27. veebruaril pidas Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas loengu Anouk de Clercq – belgia päritolu kunstnik, kes on õppinud Gentis klaverimängu ja Brüsseli Sint-Lukase kunsti- ja disainikolledžis filmikunsti. Tema tööd, millest nii mõnedki on üsna arhitektoonilised, uurivad arvutikeele väljendusvõimalusi audiovisuaalses maailmas. Ta on võitnud mitmeid auhindu, teiste seas rahvusvahelise Backup Festivali uusmeedia filmipreemia (2004) ja Illy preemia Brüsseli kunstifestivalil (2005). Tema töid on eksponeeritud Londonis asuvas Tate Modernis, Pompidou keskuses Pariisis, MAXXI 21. sajandi kunsti muuseumis Roomas, kuninganna Sofia nimelises riiklikus kunstikeskuses Madridis, Genfi kaasaegse kunsti keskuses, Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil, Ars Electronica uusmeedia festivalil ja mujal.

Küsis Maroš Krivý, tõlkis Mariliis Mõttus

Anouk De Clercq. Foto: Reio Avaste

Oma viimases projektis „Thing” tegeled sa kolme tähtsa Londonis asuva arhitektuurilise objekti – Bromptoni kalmistu, St. Mary Woolnothi kiriku ning Alexandra & Ainsworthi kinnistu – 3D-skaneeringutega. Miks otsustasid just nende kolme kasuks?

3D-skaneeringute puhul tegin ma koostööd Londonis tegutseva ScanLAB Projectsiga. Tuginedes minu kirjutatud tekstile/monoloogile, valisime skaneeritavad asukohad koos välja. Teadsime, et Bromptoni kalmistul on pikkade koridoridega huvitavad vaated ning Vatikanile sarnane kontuur. See koht lisas kujutistele aja ja ajaloo tasandi.
Lisaks vajasin ma midagi, mis töötaks justkui miniatuurse linnana, kohta, kus on palju rütmi ja mis oleks stiililt üsna geomeetriline. Alexandra & Ainsworthi kinnistu juhtus olema täpselt selline: suurel kaarekujulisel krundil asuv elamurajoon astmikpüramiidi stiilis terrassidega. Ja siis pidin ma leidma ruumi oma kujuteldavale arhitektile, kus ta saab kavandada oma kujuteldavat linna. Selle leidsime me St. Mary Woolnothi kirikutorni näol, kus asub arhitekt Alex Scott-Whitby stuudio. See on koht, kuhu ta kavandite üle mõtisklema läheb, jooniseid teeb ja kliente oma ideede üle arutlema kutsub. Tal on ka tavaline stuudio, kuid just ateljee kirikus on paik, kus tema fantaasia ja loomingulisus tõeliselt valla pääsevad.

Kuna viibisid Tallinnas lühikest aega, polnud sul eriti võimalust linnas ringi käia. Külaskäigu jooksul võtsid sa osa EKA magistriastme arhitektuuritudengite lõputööde arvustamisest, kus sul õnnestus näha viitteist üliõpilaste loodud arhitektuurilist ja urbanistlikku projekti Tallinnast (peamiselt rannajoont). Kas see kujuteldav arusaam Tallinnast pani sind tõmbama paralleele ka sinu enda artistliku huviga kujuteldavate linnade vastu?

Nagu sa ütlesid, ei näinud ma mitte üht Tallinna, vaid viitteist erinevat. Iga projekt keskendus mõnele konkreetsele osale linnast, nii et minu kogemuseks oli kujuteldava killustunud linna külastamine. Kuna kildude vahel olid tühimikud, oli mul võimalus neid oma kujutlusvõime abil täita. See on üsna sarnane sellele mängule, millega olen oma töödega tegeledes harjunud.

Kuidas mõjutavad sinu loomingut sellised kujuteldavate linnadega tegelevad kirjanikud nagu Calvino, Magris ja Borges?

