Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerg räägib seekord plagiarismist kui eksp-loomestrateegiast.

Tõe-näoliselt: kui eksp pole kirjandus või tekst, on ta eksp.

Vale-näoliselt: ta asetas põske mõned kommid (pähklid), keel hambus, keel põses; sellal kui proua poolnäolt vormi võttis. Raske oli mitte naeru pidada. Ta tabas ta end, hoides tagasi. Rroosi pidas naeru. Tal oli naer habemes. Ta tegi, nagu köhiks habemesse: „Raske oli tagasi hoida. Ta tabas end mitmel korral tagasi hoidmast. Ta tabas end, kui hoidis tagasi. Mitmel korral hoidis ta tagasi. Tabasin end mitmel korral pihu varju peitumas (mitmel korral ta oli…). Väliselt jäin täiesti tõsiseks, peo varjus. Ta teeskles köha. Ta hoidis hoogu tagasi.”

Eksperimentaalsus (nt teaduses, astronautikas, sõjatööstuses) sisaldab nurjumispotentsiaali. Seal on kriteeriumiteks nurjumine vs. kordaminek, st tõe-näolisus vs. vale-näolisus. Eksp on selliste kriteeriumite suhtes transtsendentne; ta opereerib muudel väljadel ja tekkivad konnotatsioonid on teie enda näos. Seega nurjumine ja kordaminek ei ole ekspi puhul kriteeriumitena pädevad.

Toimetusse saabus kiri; ihnsa nürinaadiga pahupidi pööratud kummiku siseküljele kraabitud ja Muumimamma kirvega mulle säärde löödud. Uiii uiii, vingus too kiri kõriorelina justkui vaha ja tamiili juhuslik kohtumine aknaklaasiostsillaatori valvsa pilgu all. „esitad minu m6tteid nime mainimata, st (vaikimisi) enda omadena. näiteid on k6ik kohad täis (v6tkem nt viimases myyrilehes ilmunud artikkel).(2)”

Koheselt meenub Stewart Home’i ja Istvan Kantori juhtum, kaks verivaenlasest neoisti: üks mõtles välja neoismi ja teine kirjutas sel teemal mitu raamatut. Samal ajal ütleb neoismi üks loosungitest, et kui kõik võtavad omaks nime Monty Cantsin, on revolutsioon täpselt selline, nagu me tahame – kontrolli alt väljas. Neoism pole midagi enamat kui demonstratsioon ja aktsioonid neoismi nimel, mis opereerivad kollektiivsete pseudonüümide ja identiteetide, prank’ide, fake’ide, paradokside ja plagiarismiga. Iseenda vastuoluline defineerimine ja pidev kamuflaaž on mäss võimu vastu, mis tahab kategoriseerida, historiseerida, produktistada, taandada omandamisele, luua „tõde”.

Eksp on protsessuaalsus, lendlaastud, sädemevihk, keha vastu metalli, metall vastu nahka, nahkloom vastu ulukit, loom vastu kasukat, kasukas vastu keevitajaid ja mesinikke. Loosung „plagiarism on paratamatu, progress sisaldab seda”(3) on ikka sama mõistetamatuks jäänud, samadel põhjustel nagu ka kuulus fraas luulest, mis „peaks olema tehtud kõigi poolt”, kurtis juba Guy Debord. Esimest fraasi kaaperdas Debord ise „Vaatemänguühiskonnas”: „Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress. See litsub end autori lause ligi, kasutab autori väljendeid, kustutab väära idee ja asendab selle õigega. Kaaperdamine on tsiteerimise vastand, selle teoreetilise autoriteedi vastand, mida alati moonutab juba tõsiasi, et temast on saanud tsitaat – fragment, mis on väljarebitud kontekstist, liikumisest ja viimaks koguni ajastust kui tema üldisest taustsüsteemist ning täpsest valikust, mida ta tolles süsteemis endast kujutas. Kaaperdamine on ideoloogiavastasuse voolav keel.”(4)

Illustratsioon raamatust „(sulgudes)”. Autor: metsnetsuke

Juba maailma kõige vanemas leitud tekstis kirjutatakse, et pole midagi öelda (st et ole idagi originaalset öüäöõüäöäüöelda). Kuidas suutsid monsieur Ducasse’i ajastukaaslased olla nii ajast maas, kui nende seas oli vähemalt üks progressor? Tema kaasaegne Jules Verne hoidis end teadusmaailmas toimuvaga hästi kursis ja seetõttu suutis ennustada tulevikku[5]. L on tegelane ka eesti ekspi tüvitekstis, anonüümse autori nime all ilmunud „0rnitoloogi pealehakkamises” (Näo Kirik, 2002).

