Tartu Linnaraamatukogu tähistab sel kevadel väärikat 100. sünniaastapäeva. Müürileht küsitles sel puhul seitset kultuuritundjat tartlast, et uurida, millised on nende seisukohad kahes olulises raamatukogusid puudutavas küsimuses: milline võiks olla riigipoolne toetus rahvaraamatukogudele ning milliseks võiks kujuneda digitaliseeruvas maailmas paberraamatu tulevik. Ent lisaks püüdsime kaardistada ka vastajate isiklikumat suhet linnaraamatukogusse kui keskkonda, et tuua esile tema inimmõõtmelisem ning kodusem külg. Vastab Mihkel Kunnus.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

1. Millisel viisil Tartu Linnaraamatukogu sinu meelest Tartu kultuurielu kõige rohkem rikastab?

Raamatukogu asi pole konkureerida ööklubide või laadapalaganiga, lausa vastupidi, raamatukogu peaks pakkuma vaikseid soppe, kuhu selle eest varjuda. Ja seda on Tartu Linnaraamatukogu siiani väga hästi teinud (olen külastanud kõiki harukogusid). Lugemistuba Raekoja platsil on samuti suurepärane leid. Kampalöömine vahel mõne (kirjandus)festivaliga ja kohtumisõhtud kirjanikega käivad samuti asja juurde. Ei oska „soovitada” Tartu Linnaraamatukogule muud kui pikka iga.

2. Milline võiks olla riigi toetus rahvaraamatukogudele?

Raamatukogu parendav mõju ühiskonnale on väga raskesti konverteeritav bürokraatiamasina lemmikkeelde – arvudesse. Lisaks on mõju väga suure inertsiga ehk avaldub nii pika vinnaga, et ühes poliitilises ajaühikus – valimistsüklis – muutust täheldada eriti ei saa. Alkoholiaktsiis laekub väga kena ja konkreetse summana, alkoholi põhjustatud kahjud on aga märksa raskemini fikseeritavad, need avalduvad kaudsemalt ning hoolimata sellest, et meditsiiniekspertide hinnanguil on suurusjärk siin kümnetes kordades riigi kahjuks, on meie alkoholipoliitika ülimalt liberaalne ehk loll. Või isegi täpsemalt – inimesele omaselt rumal. Ometi peaks riik soosima just neid harjumusi, mis kompenseerivad inimlikke rumalusi ja nõrkusi, ehk tegema kõik selle heaks, et ennasthävitav käitumine (alkoholi ja tubaka liigtarbimisest väheliikuva eluviisi, teleri ees lösutamise ja ebatervisliku toitumiseni) oleks võimalikult raske ja tülikas ning kõik, mis puudutab ülesehitavat ja elujõudu toetavat, peaks olema võimalikult hõlpsasti ligipääsetav ja käe-jala juures. Piltlikult: tee linna ainsasse tubaka- ja viinapoodi, mis asub kõrgel mäe otsas ja kuhu pääseb ainult jalgsi, peaks olema palistatud jooksuradade, spordiväljakute- ja klubidega; teler peaks asuma raamaturiiulitest labürindis jne.

Just riik peaks tegelema võimalikult pikaajaliste, põlvkondi ületavate projektidega, kompenseerima inimlikku tungi lodeva hedonismi ja carpe diem suhtumise poole. Seega riigi toetus rahvaraamatukogudele võiks olla kahtlemata märksa suurem, isegi kui see kahekordistada, oleks see protsentuaalselt häbiväärselt väike kulu riigile, mis majandab ühte maailma kõige efektiivsemat kõrgkultuuri (esikoht peaks vist olema Islandil), kultuuri, mis väga väheste „tööliste” juures suudab (veel) pakkuda omakeelset kõrgharidust jne.

3. Milline tulevik ootab paberraamatut digitaliseeruvas maailmas?

On tabavalt öeldud, et miski ei kuulu rohkem oma aega kui ennustused tulevikust. Seda eriti väga kiirete ühiskondlike muudatuste puhul. Kindlasti hakkab siin mõjutama ka hind, mis on ju paljus poliitika kujundada. Küll aga rõhutaksin, et palju kasutatud analoogiad muusikatööstuses toimunud digirevolutsiooniga ei päde, sest muusika füüsilised kandjad (vinüülplaadist ja magnetlindist CD ja mikrokiibini) jäävad kõik teisele poole meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel, ega kuulajat suurt ei huvita, kuidas need elektrilised impulsid kõlarisse saavad, tema meeleelundite jaoks ju sellest midagi ei muutu (analoogheli kummardajad on siin ebarepresentatiivne vähemus), aga üleminek paberraamatult digiraamatule taotleb muuta just seda meelelist kontaktpunkti saatja ja vastuvõtja vahel.

4. Kas sul on mõni huvitav linnaraamatukoguga seotud
vahejuhtum/isik, mida/keda sooviksid meenutada?

Meenub, et kord viibisin tükk aega (kaua täpselt, ei tea, sest kella ei vaata ja aeg voolab teises tempos) ühe teise inimesega samas riiulivahes, uurisime süvenenult raamatuselgi, heitsime pilke sisse, võimalik et isegi müksasime küünarnukitsi, aga alles väljudes vaatasime ringi ja panime tähele, et oleme väga head sõbrad, kaugelt rohkem kui teretuttavad. Seega, isegi kui minuga on juhtunud linnaraamatukogus midagi huvitavat, siis küllap tuleks neid juhtumeid otsida turvakaamerate salvestistelt.