„Baraka” (1992, USA, Magidson Films). Režissöör Ron Fricke, stsenaristid Ron Fricke ja Mark Magidson, Constantine Nicholas, Genevieve Nicholas, operaator Ron Fricke, muusika Michael Stearns, Dead Can Dance jt. 96 min.

„Baraka” vaatamiseni jõudsin ajas tagasi liikudes, vaadates esmalt selle järjena loodud „Samsarat”, millel on samad autorid ja kontseptsioongi pea identne. Üllatuse valmistas see, kuivõrd sarnased olid filmid pildimaterjali laadi, teemade, teostuse ning isegi konkreetsete kinematograafiliste võtete ja muusika poolest. Uue filmi tegemine sisu ega vormi poolest seega loojate kontseptsioonile midagi juurde ei andnud, kuigi eraldi võttes on mõlemad filmid suurepärased. Filmist jääv emotsionaalne mõju on ilmselt tugevam just esimese filmi „Baraka” vaatamisel: vahepealsed 20 aastat tunduvad olevat lisanud Ron Fricke’i kinematograafilisele meisterlikkusele ning kasutatavale tehnoloogiale vaid õige pisut juurde.

„Baraka” tähendab araabia ning sellega suguluses olevates keeltes õnnistust, mis ilmneb teatava spirituaalse tarkuse või jumaluse kohalolu kaudu. Selle õnnistuse olemust püüabki sõnatu, vaid piltides ja helides rääkiv film metafoorselt kujutada. „Baraka” näitab maailma viisil, mis paneb selle tundumagi kingitusena, õnnistusena inimkonnale, kuid näitab ka, kuidas inimesed selle anniga ümber käivad, seda ohustavad ja hävitavad, muutes seejuures õnnetuks ennastki.

„Baraka”. Kaader filmist

Linateos on äratuntavalt mõjutatud ida religioonidest ning kannab endas holistlikku maailmavaadet ja spirituaalset hoiakut. Empaatia, millega kujutatakse erinevaid religioone ning nende rituaalseid toiminguid, on tõeliselt meeldiv. Aafrika hõimude tantse, islami palverädureid, juute, hinduiste jt näidatakse hinnanguvaba esteetikaga, millest võib välja lugeda rahumeelsusele üleskutsuvat sõnumit. Kõik religioonid tegelevad lõppude lõpuks veidi erineval viisil samade küsimustega, järelikult pole nendevaheliseks vaenuks põhjust.

Kui erinevaid traditsioonilisi elulaade kujutatakse „Barakas” pigem poolehoiuga, siis tänapäeva linnaelu näidates tulevad kasutusele kiirendatud võtted, mis panevad näidatava tunduma tühise rabelemisena. Läbi käivad hiljem „Samsaras” taas käsile võetavad teemad nagu prügi, lihatööstuse julmus ja liinitöö ebaloomulikkus, kuid kujutatud on ka koonduslaagreid ja sõjatööstust. Filmi selles osas kohtub lääne inimene nähtustega, mida ta igapäevaselt enamasti ei näe ning mis tihti on tema silma alt sootuks teisele mandrile viidud. „Baraka” osutab tõsiasjale, et maailm on seotud ja terviklik süsteem ning elades selle ühes osas, peaksime nägema ja arvesse võtma ka teistes toimuvat.

On raske öelda, kas „Baraka” pakub lahendust kõigile probleemidele, mida välja toob, kuid filmi viimase poole järgi otsustades on selle loojad näinud inimkonna väljapääsu pigem just väikeses, kohalikus ja traditsioonilises. Kas inimkond selle juurde tagasi pääseb või enam tahabki, on juba omaette küsimus. Ehk tuleks püüelda inimmõõtmelisuse poole just nendes keskkondades, mida film tühise, tobeda ja rahutuna näitab, ning mõelda, kuidas muuta tootmine inimlikumaks ilma tagasi agraarühiskonda pöördumata. Selles mõttes tegeleb „Baraka” enam silmade avamisega kui lahenduste pakkumisega, kuid nagu elu näitab, on ka sellega endiselt vaja tegeleda.

„Baraka” eristub oma sõnatuse ning kasutatavate poeetikavõtete poolest vormiliselt suuremast osast samu teemasid käsitlevatest dokumentaalfilmidest. Kuigi filmile pea identse järje loomine 2011. aastal pigem kahandab mõlema filmi mõju, muudab vaimsus, mida linateos kannab, selle võimsaks elamuseks.

Vaata Katusekino filmiprogrammi kohta lähemalt siit.