Pane riigi sisse heaolu palju kulub, inimese õnnelikkust sellega ei taga. Iceage’i kolmas kauamängiv on minu esimene kokkupuude selle taani päritolu melanhoolse jääajaga ja nende rahulolematuses kahtlemiseks pole põhjust – „Plowing Into the Field of Love” algab sünge-dramaatilise meeleoluga, mis annab kätte ka plaadi üldise emotsionaalse suuna. Stiililiselt on siin heidetud ühte post-punk ja Americana. Vähemalt nii ma arvan, sest see on üks neist harvadest juhtudest, kus peenema määratlemise katsed kiiva kisuvad.

Esikloole järgneb meeldivalt kontrasti loov kantrihõnguline „The Lord’s Favorite”, albumi kõige rõõmsam pala, ja nii tulevad üksteise järel plaadi keskpaigani ühtlaselt tugevad lood, sealt edasi muutub aga tase tunduvalt ebaühtlasemaks, et mitte öelda ühtlaselt nõrgemaks (aga sellest hoolimata mitte nõrgaks). Ei saa muidugi välistada, et esimene pool pole lasknud veel teisel mõjuma hakata, sest materjalil on selleks potentsiaali küll.

Iceage’i puhul ei saa kuidagi mainimata jätta vokaali. Sügavad, pingestatud hingetõmbed ja peaaegu paaniliselt artikuleeritud sõnad, mille põhjast võib aimata õrna tuimust. Nii pendeldab laulja emotsionaalse väljendusrikkuse ja teatavat laadi ükskõiksuse vahel, mis annab ka helgema meeleoluga paladele põgusa maanilise episoodi jume möödapääsmatu masenduse eel.

„Plowing Into the Field of Love” on läbinisti filmilik plaat. Väga lihtne on kujutleda end selle muusika saatel eri sorti tumedatoonilistes stseenides osalemas. Ei teagi, kumba rohkem tahaks teha, kas sigaret hambus autoga kihutada või viskit juua, või siis midagi muud, mida arvukatest ameerika filmidest nähtud. Arvatavasti tuleb valida viski, sest autoga ma sõita ei oska ja… noh… viski.