„Kon-Tiki” (2012, Norra, RPC), režissöörid Joachim Rønning, Espen Sandberg, stsenarist Petter Skavland, operaator Geir Hartly Andreassen, osades Robert Pål Sverre Valheim Hagen, Anders Baasmo Christiansen jt., 118 min.

Heaoluriigi võrdkujust Norrast on läbi ajaloo tulnud rohkelt tuntud kirjanikke. Võrreldavaid edulugusid filmimeediumis pole aga kõrvale panna. Rootslastel olid Victor Sjöström ja Ingmar Bergman, taanlastel on Dogma 95 seltskond, isegi soomlastel on Aki Kaurismäki. Aga tuntud Norra filmide või lavastajate nimetamine paneb pigem kukalt kratsima. Õnneks on muudel aladel edukate norrakate eludes siiski piisavalt põnevaid seiku, mida kinolinale tuua.

„Kon-Tiki” on nimetatud legendaarse seikleja ja etnograafi Thor Heyerdahli kuulsaimal ekspeditsioonil kasutatud parve järgi. Nimelt uskus mees, et Polüneesia saarte elanikud ei pruugi sugugi põlvneda teadusringkondades aktsepteeritud kombel läänest saabunud rändajatest, vaid võisid sinna jõuda hoopis Ladina-Ameerikast. Probleemiks on fakt, et kaht paika lahutab meritsi pea 8000 kilomeetrit. Heyerdahl ei lasknud end sellest heidutada ja asus tõestama, et tegu polnud poolteist tuhat aastat tagasi sugugi ületamatu takistusega. Kasutades vaid toonagi käepärast olnud materjale ja vahendeid, pani ta ühes väikese seltskonna abilistega kokku parve, et siis selle abil mainitud distants läbida.

„Kon-Tiki”

Kui Joachim Rønningu ja Espen Sandbergi seiklusfilm Heyerdahli ekspeditsioonist nomineeriti parima võõrfilmi Oscarile, siis Heyerdahl ise õigupoolest lausa võitis kuldmehikese. Tõsi, küll dokumentaalfilmi kategoorias oma 1950. aasta sama pealkirja kandnud töö eest. Sellegipoolest on Norra rahvuskangelase loo taasjutustus igati teretulnud, kuna juba tema ettevõetud teekonna pöörane pikkus tekitab huvi.

Euroopa kohta suure-eelarvelistel filmidel („Kon-Tiki” läks maksma üle 90 miljoni Norra krooni ehk umbes 15 miljonit dollarit) on üldiselt halb komme matkida oma kinolevis domineerivaid mastaapseid USA analooge. Sageli liigtõsistele kunstifilmidele pakub see kahtlemata teretulnud vaheldust, aga kipub kahandama euroopaliku perspektiivi värskust. Ka „Kon-Tiki” pole sellest taagast päris prii, eriti ajaloost pisut hälbiva tegelaste kujutamise osas. Dialoogidki kipuvad jääma lihtsakesteks ja jutustus on selgelt mängitud pigem suurtele emotsioonidele kui märksa peenemale psühholoogilisele küljele. Viimast pole õnneks ka päriselt unustatud ja Heyerdahl avaneb siin oma kinnisideelisuses ja ekstravagantsuses huviväärse karakterina.

Kui tegelastele ja ettevõtmise filosoofilisele-kultuurilisele küljele loob film vähe lisaväärtust, siis visuaalselt on ta ülimalt efektne. Avamerestseenid on uhked ja kaasahaaravad, kinnitades taaskord, et mitte ainult ameeriklased pole võimelised hingematvaid eriefekte produtseerima. Lugu seal ümber jääb ehk õige pisut õõnsaks ja ettearvatavaks, aga tõtt-öelda see suurt ei häiri. Sarnaselt sama sinisele „Life of Pile” on imetleda piisavalt, et sisulistest konarustest mööda vaadata.

Sissejuhatuses tegin ehk Norra kinole õige pisut liiga. Omajagu kiitust on viimasel kümnendil kogunud nii mõnigi Norra film, näiteks „The Bothersome Man” või „Kitchen Stories”. Veelgi viljakamad on olnud viimased aastad, mil järjepanu on rahvusvahelist tähelepanu kogunud „Max Manus” (samuti Rønningu ja Sandbergi ühine lavastajatöö), „Headhunters”, „Troll Hunter” ja „King of Devils Island”. Ühes „Kon-Tikiga” tõestavad nood, et põhjamaade kino elab üsna hästi, olles võimeline segama oma kultuuritausta ja narratiive lääneliku stiili ning visuaaliga. Mingi maailmamuutja käesolev film ei ole, aga igati meelelahutuslik vaatamine küll. Rønningu ja Sandbergi tulevik on aga suur, sest mehed on palgatud lavastama Hollywoodi hiidproduktsiooni „Pirates of the Caribbeani” viiendat osa.

Vaata Katusekino kavalehte siit.