Kehakujundid ja -geomeetria on oskuslike muutumiste-muundumiste ja loomingulisuse peale üles ehitatud. „Põletatud väljade hurmaas” võib näha taas, kuidas legodena ümber mängitavad inimmustrid ja leidlike koreograafiliste piltide loomine on autori vaieldamatu trumpäss. Renate Keerdi lavastusi iseloomustab pideva ohumomendi tuntav kohalolek ning esinejate nähtav ohutaju. Potentsiaalne kukkumine, vääratus käib liikumisega kaasas, muutes keerukamad liigutused, hüpped ja tõsted selle võrra pingestatumaks, kuivõrd vaatajal on võimalus korrakski hinge kinni hoida. Teravate kontsadega seljal kõndimine kombib toetaja taluvuspiiri. Tasakaalupunkti leidmine liikumises, miks mitte ka inimesena oma igapäevastes toimetustes ongi ju pidev otsing, kompamine inimeste vahel ja inimsuhetes.

„Põletatud väljade hurmaa”. Foto: Gabriela Liivamägi

Lavastuse esmapilgul absurdsuseni viidud stseenide taustal on siiski sidus niit, mis erinevad lavapildid seostatud alguse ja lõpu abil kokku sõlmib. Mõned eraldiseisvad stseenid, milles absurdi võimendatakse, tunduvad aga ajalises plaanis venitatuna – vaatajana ootaks mõne motiivi selgemat edasiarendust ja konkreetset lõpplahendust. See, kas absurdiga on vint liiga üle keeratud ning kui suures annuses ebaloogilisust rakendada, et see kannaks, taandub aga ka maitseküsimuseks ja lavavabaduseks.

Laval liikumise pealt tehtavate häälte lai repertuaar valmistab nalja ja üllatab. Kompanii Nii füüsiliselt võimekate liikmete esitatud naise- ja mehekandmine on tugevad metafoorid ning on ju siinmail kanda kinnitanud vastav sportlik alagi. Võidujooks kontsadel näib ka Eesti tänavatel igal hooajal toimuva kontsajooksu paistel terava leiuna, mis tõukab mõtlema täiesti tarbetule tormlemisele nii ühiskonnas kui isiklikus plaanis. Milleks see rabelemine, üksteisest ülejooksmine ja tühjuse poole püüdlemine, mis kuhugi ei vii? Kuidas säilitada tasakaalu ja elutervet meelt kesk end ribadeks rööprähklevat ühiskonda ning endiselt väga teravaid ja sügavale juurdunud kivistunud arusaamu, (soo)stereotüüpe ja jõuliselt piiritletud, suletud mõttemalle?

Keerdi jätkuv huumoriprisma kaudu meie eludes sisalduvale absurdile osutamine, tempoka lavakeele ning lavalolijate pühendunud ja kõrge energiatasemega sooritatud liikumine näivad jooksvat läbi kõigist Kompanii Nii töödest. Kordustele ja pidevale dünaamilisusele üles ehitatud lavastused ei ole aga lõpuni meelelahutuslikud või lõbusad, kuna taustalt aimub kohati melanhoolsemat nooti ning osutamist laiematele probleemidele. Nõnda pakub „Põletatud väljade hurmaa” üht-teist erineva leiulootusega vaatajaile: mõni näeb valdavalt meelelahutust ja lõbu, soovi korral on aga võimalik tõlgendada laval toimuvat ka selge ja tabava kriitikana. Sarnast lähenemist ja äratundmist leiab siit kindlasti publiku iga liige, kellele on sümpatiseerinud „Pung” või „Pure mind”. Rakendatud on sarnaseid võtteid, kõigist kolmest käivad läbi võimu ja soolisuse teemad, ent uuslavastusega võrreldes on eelnevad mõjunud värskemalt ja hoogsamalt.
Märkimist väärib muusika oluline roll dissonantsi ja ümberpööratuse efekti loomisel, kui vastamisi seatakse kord klassikaline muusika ja rokk-kontserdile omast mosh’imist meenutav liikumine, kord aga soomekeelne estraadimaiguline lugu ja süldibändilik õõtsumine. Muusika oluline roll üldise tonaalsuse kehtestajana, kohati domineerivana, aimub tendentsina kõigist Keerdi viimase aja töödest.

Laval näeb sedagi, kuidas võtta isiklik hingetõmbehetk, nailonsukk peas. Lämbumine ja läbipaistvus, piirangud ja avaliolek korraga peegelduvad stseenis, mis seab traditsioonilisele arusaamale esteetikast vastukaaluks vabatahtlikud moonutused. Merest püütud kala kuival maal, end kinni keerutanud hädas lind või endale vabatahtlikult piire seadev inimene – võib-olla peitub just selles vabaduse ja loomuliku olemisviisi kaotuses üks lavastuse põhiliine. Sama stseen loob etenduse põhiosa aktiivsele tegutsemisele vastanduva rahuga silla alguse mütoloogiliste motiivide ja kuldkala narratiivi vahele. Soovikala tõmmatakse merest välja, ent merre või mediteerivasse seisundisse tagasi jõuda on siiski võimalik.

Foto: Gabriela Liivamägi

Kõige mõjuvamaks ja veenvamaks võib pidada vahetult lõpule eelnenud stseeni, mis loob oma geniaalses lihtsuses iselaadi poeetika, tõmmates otsad kokku visuaalselt nauditava ja puhta kujundiga. Kujutlusse kerkivad avarad lumeväljad, inimtühjad maastikud, ning meenub inuittide seas täheldatud piblokto, nn arktiline sündroom, mille tõttu võivad inuiti kogukondade liikmetel ilmneda polaaröö ajal hüsteeria või psühhoosi tunnused ning esineb veidrat ja seletamatut käitumist ühes amneesiaga. Habemeajamisvaht ja nahapinna kihtkihiline paljastamine mõjuvad sümboolse ja puhastavana, millele sekundeerib ka taustal mängiv muusikapala. Kaks inimest, kes justkui aitavad üksteisel õhku haihtuda – publik näeb, kuivõrd lähedale on veel võimalik kahel inimesel teineteisele jõuda. Tasa paljastuv küünlarivi toob stseeni ka teatava pühalikkuse ja meditatiivse atmosfääri. Etendust lõpetav stseen tundub õnnestunud ja sisendusjõulisele lavapildile järgnevana täiesti üleliigne, hajutades eelnenud tonaalsuse ja puhtuse midagi asemele pakkumata. Endaga kaasa võib õnneks võtta ka puhtaks puhutud põlenud väljad. „Välän külmetas ja taivast satas lummõ.”

Põletatud väljade hurmaa
Tartu Uus Teater ja Kompanii Nii
Autor, lavastaja, muusikaline kujundaja: Renate Keerd
Laval Kompanii Nii trupp: Liisa Tetsmann, Taavi Rei ja Gerda-Anette Allikas
Esietendus: 12. märts 2015 Tartu Uues Teatris
Etendused Tartus: 2., 3., 4., 23., 24., 25. aprill

Etendused Tallinnas Kanuti Gildi SAALis: 16., 17., 18. aprill