Muumid ja Angry Birds puhuvad soome animatööstusele sisse uue elu. Tänavu 100. sünnipäeva tähistav soome animatsioon paistab silma vilka kaastootmise ja ühisloomega.

Tõlkis Liina Ristoja

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Soome filmiekspert Tuula Leinonen on määratlenud kohaliku animatsioonitraditsiooni algusajaks varased 1920ndad, mil indu saadi naaberriigilt Rootsilt. Leinonen on lõpetamas soome animatsiooni 100. juubeli puhul 500-leheküljelist raamatut, mis sisaldab ligikaudu tuhandet pilti ja sadu intervjuusid. Soome anima tähtpäev tähistab ka riigi armastatud lastekirjaniku ja kunstniku ning 1940ndatel sündinud muumitrollilugude autori Tove Janssoni (1914–2001) sajandat sünnipäeva. Tema loodud muumid on soome tuntuimad animategelased, kes said eriti suure menu osaliseks Jaapanis. Tuula Leinoneni sõnul on Aasias edu saavutamise selgitus täitsa olemas: „Nii soomlased kui ka jaapanlased armastavad elada vaikselt ja rahulikult, kooskõlas keskkonnaga. Muumide õrn ja ajatu maailm on rajatud just neile väärtustele.” Tom Carpelan Filmkompanietist (70ndatel ja 80ndatel televisiooni jaoks loodud muumifilmide õiguste omanik) nõustub Leinoneniga: „Soomlased ja jaapanlased samastuvad nende tegelastega. Muumide maailm on väga avatud ja andestav nagu ka Soome ühiskond. Nuuskmõmmik tähistab jaapanlaste jaoks aga vabadust.” Carpelan restaureeris hiljuti 78 osa seriaali 45-millimeetriselt originaalversioonilt, mille tootsid Poola Oscari-võitjast animastuudio SE-MA-FOR ja Austria stuudio Jupiter (kes tõid animatsiooni kolmekihilise klaasimaalingu ja stop-motion-tehnika) aastatel 1977–1982. „Need lood on siiani suurepärased ja ei ole mingil moel aegunud,” on Carpelan kindel, plaanides filmid ka DVDl välja anda.

Walt Disney

Carpelani sõnul oli juba Walt Disney suur muumide fänn. „Talle meeldisid need tegelased väga. Disney püüdis muumisid ära osta samal ajal, kui nad omandasid Karupoeg Puhhi, kuid Janssonite pere polnud nõus müüma. Põhjuseks oli asjaolu, et Disney’ inimesed tulid oma ostujutuga vaid paar kuud pärast Tove Janssoni surma. Neile öeldi kohe ja lõplikult ära.” Muumidest on vändatud kolm täispikka filmi. Esimene, 1992. aastal linastunud jaapanlaste animeeritud „Sabatäht Muumiorus” oli Leinoneni sõnul koloriidilt kirkast nii kahvatuks muudetud, et Tove Jansson oli täiesti šokeeritud. 2008. aastal nägi ilmavalgust „Muumide ohtlik jaanipäev” ning kaks aastat hiljem esimene soomlaste toodetud stereoskoopiline 3D-animafilm „Muumitroll ja punane komeet”. Viimane jõudis kinolevisse üle maailma. Angry Birdsi taga seisev Mikael Hed leiab, et neil inimestel oli hea brändi ehitamise ja samas Tove Janssoni töödele truuks jäämise tunnetus.

Muumisid ootab soome animatsiooni 100. juubeli puhul taassünd. Tänavu oktoobris tuli välja võimsa eelarvega 80-minutiline film „Muumid Rivieral”, mis valmis Pariisi stuudio Pictaki ja Soome Handle Productionsi koostöös. „Linateos heidab uut valgust 50ndatel Tove Janssoni raamatutes koomiksivormis ilmunud mustvalgetele muumilugudele, mida kasutasime stsenaariumi loomisel,” sõnas Soome stuudio juht Hanna Hemilä, kes sai filmi tegemiseks loa Janssoni nõbult Sofialt, kellele kuuluvad muumide autoriõigused. „Talle meeldis see mõte väga. Kui keegi nendest tegelastest midagi teab, siis on see tema,” lisas Hemilä.

