Jätkusuutlikkuse uurija Kaidi Tamm on võtnud südameasjaks saada teada, miks ja kuidas inimesed ökokogukondi loovad ja mida laiem ühiskond sealsest eluviisist õppida võiks. Bioneer uuris Kaidilt, kas ökokogukonnad on teostamatu utoopia või tänapäevane edukas ühiskonna- ja kultuurimudel.

Miks hakkasid kogukondadega tegelema?

Semiootikatudengina uurisin utoopiaid. Thomas More’i vermitud mõiste utoopia tähendab kohta, mida pole, ning utoopia formaati on kasutatud juba hallidest aegadest suhteliselt ohutu ühiskonnakriitika võimalusena. Alguses keskendusin utoopiatele rahvapärimuses ja kirjanduses, hiljem utoopiavisioonide elluviimise katsetele. Nii uurisin magistritöös Eestis ainulaadset, juba 1992. aastast eksisteerinud Lilleoru kogukonda. Lähenesin Lilleorule esialgu kui utoopia elluviimise katsele ja tahtsin teada, mis seda kogukonda juba aastakümneid koos hoiab. Muu hulgas on Lilleoru ka ökokogukond ning sealt sai alguse minu huvi ökokogukondade liikumise vastu.

Lilleoru-ala keskmes asuv Elulille park. Foto: Lilleoru arhiiv

Mida ökokogukonnad endast kujutavad?

Ökoküla mõiste võeti kasutusele varastel 90ndatel ettevalmistustööde käigus, mis viisid Rahvusvahelise Ökokülade Võrgustiku (Global Ecovillage Network ehk GEN) loomiseni 1995. aastal. Esialgu koondas GEN vaid kavatsuslikke, täpsemalt säästva eluviisi sihiga loodud maakogukondi, hiljem on profiil laienenud ning oodatud on ka linnakogukonnad ja aastasadade jooksul kujunenud looduslähedaselt elavad külakogukonnad.

Paljud end ökokogukonnana määratlevad grupid pole kuidagi organiseerunud ega allu reeglitele või kriteeriumidele. Kuna ökoloogia tähendab keskkonnaga suhestumist ja igal kogukonnal on keskkonnaga oma suhe, on iga kogukond sisuliselt ökokogukond. Küll aga on mõni teistest keskkonnateadlikum, arvestades hetkevajaduste kõrval ka looduskeskkonna taastumisvõime, tulevaste inimpõlvede ja teiste looduse osade vajadustega. Just sellist laiemat ja sihipärast keskkonnateadlikkust peetaksegi enamasti ökokogukonnast rääkides silmas.

Enamik ökokogukondi jagab laiemat arusaama jätkusuutlikust eluviisist. Lisaks tavapärasele kolmetisele jätkusuutlikkuse mudelile, mis sisaldab majanduslikke, ökoloogilisi ja ühiskondlikke mõõtmeid, hõlmab ökokogukondade esindajate arusaam ka kultuurilist ehk vaimset vaadet. Selle oluliseks pidamine ei tähenda, et enamik ökokogukondi teatud vaimseid õpetusi järgiks, vaid üldist austavat suhtumist ellu, üksteisesse ja planeeti Maa. Enamasti on ökokogukondades elavate inimeste maailmavaade seotud permakultuuri ja süvaökoloogia põhimõtetega, mida rakendatakse sageli ka igapäevases elus.

Palun too näiteid selle kohta, milliseid erinevaid kogukondi eksisteerib.

Toon kolm näidet kogukondadest, mida paremini tunnen.

Üks maailma vanimaid ja suurimaid ökokogukondi on 1968. aastal Lõuna-Indias Puducherry lähedal asutatud Auroville. Selles inimkonna evolutsiooni laboratooriumis, nagu nad end ise nimetavad, elab üle 1600 püsielaniku enam kui 30 riigist. Joogi Sri Aurobindo nägemuse alusel loodud Auroville’i eesmärgiks on luua globaalne rahu ja üksteisemõistmise keskus, mis oleks rahvusvaheliseks eeskujuks ja toeks. Seda algatust on toetanud läbi 40 aasta ka UNESCO. Tunnustust on Auroville pälvinud aastakümneid väldanud ulatuslike maastiku taastamistöödega. Nimelt oli keskuse ala 1960ndatel kuiv ja paljas kõnnumaa, millest on kujunenud tänu istutus- ja niisutustöödele viljakas haljasala. Kiidetakse ka Auroville’i asukate koostööd ümbruskonnas elavate kohalikega.

Auroville’i keskmes on religioonideülene kuldne tempel Matrimandir, mida übritseb amfiteater kogukondlike tähistamiste tarvis. Foto: Auroville’i veebileht

Sotsiaalsest aspektist on motiveeritud näiteks 1995. aastal asutatud Tamera kogukond Lõuna-Portugalis. Ka see ligi 160 elanikuga teineteisemõistmise ja rahu eest seisev kogukond, mis kirjeldab end tuleviku laboratooriumi ja utoopiana, on pälvinud rahvusvahelist tunnustust kõrbestuva maastiku taaselustamise eest. Ehkki Tamera asub Portugalis, on lõviosa elanikest sakslased, sealhulgas on palju akadeemilise taustaga inimesi. Elatutakse peamiselt annetustest. Projekti juured ulatuvad 1970ndate Saksamaale. Kuni viimase paari aasta taguse ajani keskenduti peamiselt inimestevahelise aususe ja vägivallatu suhtluse loomisele. Tamera on omandanud vaba armastusega seotud kogukonna maine ja paljud külastajad on lahkudes pettunud, kuna ei leidnud eest seda, mida olid ette kujutanud. Füüsiline lähedus ei ole Tameras kaugeltki esmane – eesmärgiks on taastada ausus ja lõpetada sõda inimeste sees ja inimeste vahel ning sealt edasi lõpetada vägivaldne käitumine looduse suhtes.

