„Velosoofid”. 2013, MTÜ Ööülikool, OÜ Informare. Režissöör ja autor: Jaan Tootsen, operaatorid: Mihkel Soe, Erik Norkroos, Ivar Taim, muusika: Faun Racket, osades: Fred Jüssi, Valdur Mikita, Tour d’ÖÖ jt.

Jalgratas on sõiduvahend. Ta on ühtlasi ka kaaslane ja auasi. Pole midagi mõnusamat kui hästi hoitud rattaga mööda siledat asfalti öhe kihutada. Ainult sina ja su kaherattaline partner ja võib-olla veel keegi meeldiv ja lisaks talle veel keegi kolmas – ja nii edasi. Jalgrattaid vuntsitakse viimasel ajal üles rohkem kui autosid. Nagu Briti ajaleht Daily Mail 29. oktoobril 2013 avaldas, ostetakse Euroopas rattaid rohkem kui autosid. See on revolutsioon. Nii tervisespordis, liikluskultuuris kui üleüldises mõtlemises. Jalgratas annab liiklejale vabaduse ja mobiilsuse, millele autojuhid hommikustes ja õhtustes ummikutes ainult unistavalt järele vaadata saavad. Jalgrattasõit on loominguline liiklemine.

Tour d’ÖÖ ühissõit. Foto: Jaanus Ree

Jaan Tootseni dokumentaalfilm „Velosoofid” näitabki seda loomingulist suhtumist rattasõitu läbi kolme peategelase: bioloogi Fred Jüssi, kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita ning rattaentusiastide grupeeringu Tour d’ÖÖ eestvedajate. Nagu oma eelmises filmis „Uus maailm”, on Tootsen siingi võtnud sisse tagasihoidliku vaatleja positsiooni ning teeb seda nii soojalt, et tegelased ja nende lausutud sõnad loovad tunde, nagu vestleks ise auväärt härrade-preilidega. Tootseni filmi karakterid ja teemad on väga hästi valitud, aga „Velosoofide” võlu peitub oskuses vaatajat lummata. Fred Jüssi siirad pihtimused tema suhtest oma jalgratta ja teekonnaga, eriti esimene kevadine sõit pärast suure libeda taandumist, tekitasid tahtmise endagi rattal pisut ketti õlitada või mutrid kindlamini kinni keerata. Lihtsalt selleks, et teda olemasolu ja ühiste hetkede eest tänada.

Tour d’ÖÖ entusiastide kiiresti tohutu menu saavutanud ühissõidud ei näita ainult rattasõidu populaarsust, vaid ka ühisürituste ja just nimelt õhinapõhiste ja piiramata ürituste vajalikkust. Seda enam, et läbi nende julgustatakse jalgrattureid ja autojuhte teineteist liikluses rohkem tunnustama ja austama. Olgu siis läbi liikluseeskirjade järgimise või vajalike tulede-kellade-helkurite propageerimise. Lisaks süstib sajakesi koos sõitmine tohutult enesekindlust ja kasvatab tähelepanu üksinda liikluses paremini hakkama saamiseks. Hindamatu on tunne, et kui me sõidame koos jalgratastel, siis miks mitte ka paljusid muid asju üha rohkem üheskoos teha-korraldada-kogeda ja kaasväntajatega suhelda, sest nii mõnus on ju koos kulgeda. See ei ole pelgalt hipsterite ja fixie-friikide moeshow. Ratas on ometi ilus asi, miks mitte seda demonstreerida?

Tour d’ÖÖ, selle korraldajad ja eriti osavõtjad on mänginud väga suurt rolli selles, et Tallinna linna kergliiklusteede olukord üha paraneb, samas kui näiteks Tartus, kus on samuti väga rattalembene elanikkond, peavad ratturid pidevalt langetama kompromisse kõnnitee kasuks.

See film on kõigile meile, kes me armastame ratastega sõita ja ka neile, kes sõidumõnu millegipärast ära on unustanud. Vaadake „Velosoofe” ja teis süttib maantee- või metsarajapisik, kes ei jaksa enam külma minekut ära oodata. Lisaks on talv parim aeg rattaostuks.

„Velosoofid” on tõeline jalgratturite PR-trikk.

Tsiteerides Fred Jüssit: „See on geniaalne leiutis, mida võib otsatult nautida, kui sul on hea jalgratas.”