Ent milleks modernistlik määratlus? Vaadakem pigem plagiarismi kui eksp-loomestrateegia laaste. Näiteks Marco Laimre puhul, kes rotib kolleeg Anders Härmi koostatud pressiteksti ning teeb selle žestiga Härmist napakuse, konjunkturismi ja professionalismi sõlmpunkti. (Sisuliselt loomevargus enda hüvanguks; loomevajandus, loovemajandus, loovemargus, loomevajadus. Ma suudan veel vaid sõnadega mängida, mu Lolita.) Tehtud. Plagiarismi peavad meie kaasaegsed aga kriminaalseks käitumiseks, mitte loomestrateegiaks. (Kas või tõsielu põhjal filmi tegemise kujul, mis osutus nt Kõusaare „Magnuse” puhul nõnda kultuuriabjektseks, et keelati ära.)

Kindlasti olete näinud neid tüütuid meeme, à la täisõginud Pikasso päikseloojangul assholio naeratusega poseerimas, suust paisumas jutumull „halb kunstnik laenab, tõeline kunstnik varastab” vms, mida teie kätteõpitud metafüüsilise perversiooniga humanitaarala õpetaja „hakkivast” pauerpoint-teatrist näitas, et teid „mõtlema panna”. Kaaperdamine on samamoodi kättemängitud võimalus nagu kollaaž, reaalsuse tükkide lõuendile kleepimine, millega needsamad kubistid bäuäuäütasid, dadaistid aga arendasid tehnika loogilise täiuslikkuseni, masinani, mis segab kotis kokku omad ja võõrad loogikad ja täiuslikkused. See, nagu iga teinegi masin, töötas algoritmipõhiselt. Ent kuidas arendada masin, mis dekonstrueeriks iseenda algoritmi ja saaks seega suuremaks elust enesest? Siit algabki ohtlik mäng piiridega. Hiljutisim ja kurikuulsaim on Richard Prince’i näide. Samuti on hiljem Prince’i enda loomemetoodikat järgides talt ära kaaperdatud tema enda teosed.

Ma pole ilmselt ainus vastuolulise iha seestunud kehastus – olla kontaktis kogu kosmose teadmatuse ja teadmisega, samas tajudes, et vahendav kogemus või kirjasõna on vabatahtlikult röövlile antud võimalus selleni ise jõuda. Nii raamatukogus obstsöönsusi tsenseeriv Malle Pärn kui „Tartu kuulsaima tänavakunstiteose” „miski pole olulisem kui see lause” kaaperdamine sõnadega „acta sopa pipa” on mõlemad kontseptuaalsed ülekirjutamise aktid, vastuolulisest ja mitmetimõistmisest puhastatud ideoloogilised ja artikuleeritud žestid. Küsimus, kas vaataja loeb viited ja kaaperdused välja, kui need on hämarad ja pooleldi teadvustamatud (st vastuolulised ja artikuleerimata), on kummitanud postmoderniste aegade algusest peale. Mati Unt arvas, et viitamata viidete süsteem toimib isegi siis, kui allikad pole adutavad. Vorm kannab alati endas teda loonud energiat. Energia on oma, vorm on alati võõras. See viib ebaküsimuseni, kas tsensorid, vandaalid ja barbarid lõõmavate raamaturiiulite jalamil. Ent me elamegi igaveses olevikus, pidevas lõpu ja alguse vahelisuses.

Mulle heideti hiljaaegu ette kahe antagonistliku paradigma propageerimist: „ma olen tsitaat” ja „iga olendi tekst on ainulaadne”. Selle tulemus: leia siit tekstist vähemalt üks tsitaat ja nahkkindas käsi haarab nagaani ja teeb sinust origami.


1. Plagieerimise või loomevarguse asemel on kasutatud väljendit plagiarism, viitamaks konkreetsele kunstipraktikale.
2. Vt „;paranoia veerg: Tähed särama!”, Müürileht, nr 37, lk 33.
3. Isidore Ducasse „Poésies”. Ducasse’i pseudonüüm oli Lautréamont. Tema „Maldorori laulud” ilmub peagi ;paranoia kirjastuselt.
4. Tlk Anti Saar.
5. Vt nt Michio Kaku „Tulevikufüüsika”.