„Bergdorfi moeresidents” („Scatter My Ashes At Bergdorf’s”. 2013, USA, Berney Films). Režissöör ja stsenarist Matthew Miele, operaator Justin Bare, helilooja Parov Stelar, osades Vera Wang, Giorgio Armani, Oscar de la Renta, Michael Kors jt. 93 min.

Moedokumentalistika on üha enam tuure koguv filmižanr. Filmilindile püütakse kõike, mida on vähegi võimalik jäädvustada: moeajakirjanike argipäeva, moeshow’sid, fotograafe, disainerite elulugusid ja luksuslikke moemajasid. Tõeliste moehuviliste jaoks ei olegi sageli oluline, kas pooleteise tunni jooksul mängitakse ette kunstniku elulugu või vaid üks moeshow – kõik oleneb filmitegijate empaatilisusest ja stsenaariumi ülesehituse atraktiivsusest. Isiklikud lood, olgu kõnelejaks mistahes eluvaldkonna esindaja, võivad olla kaasahaaravad ja tiivustavad ka siis, kui esmapilgul erineb jutustaja filmivaatajast täielikult. Käesolev film, mille fookuses on kitsalt ühe moeresidentsi ajalugu, töötajad ja jõulutemaatiliste vaateakende kujundamine, ei ole minu arvates seda potentsiaali täielikult realiseerinud. Inspireeriv on ta kindlasti, aga seda nende jaoks, kes ihkavad näha glamuuri, ilusaid inimesi ja silmata mõningaid oma lemmikdisainereist. Jõulutemaatiliste akende tõttu võib ehk sinna hulka lisada ka inimesed, kel jõuluootus juba põues. Praegusel aastaajal on neid Põhjamaades vast isegi arvukamalt kui moegurmaane ja tõepoolest: Bergdorf Goodmani vaateaknad on imetlusväärsed.

Bergdorf Goodmani vaateaknakujundus. Foto: Photoframd

„Bergdorfi moeresidentsi” näol on tegu kõrgmoodi ülistava ja luksusest pakatava linateosega, mis kujunes ka PÖFFi moekinokülastajate üheks lemmikuks. Kuigi filmis näidatu ei ole päris palagan või näitemäng, on siiski tegu pigem kavalalt tehtud reklaamklipi kui dokumentaalfilmiga. Film demonstreerib detailselt reaalseid situatsioone ja peegeldab Bergdorf Goodmani kui eliidipoe staatust Ameerika ühiskonnas, ent seda üsna pealiskaudsel moel; kõrgmoe tutvustamisel kumab selgelt läbi soov panna inimesi rohkem tarbima. Ostlemisele õhutamine iseloomustab ühel või teisel moel peaaegu kõiki moefilmide. Esmapilgul pole siin midagi vastuolulist, sest kui moedokumentaal ostjaid minema peletaks või kliente üldse juurde ei tooks, ei sooviks disainerid filmilindil ehk niisama lihtsalt ülesse astuda.

Välimusega eksperimenteerimine on üks moodus oma mõtete ja tunnete väljendamiseks või vähemalt nii peaks see olema. Taolist mõtteviisi võiksid rohkemad moedokid edastada, nagu tõestas edukalt dokumentaal „Do It Yourself” Vivienne Westwoodist. Moekino võimuses on julgustada inimesi olema tolerantsemad ja inspireerida mängima oma isikliku stiiliga. Mida laiema publikuni säärane sõnum jõuab, seda värvikamaks ja ehk ka avatumaks kujuneb ühiskond. Sügavalt kahtlen, et käesolev film, mis rõhub niivõrd suures ulatuses vaid luksusele, kallidusele ja elitismile, on võimeline seda tegema. Pigem on ta hirmutav oma pinnapealsuseülistuses. Disainerite, moegurmaanide ja kunstiarmastajate sõnavõtud aitavad küll pilti veidike laiendada, toovad juurde inimlikkust ja erinevaid vaatenurki, kuid siiski jääb tuumakust vajaka. Ei tohiks unustada, et välimus peab alati toetama sisemust, mitte vastupidi. Viimast peaks endale mõnikord meelde tuletama ka moedokumentalistika.