„Stiiliküpsus” („Advanced Style”, 2014, USA). Režissöör Lina Plioplyte, stsenaristid Ari Cohen ja Lina Plioplyte, helilooja Celli Scarr, osades Lynn Dell, Zelda Kaplan, Joyce Carpati jt. 72 min. Dokumentaalfilm.

Kaader filmist

Tänavuse PÖFFi Moekino avafilm tutvustab vaatajale seitset kõrges eas New Yorgi daami, kelle jaoks riided ei ole pelgalt stiili, vaid ka elustiili näitajad. Oma elurõõmus ja positiivsuses võtavad nad igast päevast viimast ning leiavad aega nii inspiratsiooni ammutamiseks kui ka selle jagamiseks. Noortekultuslikus moemaalimas ei satu just sageli areenile need, kel selja taga aastaid rohkem kui viiskümmend. Ometi on moeblogija Ari Seth Cohen teinud tänuväärset tööd, tuues lugejate – ja nüüd ka vaatajate – ette vanemate inimeste sära. Seejuures ei ole mitte kõik dokumentaalis üles astuvad naised klassikalises mõttes elegantsed. Ometi õhkub neist glamuuri ja daamilikkust isegi siis, kui rõivakomplektid veidi üle võlli on keeratud. Värvikirev ja omanäoline stiil on osa nende olemusest ja just seetõttu ei muutu kuvand sisemust varjutavaks, vaid toob seda enam esile.

New Yorgi või teiste suurlinnade kontekstis on välja valitud karakterid vaid osa eakate moeikoonide ladvikust. Eestil on selles vallas veel tükk maad minna. Samas on rõõm tõdeda, et julgus moe ja stiiliga eksperimenteerida on tuure kogumas ka siinmail ja ekspressiivse välimusega vanaprouat ei vaadelda tingimata kui ilmutist, vaid julge stiilitaju ja olemusega naist. Just imetluse ja imestuse, mitte halvakspanu ja hukkamõistu suurendamiseks vajame kunsti ja linateosed, mis toonitavad elu lüürilisust ja iga hetke olulisust. „Stiiliküpsus” ei ole küll film, mis tungiks sügavamatesse filosoofilistesse või eksistentsiaalsetesse kategooriatesse, ent toob ometigi vaatajani palju elujaatust, siirust ja ligimesearmastust, tuletades meelde, et stiil ei ole pelgalt pinnapealsus.

Üks põhjusi, miks moest kirjutada või seda uurida, ongi just kirg, mis peitub fassaadi taga.

Inimene, kes kulutab veel 90-aastasenagi tunde, valimaks täiuslikku paari kõrvarõngaid või kostüümi juurde sobivaid kingi, armastab moodi ilmselgelt väga. See ongi tema kirg ja viis kunsti, ilu ja armastuse loomiseks. Tuleb vaid olla piisavalt avatud, et seda näha. Maailm vajab positiivseid muutusi. Need algavad aga meist endast. Naerul ja naeratustel on siin suur roll mängida, niisamuti positiivsusel ja lahkusel. Mida enam tuuakse avalikkuse ette inspireerivaid inimesi ja mida enam üritame ise teisi inspireerida ja naeratama panna, seda parema maailma loome. Usun, et lisaks vanadaamide märkimisväärsete aksessuaari-ja rõivakollektsioonide eksponeerimisele on just viimane linateose varjatud sõnum või eesmärk.

Vaatamata vahepeal tekkinud tundele, et tegu on pigem kiire ülesvõtte kui detailideni viimistletud dokumentaaliga, on „Stiiliküpsus” siiski igat minutit väärt. Kohatine heli-ja visuaalpildi ebatäiuslikkus sobitub teataval määral ka filmi sisuga, mis stiili kõrval tiirleb paljuski ümber aja ja vananemise. Ehk poleks paljud kaadrid võimalikuks saanudki, kui nende ülesfilmimine poleks olnud piisavalt kiire ja kohati justkui käigu pealt tehtud. Eesmärk püüda lindile unikaalseid daame sai Leedu päritolu režissööril Lina Plioplytel oma täispika filmidebüüdiga igal juhul sooritatud. Võib vaid loota, et naiste elurõõm kandub kaugemale New Yorgi tänavatest ja kinosaalidest ning ärgitab inimesi olema julgemad ja avatumad nii oma rõiva- kui eluvalikuis.

PÖFFi Moekino eriprogrammiga tutvu siin.