuemat. Klassiekskursioone on ju korraldatud, kuid omal käel on seda avastamas käinud vähesed. Eestivenelastel on tee palju selgem. Nädalalõpul käiakse suurlinnas lõbutsemas ja leitakse ka õppimisvõimalusi. Eestieestlasel oleks võimalik omandada seal kõrgharidust ka inglise keeles, kui kodukooli vene keele tunnid pole tulemust andnud. Peterburis on mustmiljon muuseumi, hulganisti ka müstilisi nurgataguseid, mida ümbritseb üllatavalt euroopalik linnaruum. Ja tänavatel on igivanu eestlaste jälgi. Selles linnas tegutses esimene eestikeelne teatrikool ja laval kõlasid esimesed eestikeelsed laulud. Amandus Adamsoni taiesed kaunistavad Troitski silda ja Kroonlinnas pani Lydia Koidula paberile luuleridu.

Peterburis kuuleb sedagi, mida Eestist ja eestlastest arvatakse. Jah, mõnikord tuleb jutuks ka fašism. Kuid kordagi ei ole tuldud süüdistama. Pigem küsitakse siira huviga, kas tõesti on nii, nagu kuulujutud räägivad? Kahjuks ei ole mul veel piisavalt rahvusvahelise kaubamärgiga pagasit, et kedagi ümber veenda. Kuid enamik inimesi üllatavad mind hoopis teistsuguse vastuvõtuga. Eestit lausa armastatakse! Ühest küljest on need piiterlased, kes juba nõukogude ajal kolme rubla eest öörongiga Peterburist Tallinna tulid ja järgmisel ööl tagasi sõitsid. Päevane reis Tallinna või Riiga oli tudengite jaoks populaarne nädalavahetuse veetmise võimalus. Kunstiakadeemias sattusin jutule ekstravagantse välimusega õppejõu Viktoria Konstantinovnaga, kes jutustab iga kord mind kohates südamlikke lugusid, kuidas üks oksake tema sugupuust on leidnud asukoha Eestis, kuidas ta vanasti veetis siin kõik suved, kuidas nooremad sugulased ei räägi vene keelt (seda öeldes ei näita ta välja mingitki halvakspanu), kuidas Eestis on rohi rohelisem ja päike soojem. Kord mainis ta, et kuigi üheksakümnendate alguses oli piiri ületades kummastav tunne, kui piirivalvurid väitsid, et ei mõista sõnakestki vene keelt, siis see suhtumine selgis aja jooksul. Teema lõpetuseks ütles Viktoria, et mõistab täielikult, miks Eestil on omaette parem, kahju ainult, et reisimine muutus raskemaks. On ka nooremaid imetlejaid kustumatute muljetega Tallinnast. Olen nende nostalgiale vist juba sada korda kaasa noogutanud ning meelsasti noogutan ka järgmised sada.

Bussiga oma pikka kooliteed sõites olen teinud sageli vahepeatuse Ida-Virumaal Lüganuse maakodus. Suurel teel pole kaugliinibussidel seal peatust. Olen palunud bussijuhti, et ta lubaks kodukanti jõudnud rändajal väljuda. On juhtunud sedagi, et bussijuht on keeldunud. Piinlik tunnistada, kuid need vähesed on kõik olnud omaenda hõimlased. Venekeelsed või aktsendiga bussijuhid pole sest vähesest vaevast kunagi probleemi teinud. Olen naeratanud ja tänanud ning bussijuht on naeratanud vastu. Pole ma kunagi seejuures mõtelnud, et ega ta juhtumisi diskrimineerimise pärast Eesti-viha ei kanna, ja surmkindlalt pole ka tema tundnud huvi, millises mundris mu esiisad rindel sõdisid.

Naeratusel on suur jõud, kui see tuleb südamest. Võib-olla liidab ka identiteedid.