Eesti aitas soome animale hoo sisse

Kauaaegse produtsendina oli Hemilä selle ajaloolise hetke juures, mil Soomes lülituti ümber digitaalsele animatsioonile. Seda tehti eesti animaatorite abiga. „Soome animatsioon algas lamenukkudest. Pidime 1996. ja 1997. aastal pidevalt Tallinnas käima, et saada valmis 13-osaline kahest karust rääkiv nukufilmisari „Urpo ja Turpo”. Eesti animatsioon oli meie omast niivõrd palju ees. Soomes ei osanud keegi nukufilmi teha,” meenutab ta. Ent koostöö ei sujunud mitte kohe ladusalt. „Nad olid ikka veel nõukogude ajas, neil polnud arvuteidki. Eestlastel olid tehnilised oskused, aga meie tõime neile lääneliku animatsiooni visualiseerimise viisi. Koos suutsime rajada uue ajastu ja ühe klassikalise sarja,” rääkis Hemilä.

2001. aastal tootis Hemilä oma teise eduka animasarja „Turilas ja Jäärä”. Kuna ta selles filmis enam live action’it ei kasutanud ja Tallinna stuudiote abi vaja polnud, siis sündis otsus Helsingisse oma stuudio rajada. Sari jäädvustati savitehnikas 35-millimeetrisele filmile. Kümme aastat hiljem oli Hemiläl kavas toota ühes Hiina stuudios sarjast 150 osa 3Ds. „MIPCOM oli väga huvitatud, kuid meie Saksamaal paiknenud toetaja läks pankrotti,” selgitas ta, miks plaan kunagi ei teostunud. Mõlemale sarjale oli seatud eelarveks 1,3 miljonit USA dollarit. „Turilas ja Jäärä” jookseb siiani Soome, Rootsi, Norra, Taani ja teiste Euroopa riikide telekanalitel ning on esimene soome animasari, millel on ka oma kommertstoodete liin.

Üks nukumeistritest oli andekas noor animaator Kari Juusonen, kellest sai pärast iseseisvalt toodetud filmi „Pizza passionata” (2001) Cannes’i filmifestivali võitu tänapäevase soome animatööstuse üks alustalasid. Juusonen ise ütleb, et teda inspireeris oma töös Katariina Lillqvist – naine omakorda aga oli vaimustatud tema filmist. „See oli minu jaoks suur hetk. Lillqvist on soome anima grand old lady.” Juusoneni järgmiseks verstapostiks sai soome läbi aegade kahe kõige populaarsema, enim müüdud ja enim vaadatud animafilmi „Niko – tee tähtedeni” (Soome, Saksamaa, Taani, 2008) ja „Niko ja lendavad põhjapõdrad” (2012) kaastootmine. Esimest müüdi 118 riigis, viiemiljonilise elanikkonnaga Soome kinodes kogus see üle kolme miljoni vaataja ja Ameerika Ühendriikides jõudis ülekanne filmist 26 miljoni silmapaarini. „Mõlemad teosed on olnud soome täispika anima katalüsaatoriks,” sõnas Juusonen. 2013. aasta märtsis asus ta üllatuslikult tööle Soome suurimas meelelahutusettevõttes Rovio, kus ta tegutseb praegu Angry Birdsi telesarja kallal (mis tuli välja sama aasta septembris). Niko-filmidest sai soome animatsiooni ajaloo oluline pöördepunkt. Mõlemad linateosed tootis riigi juhtiv animastuudio Anima Vitae (rajatud aastal 2000), mida võib animaeksperdi Leinoneni sõnul pidada „soome Pixariks” – sama on arvanud Rovio juht Mikael Hed ajakirja Animation Magazine veergudel. „Nad on vägevad ja teinud hämmastavaid asju. Saan nende vastu ainult austust tunda ja mul on rõõm nendega koos töötada.” Kusjuures, just Anima Vitae kätesse on usaldatud ka Angry Birdsi animasarja tootmine. Stuudio eestvedaja Petteri Pasaneni sõnul on Pixari inimesed neil ka kolm korda külas käinud, olles hämmingus, et nad on suutnud nii väikese meeskonnaga nii palju saavutada. „Oleme algusest peale kirglikult kvaliteeti ja tehnikat taga ajanud. Niko-filmid avasid meile mitmed uksed ning viisid meid rahvusvahelise läbimurdeni. Me sihtisime edu ning saavutasime selle. Saime tuntuks, kuigi sugugi kõik ei tea, et „Niko” on Soome projekt. USAs peetakse meid Ameerika-sõbralikuks ettevõtteks. Paistab, et oleme jala ukse vahele saanud. See aitab uute projektide meieni jõudmisel. Ma ei pea enam selgitama, kes me oleme,” rääkis Pasanen.