Muidugi on Calvino „Nähtamatud linnad” ja eriti veel Borgese „Aleph” mu tööd suuresti inspireerinud. Kuid sama on teinud ka Bachelard’i „Ruumipoeetika” ja Barthes’i „Märkide impeerium”. Mul on ateljees üsna suur raamatukollektsioon ja iga raamat, mida lugenud olen, sisaldab palju märkmeid ja kritseldusi. Kui ma uue teose kallal töötan, on need märkmed mu stardipakuks.
Sõnad tulevad alati esimesena ja mu viimase projekti „Thing” puhul on need kujutistele ja helidele absoluutseks alustalaks.

Ühest küljest võime me näha „kujuteldavaid linnu” eksisteerimas kunstnike ja arhitektide mõtetes. Teisalt on tõelised, materiaalsed linnad ka ise kujuteldavateks muutumas, kujunedes globaalse kapitali, munitsipaalettevõtete ja silmapaistva arhitektuuri mõjul suletud fantaasiaaladeks. „Thingis” on esindatud Neave Browni disainitud elamurajoon, Alexandra & Ainsworthi kinnistu. Kas ma saan õigesti aru, kui ütlen, et see viitab ka poliitilisele rollile, mida arhitektuur mängima peaks?

Kui ma „Thingi” monoloogi kirjutasin, oli see tekst minu jaoks avastusretk kunstniku või arhitekti mõtetesse, kuid samas oli mulle ilmselge, et need mõtted (ja tekst) peavad olema maailm, mis on inimestele avatud.
Kokkuvõtlikult räägib „Thing” mehest, kes kutsub inimesi oma maailma külastama. Ma olen väga tundlik selliste projektide suhtes, mis panevad tööle kellegi loomingulisuse eesmärgiga teistele inimestele, ja seda mitte ainult valitud eliidile, elukohti luua ning neile kasu tuua. Meie ümber on rohkelt sellist arhitektuuri, mis sümboliseerib raha ja egoismi. „Edu kuvandeid”, mille abil ühiskonnas vaesust ja inimõiguste rikkumist varjata. Alexandra & Ainsworthi kinnistu on hea näide sellest, et elurajoon ei pea olema tuim ega vaimuvaene – omavahel esteetikat, tihedalt asustatud elamuid ja häid eluolusid sidudes võib see väga õnnestunult välja kukkuda.

Su loomingus on palju ruumilist ja arhitektuurilist „tühjust”. Kuidas suhestud sa Robert Smithsoni ja Gordon Matta-Clarki töödega, kes vaatlesid tühjuse küsimust 1970ndatel?

Gordon Matta-Clark, eriti „Splitting”(1974) ja tema idee mitmetähenduslikust ruumist, on mu loomingut sügavalt inspireerinud. Ma arvan, et te näete, kui tugev see mõju on, kõrvutades minu 2003. aasta teost „Building” Clarki „Splittinguga”. Üks „lihtne” lõige ja sinu tunnetus majast muutub täielikult. Valgus saab vabamalt liikuda ja ruumil tundub olevat hingamisvõimalusi. Muutumise idee kaasamine millessegi, mis on niivõrd mateeria ja kooskõlaga seotud, oli üsna revolutsiooniline ja poeetiline.

Sinu projektidel on suuresti audiovisuaalne iseloom – need toimivad läbi süüvimise kujutistesse ja helidesse. Sellegipoolest näen ma olulist kohta sõnadel – näiteks sinu huvis lõputute raamatukogude vastu ning „Thingi” jutustaja krõbedas ja teravas väljenduses. Kuidas esineb seos kujutiste ja sõnade vahel sinu töös? Kas su käsitlused on pigem „kujutletud” või „kirjutatud”?