Sieben Lindeni idee sai alguse 1989. aastal, kuid sobilik maatükk õnnestus osta alles aastal 1997. See Põhja-Saksamaal endise Ida- ja Lääne-Saksamaa piirialal asuv kogukond sai alguse ökoloogilisest huvist – soovist elada senisest suuremas kooskõlas oma loodussäästlike põhimõtetega. Sieben Lindenis elab ligi 120 inimest. Paraku on kogukonnaga liitumine oluliselt aeglasem, kui soovitud. Sieben Linden teenib suure osa oma sissetulekutest koolitusi korraldades ja on ka üks ÜRO säästva arengu hariduse dekaadi partneritest.

Kas ökokogukonnad mõjutavad ühiskonna mitmekesisust?

Kindlasti rikastavad ökokogukonnad ühiskonna mitmekesisust, tuues esile aspekte, millele teised huvigrupid seni olulist rõhku pannud ei ole. Siinkohal ilmneb üks huvitav suundumus, mis pöörab enamasti puuduseks peetud asjaolu säästva arenguga seoses hoopis plussiks.

Toon isikliku näite. Kogemusi, mida paljud Lääne – ja üha enam ka siinsed – linnainimesed ökokogukondadesse otsima lähevad, kogesin mina juba lapsepõlves. Nõukaaegse lapsena kasvasin üles paljude perede vahel jagatud Nõmme majas, kus isikliku ruumi vähesus ja jagamine olid normiks – ühiselt kasutati nii tualetti, keldrit, pesukööki, kaevu kui peenramaad. Jagamine nagu ka asjadele ja materjalidele üha uute otstarvete otsimine – moodsa sõnaga re– või upcycling –, samuti parandamine ja leidlikkust nõudev isetegemine on toimingud, mida Läänes paljuski uuesti avastatakse.

Olgugi et sellised oskused olid Läänes olemas veel mõned põlvkonnad tagasi, sõjajärgsel heaolulainel asendati need meelsasti mugava, kuid passiivsema tarbijamentaliteediga. Säästva arengu seisukohalt on n-ö arengumaadel ja endise idabloki riikidel üksikisiku tasandil hoiakute ja oskuste osas ka omad eelised!

Kas näed võimalust võtta ökokogukondade tegutsemisest üle midagi olulist kodanikuühiskonda laiemalt?

Üks praktilisi hoiakuid, mis laiemasse avalikkusesse levida võiks, on ökokogukondade suhtumine töösse. Ühelt poolt avaldub siin võrdsus: iga töö on oluline ja väärib keskendumist ning parimat sooritust. Teisalt on igaühel võimalik oma oskusi jagada ja teistelt õppida – olen oma silmaga näinud, kuidas keskkoolist tulnud poisist sai paari aastaga Lilleorus ökoloogilise ehituse asjatundja, kes nüüd sellel alal töötab.

Kuidas toimub ökokogukondade vahel infovahetus? Kas see on üldse vajalik?

Ebaühtlases suhtluses ja infovahetuses peitub selle liikumise nõrkus, nagu ka paljude teiste valdavalt vabatahtlikkusel ja entusiasmil põhinevate rohujuuretasandi liikumiste puhul. Kuna tunnen hästi just Euroopa ökokülasid, ütlengi paar sõna nende kohta.

Teatud üldisel tasandil infovahetus toimib – näiteks teatakse, kus toimus eelmise või toimub järgmise aasta üldkokkutulek, kuid millest seal juttu oli või tuleb, teavad valdavalt vaid paar suhtlusega tegelevat inimest, kes reeglina ka ise osalevad. Vähese suhtluse tulemusena panustatakse liiga palju aega ja energiat n-ö jalgrataste ehk uuenduslike lahenduste leiutamisse, ehkki mitmel pool maailmas on vastavad lahendused juba eri variatsioonides kasutusel. Teisalt loob see aluse kõrgendatud enesehinnangule ja nägemusele oma ainulaadsusest, mida sääraste gruppide puhul ootamatult sageli ette tuleb ja mis pigem takistab kui hõlbustab koostööd.

Kolmandaks on ökokülade liikumisel pakkuda arvukalt laiemalt rakendatavaid säästvaid ja leidlikke lahendusi, kuid killustatus ei võimalda enamat kui projektipõhist koostööd nii omavahel kui võimustruktuuridega, mistõttu jääb mõju napiks ja lokaalseks.

Siinjuures on oluline mainida ajaloolist vastuseisu ökoaktivistide ja valitsusstruktuuride vahel. Kui 1960.–1980. aastatel olid looduskaitsele orienteeritud grupid peamiselt kontrakultuuriline nähtus, siis 1990. ja 2000. aastaid on iseloomustanud pööre koostööalti hoiaku suunas. Nähakse, et süsteemi on seestpoolt mõistlikum mõjutada, kui sellega väljastpoolt sõdida.

Sageli kerkib ka arutlusi teemal, kui kaugele on eetiline koostööga minna. Näiteks läinud suvel oli GENis küsimuseks koostöö ärisektoriga: leiti, et on kohane, kui maailma mastaabis väike looduskosmeetikafirma Lush GENi toetab, kuid suurkorporatsiooni L’Oreali sarnasest pakkumisest keelduti võimaliku rohepesu põhjendusel.

Mikrotasandil – üks süda korraga, nagu ökokülade liikumises sageli öeldakse – toimub infojagamine ja -vahetus pidevalt. Paljud ökokülad toimivad ka koolituskeskustena ning läbi kursuste toimuvat muutust peetakse väärtuslikumaks kui masside pealiskaudsemat informeerimist.