Ameerika kõrval püüab Anima Vitae saada osa ka Aasia animatööstusest, avades stuudio Kuala Lumpuris ning töötades koos Malaisia, Hiina, Korea ja Austraalia stuudiotega. Praegu on pooleli koostööprojekt Taani Einstein Filmiga, et anda 2016. aastal välja täispikk animafilm „Hugo”, mis räägib 90ndate televisioonist tuttavast norra trollist. Stuudio ootab sellelt samasugust menu kui „Nikolt”, mis saab peatselt ka kolmanda järje. Anima Vitae ohjas loominguliselt ka 2011. aasta soome stereoskoopilist animatsiooni „Võlukristall”, mille kirjutas tõeline veteran Mikael Wahlforss (Epidem ZOT). Filmi levitas prantsuse TF1, mis müüdi hiljuti USAsse ja Kanadasse. Wahlforss ise peab seda oma suurimaks õnnestumiseks. „Meie DVD tegi Ameerikas teistele jõulufilmidele ära,” märkis ta. Film sai koostöös Itaalia kanaliga Cartoon One juba samal aastal ka järje „Red Caps”. Wahlforssi sõnul olid mõlemad Niko-filmid soome 3D-animatsioonis revolutsioonilised. Tänu neile muutus animatsioon Soomes tõsiseltvõetavamaks äriks. Wahlforssi esimene animasari sai alguse aastal 2006 filmiga „Yellow Giraffe” ja tema telesari „Noksu” jõudis sel kevadel kanalile YLE.

Angry Birds

Nutitelefonimängu Angry Birds autorina on Rovio Entertainmentist saanud Soome suurim meelelahutusettevõte. Alates 2010. aasta veebruaris Apple’i App Store’is nädala mänguna tutvustamisest on soomlaste rakendust alla tiritud juba üle kahe miljardi korra. 2013. aasta septembris ehk kolm aastat pärast esialgset tähelendu üllitas Rovio Angry Birdsi dialoogita animaseriaali, mis jõudis juba esimese seitsme kuuga miljardi vaatamiseni. Eesmärk saada maailmas tunnustatud animatsioonistuudioks täitub arvatavasti hiljemalt aastal 2016, kui kinodesse jõuab Angry Birdsi kompuuteranimeeritud (CGI) 3D-film, mis valmib kahasse Sony Picturesiga, täpsemalt korporatsiooni alla kuuluva Imageworksi stuudioga Vancouveris. Produtsendid on David Maisel, John Cohen ja Catherine Winder ning stsenarist Jon Vitti. Filmi režissöörid on Fergal Reilly ja Clay Kaytis. „Sony Pictures ja nende tiim olid põhjuseks, miks me otsustasime selle filmi teoks teha,” sõnas Mikael Hed. Juba enne esimese filmi valmimist on plaanis ka järjed. „Minu ainus tingimus ekraniseeringule oli, et sellel peab olema hea lugu. Maailmas leidub juba piisavalt palju filme, mis tuginevad kehvadele narratiividele,” ütles ta.

Kari Juusoneni sõnul on Rovio eesmärk pöördepunkt soome animatsioonis: „See viib soome animatsiooni uuele tasemele.” Hed leiab, et animaprotsess sai alguse juba siis, kui mäng originaalkujul välja tuli. Animatsioon oli tol hetkel vaid üks võimalustest. 2010. aasta alguses – tükk aega enne „Angry Birds Toonsi” – katsetasime oma esimesi animatsioone. See oli oluline viis, kuidas arendada Angry Birdsist kui pelgalt arvutimängust terviklik kaubamärk,” sõnas Hed. Selleks et oma eesmärgid saavutada, palkas Rovio 2012. aasta alguses režissööri Eric Guaglione, kes oli töötanud varem Walt Disney’ stuudios filmidega „Mulan”, „Lilo ja Stitch” ning „Vennad karud” ja saanud 1995. aastal Emmy nominatsiooni töö eest linateose „Star Trek: Rändur” juures. „Angry Birdsi maailmamenu oli motivatsiooniks, miks ma otsustasin Roviosse tööle tulla,” põhjendas Guaglione.

