„Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” („En duva satt på en gren och funderade på tillvaron”, 2014, Rootsi). Režissöör Roy Andersson, osades Holger Andersson, Nils Westblom jt. 101 min.

Kaader filmist

Vast pea igaüks on lugenud mõnda artiklit või uurimust, mis kirjeldab sotsiaalmeedia mõju meie enesetundele ja olemisrütmidele. Teiste eludesse piilume peamiselt Facebooki kaudu ja näeme sealt kulda ja karda: vingeid reise, ägedaid üritusi ja lahedaid pidusid. Roy Anderssoni inimolemist lahkav triloogia, milles eelnevad vaid stiili poolest seotud „Laulud teiselt korruselt” („Sånger från andra våningen”, 2000) ja „Teie, kes te elate” („Du levande”, 2007), on justkui sellise kauni klantsülevaate antitees. Tema filmid koosnevad pilguheitudest alaliselt masendunud, resigneerunud, emotsioonitute ja nukrate tegelaste maailma.

Et filmis praktiliselt puudub läbiv narratiiv – jah, kaht peategelast kohtame korduvalt, kuid kindlasti ei ole see vaid nende lugu -, on teda raske ka lühidalt iseloomustada. Enamik kriitikuid ongi piirdunud pigem erinevate sketšide, mida on filmis ühtkokku 37, kirjeldustega. Need igapäevaelu kõrverpildid hüppavad ühtlast teravust säilitades nii ajas kui ruumis, alustades kolmest kohtumisest surmaga ja jõudes ühel hetkel ei kellegi muu kui sõdurkuningas Karl XII visiidini.

Andersson on inimolemise suhtes kordamööda vaimukalt sarkastiline ja halastamatult küüniline, rääkigu ta siis parajasti surelikkusest ja tühisusest või oma meelisteemaks nimetatud alandusest. Sarnaselt triloogia kahe eelmise osaga pakub film halastamatut pilti indiviidi mässitusest ühiskondlikesse protsessidesse, väiksusest armutu saatuse kätes ning üksindusest selle kõigega toimetulekul. Seitse aastat eelmisest filmist, neist neli filmimiseks, on pikk aeg tundeid ning mõtteid koguda ja Andersson pillub nooli rabavalt ootamatutes suundades. Oma osa saavad kuningriiklus, loomade väärkohtlemine, möödanikunostalgia ja sealt pärit armid.

Veneetsia filmifestivali peaauhind on olnud kiitustemäe kõrgeimaks tipuks, kuid vapustavalt pealkirjastatud „Tuvi istus oksal ja mõtles eksistentsi üle” pole siiski kindlasti kõigi tass teed. Tragikoomika Bergmaniks ristitud Anderssoni maailm on rõhutatult kõle, täis kaameid ilmeid, krüptiliselt nappe mõttevahetusi ning pikki napilt sisustatud interjöörides filmitud, kuid ülidetailselt komponeeritud stseene. Põhjamaades peaks paksust masendusest ammutatav must absurdihuumor muidugi olema tuttavlik kui mitte lausa kodune, mistõttu ei jää kujutatav ka mingiks võõraks kunstimaailmaks. Maitse asi, aga kellele sirgel ilmel esitatud situatsiooniabsurd meeltmööda, saab üksjagu lõkerdada. Naer on siin korraga viis saatusega leppida kui ka ainuvõimalikuna näiv kaitserefleks.

Anderssoni filmi läbivaks detailiks on peatamatu korduvuse ja igasuguse emotsioonita telefonitorudesse lausutav „Mul on hea meel kuulda, et sul läheb hästi”. Keegi sõpradest jagas hiljuti sissejuhatuseski mainitud Facebookis pilkupüüdvat karikatuuri. Tarkade raamatute lugemise tulemus oli jagatud „ootusteks” ja „tegelikkuseks”. Ootused kujutasid üle mannetu müüri värvikale imedemaale piilmist. Tegelikkus aga värvilise vaiba kohalt heidetud pilku rusudes linnapanoraamile. On liig täpsustada, kumma visuaaliga kattub paremini „Tuvi istus oksal…” ja mida see hästiminek endas tegelikult peidab. Filmi lõpusirge haarab juba rabava ulatusega, küttes pärast kõiki indiviidi eksistentsi puudutavaid juppe koosa Euroopa koloniaalminevikule ja klassivahele. Need on hetked, mil naer muutub eriti kumedaks ja Anderssoni maailma kummastav peegelpilt ei näigi enam teab mis kõverana.