„Leaving Las Vegas” (1995, USA, Lumiere Pictures). Režissöör Mike Figgis, stsenaristid John O’Brien ja Mike Figgis, produtsendid Lila Cazès ja Annie Stewart, operaator Declan Quinn, muusika Mike Figgis, osades Nicolas Cage, Elisabeth Shue, Julian Sands jt. 112 min.

Ben Sanderson (Nicolas Cage) on stsenarist. Ja alkohoolik. Olles elule viimaks alla vandunud, suundub Ben Las Vegasesse, et oma hingepiinad lõpetada. Kõigi pattude linnas kohtab ta prostituut Serat (Elisabeth Shue). Filmi kirjeldus võib kõlada maailma kõige igavama süžeena, kuid režissöör Mike Figgis suudab näitlejatevaliku ja pildikeelega esitada lugu üllatavalt värskelt, kuid samas äärmiselt nukralt ja süngelt.

Kaader filmist

Joodikust Beni ja prostituudist Sera suhet kirjeldatakse kui kummalist armulugu, sest kummaline on nende loodud tingimustes leida austust ja lunastust, mida nad teineteisele pakuvad. Eriline on ka viis, kuidas Nicolas Cage ja Elisabeth Shue suudavad klišeedesse uppuvatesse karakteritesse ja loosse tuua midagi uut, mida on sõnades raske täpselt väljendada. See on see tunne, mis paneb filmi lõpus südame valust kokku tõmbuma.

Figgis kujutab Beni alkoholist nõretavat teekonda äärmiselt kunstiliselt, isegi stiliseeritult. Konstantselt purjus mehe teadvus ja mälestuste killud on esitatud läbisegi, vaheldudes muusika saatel unenäoliste kiirkerimiste ja lünkadega, mis annab edasi purjus inimese sihitut kulgemist. Õhtul mitme pudeli vägijoogi kaanimine ja hommikul vaid kerge peavalu ja rõõmsa tujuga ärkamine on välmeline, aga kaunis, sest eesmärgiks ei olegi näidata karmi reaalsust, vaid kahe keerulise hinge kannatusi.

Beni ja Sera veidra suhte ainsaks reegliks on mitte üritada teineteist muuta, aga inimese süda on nõrk ja annab teadmisest hoolimata tahtmisele järele ning nii kisub lugu tasapisi kiiva. Kuid kas sellel ongi tähtsust? Isegi kui Sera ei oleks meeleheite ja nõrkuse hetkel palunud Benil arsti juurde minna või Ben vedanud üürikeses armukadedushoos Sera koju võõrast naist, kas siis oleks nende kahe suhtel lootust olnud? Vaevalt. Inimene igatseb ikka kättesaamatut.

Kaader filmist

Eraldi peab välja tooma ka Mike Figgise loodud originaalmuusika. Kohati sensuaalsed ja võrgutavad ning teisalt hoopis boheemlaslikud ja minnalaskmismeeleolus saksofonihelid rõhutavad kordamööda pildis olevat tuledesäras Las Vegast ja loojuva päikese kullaga üle valatud kõrbe, andes nünasirikkalt ja tundeküllaselt edasi loos põimunud romantikat, kaost, lootust, armastust, allaandmist ja nukrust.

Filmi ülesehituse nõrkuseks on nii-öelda dokumentaalkaadrid Sera pihtimustest, kus ta selgitab oma tundeid ja selle veidra koosluse tekkimist. Kaadrid, kus Sera peaks olema üdini aus, ei mõju väga siiralt ja usutavalt, vaid lavastatuna. Samuti jääb küsitavaks, kellele Sera räägib. Kes on see inimene, kellele Sera muidu nii kiivalt varjatud tundeid avaldab? Mõistetamatuks jääb ka kupeldaja Yuri roll, keda kehastab Julian Sands. Mees, kes toob loosse Sera, kaob poole filmi pealt ning tema eesmärk jääb arusaamatuks. Sera pääsemine vägivaldse kupeldaja käest tundub liiga lihtne, hetkeks isegi uskumatu. Ning ilmselt ohkab Baltimaade publik tüdinult, kui vene aktsendiga Yuri teatab, et on pärit Lätist.

„Leaving Las Vegas” on minimalistlik, ent jõuline ja emotsionaalne lugu üksindusest ja paratamatustega leppimisest, mis kerib vaikselt, ent järjekindlalt pinget nagu tuli, mis hõõgub tuha all. Leeki aga ei lahvata ning kogu tekkinud pinge sureb vaikselt. Vaataja hinge jääb õhkõrn kibemagus mälestus pealtnäha tagasihoidlikust, ent samas sügavalt nukrast ja süngest armastusloost.

Vaata Katusekino kava siit.