Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli tänavused lõpetajad kogunevad 13. ja 14. septembril taas, etendamaks oma diplomilavastust „Palju kära ei millestki”. William Shakespeare’i särav komöödia on Lembit Petersoni tõlgenduses publiku ees Dominiiklaste kloostri õuel ja Püha Katariina kirikus.

Eike Johanna Raielo ja Jaak Johanson. Foto: Ülar Mändmets

Koos äsjaste abiturientidega astuvad lavale Jaak Johanson, Helvin Kaljula, Tarmo Song ja Mirko Rajas. Lisaetendustel mängib üht keskset rolli, Don Pedrot esmakordselt VHK Teatrikooli vilistlane, Tallinna Linnateatri näitleja Kristjan Üksküla. Kuidas on kulgenud tema suhted VHK teatriharu, Shakespeare’i näidendiga „Palju kära ei millestki” ja Don Pedro tegelaskujuga, sellest kirjutab ta nii: „See oli täpselt 10 aastat tagasi, kui ma astusin VHK teatriharru. Meie lendu juhendasid põhiliselt Maria ja Lembit Peterson. Kummalisel kombel tegelesime teisel aastal just „Palju kära ei millestki” katkenditega ja mäletan, et mängisin ühes stseenis Aragoonia printsi Don Pedrot. Millegipärast tundus mulle tookord, et see tegelane on minust väga palju vanem – et ta võiks aastate poolest olla mu isa. Ma ei tea, kuidas ma sain tol korral teda sellisena näha – näidendi sisust lähtuvalt ei ole see üldse loogiline. Aga nüüd, 10 aastat hiljem, kui Lembit kutsus mind oma praeguste õpilaste lavastusse sama tegelase peale, ei tekkinud enam sellist tunnet. Huvitav oleks teada, mida tegi Don Pedro minu alateadvuses terve selle aja. Kas ta tuli mulle ajas vastu, et me just nüüd ja siin kohtusime? Mina sain vanemaks – tema noorenes? Kas ta kujundas omal kombel mu elu? Sel kevadel teksti uuesti üle lugedes mõistsin seda Shakespeare’i näidendit hoopis teisiti, kuigi proove tehes kerkisid mälusoppidest üles isegi kunagised intonatsioonid ja kuklas oli kogu aeg Don Pedro kuju sellisena, nagu ta kümne aasta tagusest eksamist meelde jäi. Üks nädal enne esietendust, kui olin jõudnud teha vaid mõne pooliku läbimängu, juhtus midagi ootamatut: pidin hüppeliigese sideme rebestuse tõttu peaproovidest ja kõigist etendustest eemale jääma. Alustuseks lamasin kaks nädalat voodis, jalg kõrgel ja peas ketrasid Don Pedro sõnad, tema mõtted, tema tahtmised, minu lavapartnerite näod ja intonatsioonid. Lootsin väga, et saan viimastel etendustel mängida, aga taastumine venis nagu nimme eriti pikaks ja kõik kümme etendust mängiti ära ilma minuta (õnneks oli meil kaks koosseisu). Mõtlesin, et olengi temast ilma – just siis, kui hakkasin teda aimama, kadus ta käest. Terve suve kummitas mind see pooleli jäänud töö ja kogu aeg oli tunne, et mõtterajad Don Pedro juurde kasvavad üha enam rohtu. Alles nüüd, tehes lisaetenduste tarvis proove, tabas mind – sama ootamatult nagu kevadine õnnetus – üks mõte. Kui mul oli vaja kümme aastat vanemaks saada, et Don Pedrot mängida, oli äkki ka tal vaja kümme etendust vanemaks saada, et meie kohtumine toimuks täiesti võrdsetel alustel. Järelikult pidi see olema Don Pedro pöörane mängukirg, mille otsa ma jalgpalliplatsil õnnetult komistasin.”

„Palju kära ei millestki” kõneleb armastuse kõikevõitvast jõust. Selge, et takistused võitja teel pole lihtsasti ületatavad. Takistavad hirm armastuse enda ees, mäng (kui tõe loomise illusioon, mitte tõe leidmise ja avamise vahend), laim, reetlikkus ja andestamatus. Vaatajate otsustada jääb, kui veenev saab olla armastuse kõikvõimsus ja kui palju sõltub nii hea kui kurja esiletulemine ja valitsemine igaühe tahtest.

Lavastaja Lembit Peterson: „Etendust luues oleme mõelnud sõprusele ja armastusele. Mis mahub nende mõistete alla. Armastuse erinevatele palgejoontele. Mehe ja naise vahelise armastuse ainulisele ilule. (Võib kõlada banaalselt, kuid tänases päevas on see eriliselt oluline teema. Võib-olla isegi üks tähtsamatest.) Oleme mõelnud, miks me kardame armastust. Põhihirmudest armastusele avanemise ees. Kuidas need meid teinekord oi-kui-teravmeelseks teevad.”

William Shakespeare „Palju kära ei millestki”

Tõlkijad Georg Meri ja Harald Rajamets. Lavastaja Lembit Peterson. Kostüümikunstnik Maarja Naan. Muusikalised kujundajad Eva Eensaar, Jaak Johanson ja Joonas Mattias Sarapuu. Liikumisjuht Tiina Mölder.

Mängivad VHK Teatrikooli vilistlased Johanna Aus, Magdaleena Maasik, Mona Mi Mikkin, Eike Johanna Raielo, Merilin Reede, Karoliina Saatpalu, Anna-Liisa Talts, Mattias Kuppart, Leander Meresaar, Henri Otsing, Oskar Punga, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Joonas Mattias Sarapuu ja Kaspar Sellin; VHK Teatrikooli õpilased Hanna Maria Aunin ja Steffi Pähn; Helvin Kaljula ja Tarmo Song (Theatrum); Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater); Mirko Rajas (NUKU); Jaak Johanson, Krista Citra Joonas ja Kaarel Kuusk.

Vaata ka Theatrumi kodulehele.