Tartu Linnaraamatukogu tähistab sel kevadel väärikat 100. sünniaastapäeva. Müürileht küsitles sel puhul seitset kultuuritundjat tartlast, et uurida, millised on nende seisukohad kahes olulises raamatukogusid puudutavas küsimuses: milline võiks olla riigipoolne toetus rahvaraamatukogudele ning milliseks võiks kujuneda digitaliseeruvas maailmas paberraamatu tulevik. Ent lisaks püüdsime kaardistada ka vastajate isiklikumat suhet linnaraamatukogusse kui keskkonda, et tuua esile tema inimmõõtmelisem ning kodusem külg. Vastab Carolina Pihelgas.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

1. Millisel viisil Tartu Linnaraamatukogu sinu meelest Tartu kultuurielu kõige rohkem rikastab?

Tartu Linnaraamatukogu on üks väga demokraatlik asutus. Selleks et sealt raamatuid laenata, ei pea olema üliõpilane ega isegi Tartu linna kodanik. Eks Linnaraamatukogu peamine tähtsus seisnebki raamatutes, avariiulites, toredates raamatukoguhoidjates, kirjandusüritustes. Tahaks loota, et kunagi tuleb siiski raamatukogule ka uus maja, mis muudaks olusid natuke lahedamaks.

2. Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Riigi toetus peaks olema ja see peaks olema võimalikult suur. Kroonilise rahapuuduse käes vaevlevate omavalitsuste jaoks ei ole raamatukogude toetamine prioriteet ja kahjuks näitab kogemus, et kui raha on vähe, siis kannatabki eeskätt kultuurivaldkond. Raamatute hinnad on tõusnud viimase paari aastaga meeletult, raamatute ostmine on muutunud luksuseks. Nii polegi imestada, et värskete ilukirjandusteoste järjekorrad on raamatukogudes tihti mitu kuud pikad – huvi kirjanduse vastu on täiesti olemas ja seda kinnitab ka laenutuste statistika. Riik ei peaks toetama ainult raamatute väljaandmist, vaid ka nende levi ja kättesaadavust. Parim näide sellest on muidugi Norra, kus riik ostab alati teatud hulga tiraažist ja jaotab selle laiali raamatukogudele, muu hulgas on ka Tartu Ülikooli Raamatukogus muljetavaldav hulk norra kirjandust (ca 6000 nimetust).

3. Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas?

Paberraamat ja e-raamat elavad ilmselt edaspidigi rahulikult kõrvuti ja vajadusel täiendavad teineteist. Mõni raamat võib lugejal olla mõlemas versioonis – e-raamat kiireks ülevaateks, reisile kaasavõtmiseks ja otsingu tegemiseks, paberraamat mõnusaks lugemiseks ja lehitsemiseks. Pigem sõltub just e-raamatute tulevik sellest, millise suuna digitaliseeruv maailm valib – kui soositakse enam vabavaralisi formaate, keskendutakse sisule, mitte platvormile või seadmetele, ja leitakse viis, kuidas levitada e-raamatuid mõistliku hinnaga, s.t kõvasti odavamalt kui praegu. Siis on muutused kiired tulema. Kui aga suured korporatiivsed platvormid, nagu Amazon, hoiavad turgu enda käes ja muutuvad aina autoritaarsemaks (nt Linn Nygaardi juhtum) ja raamatute hind on sama, mis paperback’idel (kusjuures e-raamatuid Amazon ju tegelikult ei müü, vaid annab ainult kasutusõiguse), siis jäävad konservatiivid esialgu ikka paberraamatute juurde. Ja ega siis raamaturiiulid kao niikuinii.