Tartu Linnaraamatukogu tähistab sel kevadel väärikat 100. sünniaastapäeva. Müürileht küsitles sel puhul seitset kultuuritundjat tartlast, et uurida, millised on nende seisukohad kahes olulises raamatukogusid puudutavas küsimuses: milline võiks olla riigipoolne toetus rahvaraamatukogudele ning milliseks võiks kujuneda digitaliseeruvas maailmas paberraamatu tulevik. Ent lisaks püüdsime kaardistada ka vastajate isiklikumat suhet linnaraamatukogusse kui keskkonda, et tuua esile tema inimmõõtmelisem ning kodusem külg. Vastab Kaspar Jassa.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

1. Millisel viisil Tartu Linnaraamatukogu sinu meelest Tartu kultuurielu kõige rohkem rikastab?

Tartus, mis on oma olemuselt provintsilinn, on Tartu Linnaraamatukogu üks olulisemaid (kui mitte kõige olulisem) kultuuriinstitutsioone. See on aken maailma, siin kasutatakse erinevaid keeli ja liigub mitmekülgne info. Siit saab mitte üksnes kultuuri koju kaasa viia, vaid saada ka kohapeal osa näitustest, kontsertidest ja loengutest. TL on välisraamatukogu ja liikuv raamatukogu. Programm on üsna tihe ja, mis veelgi tähtsam, seda tehakse kõike kvaliteetselt, mitte ükskõik kuidas. Inimesed, kes siin töötavad, on äärmiselt vastutulelikud, lahked ja professionaalsed. Loodetavasti suudetakse seda ka väärikalt tasustada. Siin on meeltülendav käia!

2. Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Totaalne. TL on näiteks vaatamata oma tublidusele surutud pisikesse majja. Külastajate arv võib aga olla aastas üle saja tuhande.

3. Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas?

Eksisteerib edasi muidugi. Tundub, et sellest kujuneb küll pigem gurmaanide toidupala. Nagu polaroid. Selles mõttes on muidugi omaette küsimuseks, kas tulevikus saaks sellist institutsiooni „raamatukoguks” enam nimetadagi.

4. Kas sul on mõni huvitav linnaraamatukoguga seotud
vahejuhtum/isik, mida/keda sooviksid meenutada?

Olen siin käinud tuhandeid kordi ja meenutan iga korda tänutundega.