„Tuld klaverimängija pihta” („Tirez sur le pianiste”. 1960, Prantusmaa, Les Films de la Pléiade). Režissöör François Truffaut, stsenaristid François Truffaut ja Marcel Moussy, operaator Raoul Coutard, muusika Georges Delerue, osades Charles Aznavour, Marie Dubois, Michèle Mercier jt. 92 min.

Francois Truffaut’d on korduvalt nimetatud prantsuse kino pretsedendituks režissööriks ja „Tuld klaverimängija pihta” võib pidada tema kõige erakordsemaks teoseks.

See on film ajast, mil linateoste kestust märgiti meetrites ja näitlejate hambad olid reas nagu jumal või režissööri rusikas juhatas. Truffaut on tõesti raudse käega dirigeerinud filmi märksa eksperimentaalsemale partiile kui kriitikud pärast debüütfilmi „400 lööki” oskasid oodata. Hoolimata oma hästi organiseeritud savoir faire’i mainemaskist kinoringkonnas jäi režissööril üle vaid hinge kinni hoides jälgida, kuidas vaatajate närvid vastu peavad. Olles üles kasvanud 40ndate ja 50ndate ameerika krimifilme vaadates, on ta Hollywoodi klišeed kordaarmastava täpsusega filmilintidelt kopeerinud ja uue laine filmile külge liiminud, lisades omalt poolt „prantsuse” filtri tervele süžeele, mis muudab umbes täpselt kõike ja kogu filmitõlgendust.

Kaader filmist

Nii sündis käesolev 60ndate krimidraama ameerika tüpaaži mineviku klantspildina: suurlinnas varjunime all elamine, tagaajavad bandiidid, armastus ja lumine mägionn ning veel midagi, mille ära ütlemine oleks üllatuse roim, aga mis samas räägib juba iseenda eest.

„Tuld klaverimängija pihta” on Truffaut’ käekirjaga ümber kirjutatud David Goodise romaanist „Down There”, ilmunud vaid neli aastat enne filmiadaptsiooni valmimist. Noir-romaanile tunnuslikult on loo protagonistiks ohver, kellele on iseloomulikud autodestruktiivsed jooned, mida forsseerivad lähisugulaste väärastunud ambitsioonid – vanemad vennad kehutavad peategelase pahandustesse.

Charles Aznavour, armeenia juurtega näitleja ja laulja, keda on ka nimetatud prantsuse Frank Sinatraks, elavdab talle antud peaosa silmavaatega, mis paneb ka 53 aastat hiljem vaataja südame võbisema. Varjuotsiv ja meelekindlalt häbeliku olekuga klaverimeister Charlie (Charles Aznavour) ei pea paljuks mängida õhtuti lämbes lokaalis, tantsutada kohalikke plikasid ning süüdimatult võluda ära Léna (Marie Dubois) – olles ise niivõrd rahulik, tasakaalukas ja sulgudes üksiti oma muusikasse. Léna motiivid jäävad siiski lõpuni selgusetuks, ta on ühtpidi toetav ja armastav – valmis põgenema, päästma, kõike trotsima, ent samas soovides pianisti taas valgusvihku asetumist vaat et rohkemgi kui peategelane ise. Häbitu selgusega õhutab Léna muusikut naasma ooperisaali kuldsesse avarusse, lummates teda siira suudlusega.

Charlie varasem idenditeet ei ole vähem enigmaatiline – enesekindlusetu klaverivirtuoos Edouard, keda on ootamatult tabanud edu, mille valguses ei tunne ta noor abikaasa teda enam ära. Naine hakkab Edouard’i põlgama, sest kuulsus võrgutas mehe enesekesksuse teljele pöörlema, unustades kunagised armsad hetked nelja silma all. Kui Edouard’i tituleeritakse vägevate sõnadega nagu „virtuoos” või „geenius”, siis Charlie’d iseloomustavad vaoshoid ja tagasihoidlikkus. Peategelast kummitavamaiks küsimuseks jääb, kas Charlie on võimeline pärast Edouard’i kaotatud rõõmuelu uuesti kedagi armastama? Tõeliselt, kirglikult, üleni?

Kaader filmist

Vaataja jaoks on aga palju olulisem huvi allilmategelaste ajejõudude väljaselgitamine – miks peaks keegi tahtma tulistada mingit klaverimängijat?

Koomilisi konflikte gängsteritega selles filmis leidub ja Charles Aznavouri ning südmustesse sõidutatud pisikese Fido’, peategelase noorema venna rolli täitva Richard Kanayani mitmekülgsed etteasted kompenseerivad mitmete kõrvaltegelaste ülestiliseeritud esinemised. Või siis ka taotlusliku näitlemise puudumise – kivinäoga baarikülastajad ning tahtlikult kohmetud ja ameerikalikud naljad lipsavad nii mõnestki kandvast stseenist läbi, tuues sisse heatujulised farsinoodid. Charlie klaverimuusika järgi tantsiv paarike: „Kas mu rind on tõesti nii huvitav?” – „Aga loomulikult, ma olen ju arst.” Vastukaaluks kannab Aznavour välja ka võrratult pikad sisemonoloogid, mis on filmilavastajatele kirjandusteoste ekraniseerimisel alati parajad pähklid.

Filmihuvilised on selle teose tuntud kriitikute ja režissööride, teiste seas Martin Scorsese neid-peab-nägema nimekirjadest juba üles leidnud. Soovitaksin seda filmi ennekõike neile, kes mustvalgeid linateoseid vaadates tavaliselt magama jäävad ja usuvad, et Pariis on koht, kuhu minnakse Eiffeli torni pärast. Pariis on selles filmis absurdi kaunis kants, kuhu igaüks võib varjuda ning sealjuures elust mõnu tunda.

Meeleolu poolest ergastatud film on Truffaut’ kaasaagse Godard’i loomingu vaimus, hoides lõbusat ja kerget tooni. Rikkalik prantslaslike žestide paraad, kust ei puudu huulte pruntimised, põsepõrinad ja õlakehitused, vanakooli Oh, la vache! (vandesõnadest rääkimata), sümpaatne prantsuse rahvalaulu esitus lokaalis, naerusuised hetked prostituut Clarisse’i seltsis voodis püherdades – Truffaut on saavutanud kinolinal intiimsuse, mida vähesed on suutnud.

Omal ajal piletimüüjad tegevuseta jätnud film jääbki Truffaut’ luigelauluks eksperimenteerimisele ning edasi naaseb ta selle juurde, mida ta kõige paremini oskab, aga mis talle endale alati niisama palju meeldida ei pruukinud. Tänapäeval on see üks tema hinnatumaid filme, mille justkui elusalt vibreeriv pildikeha kätkeb tujumuutused farsist tragöödiani ühte rütmi hingama. See prantsuse pitser, mis loole vajutatakse, ei ole tõsidust taga ajav: film on pitseeritud melodraama ja pastišiga – paroodiaga ilma pilketa.

Vaata Katusekino kavalehte siit.