Ta märkis, et Disney’s tehtu ei ole siiski mudeliks Rovios valmivale tööle. „Me tahame luua oma identiteedi ja küsida, kuidas me erineme Disney’st, DreamWorksist ja Pixarist? Angry Birdsil on oma toredad kiiksud, mida Disney’l ei ole,” mõtiskles ta. Hed selgitas, et Roviol on eelis katsetada oma loomingut enne mitmesajamiljonilise eelarvega filmi tegemist teiste meediumite, nagu mängud, vahendusel. See on tema sõnul kiirem ja vähem riskantne viis näha, kuidas publik uue projekti vastu võtab. Guaglione hinnangul on peamine eesmärk viia Rovio loojutustamiskultuur uuele tasemele.

„Tahaksime laiendada Angry Birdsi karaktereid mänguatmosfäärist väljapoole animatsioonitasandile, mida fännid pole varem näinud ega kogenud. Praegu me arendame uusi tegelasi ja animatsioonistiile, mis lähevad Angry Birdsist kaugemale. Asi ei peatu seal,” sõnas Guaglione. Viimati lansseeritud tegelane Stella on Guaglione sõnul uue lähenemise värskeim näide. Mikael Hedi arvates on see aga siiski vaid väike samm väljapoole Angry Birdsi universumit. „Me teame, et meie bränd on väga tugev, aga tahame veel kaugemale liikuda,” kehtestas Hed. Guaglione meelest on põhiküsimus, kas Angry Birdsi tegelastest saavad kunagi nii tüüpiliselt soomelikud karakterid, nagu seda on muumid. „Ma arvan, et neist on saanud nüüdseks maailmakodanikud,” usub Mikael Hed. „Angry Birdsi on loonud soomlased, aga asja kallal on toimetanud nii rahvusvaheline meeskond, et tegelastest on saanud kosmopoliidid.”

Kaasproduktsioon on edu võti

Seni parimaks rahvusvaheliseks Soome ühistoodangu näiteks on soome-hiina telesari „Dibidogs”, mille taga seisavad Soome stuudio Futurecode (Jim Solatie) ja Hiina Blue Arc (Tommy Wang). Mehed kohtusid aastal 2007, aasta pärast seda, kui Solatie perekond lõi „Dibidogsi” karakterid. „Algsed tegelased olid mu laste Mikaela ja Tomi looming, kes mõtlesid välja nende esimesed seiklused, mille aitas stsenaariumiks põimida kirjanik Tuija Lehtinen,” rääkis Solatie, kes müüs koos naisega maha oma turu-uuringute firma, investeerimaks sellesse, et „Dibidogs” koos hiinlastega tehtud saaks. „Käisime 50 korda Hiinas, et õiged partnerid leida. 2007. aastal kohtasime sealset lastekirjanikku Wangi, kes töötas Hiina suurima telejaama juures. Fakt, et „Dibidogs” on laste loodud, osutus tõeliseks jäämurdjaks,” rääkis Solatie. Kolm aastat hiljem aprillis jõudis esimene, 26 osast koosnev hooaeg (iga osa oli 23 minutit pikk), mille tootmine maksis seitse miljonit USA dollarit, Soome kommertskanali MTV3 ja Hiina kesktelejaama CCTV eetrisse. Lisaks allkirjastati lepingud, mis viisid „Dibidogsi” Venemaal kanali Multimania ja Koreas KBC kavva. Vähe sellest, aastal 2010 tunnustati Solatie projekti ka MIPCOMil ning see võitis MIPTV CC Venturesi auhinna. „Me olime MIPCOMil täiesti rohelised, üldsegi mitte animatööstusest,” imestab Solatie. 2014. aastal sai „Dibidogs” rahvusvahelise edu eest hinnalise Soome audiovisuaalse ekspordi preemia Hulda. „Dibidogsi” näidatakse ka Horvaatia, Sloveenia ja Bosnia televisioonis ning Solatie hinnangul ei ole võidukäik veel lõppenud: „Meil on pooleli jutuajamised Lõuna-Euroopaga ja peagi jõuab avalikkuse ette DibiTalesi rakendus, milles lapsed saavad ise lugusid luua ja neid animeerida. Võib-olla saab sellest uus Angry Birds.”

Kokkuvõtteks võib öelda, et viimasel 20 aastal on Soome animakompaniid võtnud ette üha enam piiriüleseid samme. Soome haridus- ja kultuuriministeerium rajas 2005. aastal animategijate mittetulundusliku liidu Finnanimation, et leida võimalusi kultuuriekspordiks ja soome anima promomiseks igas maailma otsas. Eesti naaberriigi animatsiooni 100. sünnipäev tähistab globaalset ajastut kohalikus kultuurielus, mis on täis ühisloomet ja vilgast arengut.