Enne kui ma konkreetset tööd tegema hakkan, kirjeldan ma seda – ettevaatlikult nagu öises metsas hiiliv loom. Kõigepealt on mul nimekiri sõnade või lühikeste fraasidega. Fragmentidega, mida olen lugenud või mille olen ära märkinud või üles kirjutanud. Peaksin justkui enne sünonüümid edasi andma, et tolle õige sõnani jõuda. Siis ma viitan sellele – nii, siin see on –, et see esile tõsta. Sel ajal, kui ma töötan, otsivad visuaalsed elemendid, vormid, helid jne oma juuri. Kõik (mägi, valgus, sein, joon, ring, punkt) otsivad endale nime. Kui nad on selle leidnud, nimetan ma töö, annan sellele pealkirja.

Ma mõtlen Ed Ruscha loomingu peale, kes uurib sõnade ja kujutiste suhet väga teistsuguse nurga alt (ning on huvitatud ka arhitektuurist ja linnaruumist). Kas sul on tema sõnamaalide ning fotograafiaga mingi intellektuaalne lähedus?

Sõnamaalidega mitte nii väga, aga pigem tema fotograafia ja kirjutistega. Mu stuudios seisab laual Ruscha „Then and Now”, raamat, mis toimib nagu ajajoon või tänavakaart. 1973. aastal fotografeeris ta iga Hollywood Boulevardil asuvat ehitist. 2004. aastal pildistas ta sama teekonda uuesti, seekord aga värvifilmiga. Filmiribad asetasid meid liikumisse, nagu istuksime autos kõrvalistmel ning vaataksime küljeaknast välja. Ma arvan, et mulle meeldib see filmilik lähenemine ja ruumi kahel erineval ajaperioodil tõlgendamise idee.

„Building”

Ka sinu teoste pealkirjad tunduvad mulle huvitavad. Need näivad astuvat vastu teatud kaasaegse kunsti tendentsile, milleks on luua väga pikki pealkirju. Sinu omad on väga lühikesed – mõnikord on selleks ainult üksik täht – ja viitavad laiadele „kategooriatele” nende iseloomujooni täpsustamata („Thing”, „Building” jne). Kas see käib käsikäes sinu huviga ilu ja tõe kohta kehtivate üldiste arusaamade vastu?

Minu tööde võtmeelement on ruumilisus, nii et iga mu teos on potentsiaalne maailm tugeva arhitektoonilise iseloomuga. Pealkiri on nagu uks – see peab olema selge ja avatud.
Pealkiri on see, mis mu tööde puhul enamasti esimesena tuleb. See annab mulle fookuse ja suuna. Kuigi ideed, mida ma puudutan, on olemuselt poeetilised või filosoofilised, on pealkiri see, mis meid tegelikkusega seob.

On värskendav näha su minimalistlikku lähenemist ajal, mil arhitektoonilisi vorme digitaalselt „piinatakse”. Sinu „Oh” (2010) on inspireeritud Boullée töödest/joonistustest. Lisaks teame ka seda, et ajaloolane Emil Kaufmann kirjeldas Ledoux’d, Boullée kaasaegset, kui modernisti avant la lettre. Kas sa kirjeldaksid end kui modernisti? Kui jah, siis millises mõttes?

Ma ei kirjeldaks end mitte millegi muu kui kogu oma tehtud tööga. Ma ei ole mõelnud endast kunagi kui ühegi koolkonna liikmest või žanri viljelejast. Mind tõmbavad rohkem ootamatud ühendused ning väikesed seosed ja sulamid, mis žanrite, kontekstide, kunsti ja filmi, kujutise ja muusika, kujutise ja teksti, muusika ja arhitektuuri vahelises ruumis võimalikud on.
Aga on tõsi, et paljusid kunstnikke ja arhitekte, kes mind inspireerinud on, peetakse modernistideks. Mis mind modernistiks teeb, on uute väljendusvahendite otsimine. Mis mind neist eristab, on aga see, et ma ei taha eriti minevikuga lõpparvet teha.

Rohkem infot De Clercqi tööde kohta leiad siit.