Mida arvab bändi ninamees Sonny Smith sellest, kui neid peaksid Viljandisse jõudes ees ootama hobused ja lehmad? Vastused sellele ja teistele väikelinnaidülli puudutavatele küsimustele annab alljärgnev intervjuu.

Foto: Josie Perez Ramondatta

Ei juhtu just väga tihti, et üks omas žanris maailmakuulus bänd annab oma Euroopa tuuri raames ainsa Baltikumi esinemise Viljandis. Kui Folk välja arvata muidugi. Xiu Xiu, Deerhoofi, Of Montreali ja paljude teiste praeguste säravate artistide koduks oleva plaadifirma Polyvinyl üks viimaseid avastusi Sonny & The Sunsets ei karda aga seiklusi ja peateedelt kõrvale kaldumist. Bändi liidri, muusiku-kunstniku-kirjaniku-filmitegija Sonny Smithi üks hullumeelsemaid projekte oli paari aasta tagune „100 Records”, kui ta mõtles välja täpselt sada fiktiivset bändi ja palus kunstnikel neile plaadiümbrised visualiseerida. 200 loo (singli A- ja B-pooled) muusika lõi ja mängis sisse mõistagi Sonny ise. Küll koos abilistega, kelle hulka kuulusid ka näiteks Ty Segall ja Bart Davenport. Projekt osutus maineka San Francisco Gallery 16, kus ümbrised eksponeeritud olid, üheks populaarseimaks väljapanekuks 2010. aastal, mis on ka mõistetav, kui kõik maailma juhtivad muusikaväljaanded eesotsas New Musical Expressi ja Pitchforkiga seda hoogsalt kajastasid.

Kui „100 Records” oli rohkem kunstiprojekt, siis suurimat tähelepanu pälvivad Sonny ja tema sõpradest koosnev bänd ikka läbi nende muusika. Praegu rohket rambivalgust nautiva kollektiivi eelmise aasta album „Antenna to the Afterworld” sai kiitvaid arvustusi nii juba mainitud Pitchforkilt kui muult muusikapressilt üle maailma. Läänerannikule kohaselt nimetavad nad ise oma muusikat beach pop’iks, aga selles võib kuulda mõjutusi ka indie’st, kantrist ja rock’n’roll’ist. Korraga nii suurlinlik kui maalähedane Sonny & The Sunsets on just see, mida üks suvelõpupohmelli põdev pärimuskuurort taastumiseks vajab.

Sonny, teie bänd pole siin tõenäoliselt just paljudele tuntud. Tutvustage ennast sissejuhatuseks lühidalt.

Sonny & The Sunsets on bänd, mis on teinud palju plaate paljude muusikutega. Meie saund muutub ajas pidevalt, mõnikord on see nagu rock’n’roll, mõnikord nagu kantri, aga ise peame ennast pigem loojutustajateks.

Festival, kuhu teid kutsusime, pakub lisaks muusikale ka sügisest väikelinnaidülli. Suurlinlastena, missugused on teie kogemused väiksemate asulatega?

Kogemused on meil täiesti olemas, ma olen isegi väikelinnas elanud.

Sellisel juhul ei hirmuta teid, et Viljandis võib kesklinnast üle järve vaadates hobuseid ja lehmi näha? Just lehmad võivad vahel päris ettearvamatult käituda…

Ei, me ei karda, me armastame loomi. Üks meist on üles kasvanud farmis ja ma ise olen hobustega töötanud.

Siis on hästi, me juba muretsesime. Reisite Viljandisse autoga läbi terve Euroopa, enne Eestit on teil kontsert Poolas, edasi lähete Soome. Mis ootustega tulete?

Ei oska midagi oodata, aga oleme kindlasti väga erutatud, sest pole sellesse kanti kunagi varem sattunud. Ma olen samas juba Eesti kohta lugenud ja ennast natuke kurssi viinud.

Me üritame oma festivali mööda linnaruumi laiali paisata, et saaks kontsertide vahel rohkem parkides liikuda, mitte õllesabas seista. Kuidas teiega on, kas olete rohkem parkide või ostutänavate inimesed?

Ei saa öelda, et eelistame üht teisele, mõlemad on mõnusad.

Missugused on teie lemmiklinnad, kuhu sattunud olete?

Mu lemmik on Coimbra Portugalis, sealsete mosaiikide ja arhitektuuri pärast, ja muidugi Barcelona, sest mul on seal rohkelt sõpru ja tunnen end seal mugavalt. Rooma paelub oma ilu ja vanuse tõttu, Oslos oli külm, aga fjordid olid ilusad. Ameerikas meeldib mulle New York, sest see on minu jaoks suurim linn maailmas, ja New Orleans, sest see on kuidagi müstiline koht. Ja muidugi Kyōto, kuhu sattusin lapsena – olin seal munkadega ühes kloostris ja kõik lapsmungad mängisid Nintendodega. See tundus uskumatult lahe.

Alates selle aasta juulist on meil seadus, mis lubab avalikes kohtades alkoholi tarbida. Kuidas sulle tundub, kas linnaruumis joomine on vajalik?

Ma arvan, et kui see on lubatud, siis on see pigem hea, sest inimesed ei pea siis seadusi rikkuma, nad jooksid ju niikuinii. Ma ei usu, et see on suur probleem, sellega harjutakse ja õpitakse õigesti käituma.

Söök ja linnaruum käivad samuti kokku, mis on sinu lemmik street food?

Hapukapsas vorstiga.

Aga kellega inimestest meelsamini koos linna avastaksid?

Enamasti jalutan ma väljas koos oma pojaga, see on lihtsalt ideaalne. Aga kui teda poleks, siis arvatavasti näitleja ja laulja Amy Adamsiga.

Natuke muusikast ka – soovita meile lugusid, mida päikselise päevaga linnas jalutades klappidest kuulata.

The Faces „Ooh La La”
Love „Talking in My Sleep”
The Miracles „The Tracks of My Tears”
West Coast Pop Art Experimental Band „Celebrate the News”

Aga vihmaga?

Nico „I’ll Keep It with Mine”
Leonard Cohen „So Long, Marianne”
The Kinks „Little Women”
Randy Newman „Memo to My Son”
Richard Thompson „Shaky Nancy”

Teie viimasel plaadil on lahe lugu „Girl on the Street”, mis sobib hästi meie festivali kontseptsiooniga. Mis on selle laulu taust?

Mu kodu lähedal elas üks tüdruk, kes müüs värvipoe ees lilli. Ta istus tagurpidi keeratud ämbril ja rääkis kogu aeg telefoniga. Ja ta oli väga ilus! Ma nägin teda iga päev, aga ei rääkinud temaga kunagi.

Esinete Viljandis ajaloolises vanas teatrimajas. Tean, et oled tegelenud erinevate kunstivormidega, nagu kirjutamine, filmid ja multimeedia. Kas sul on teatriga ka kokkupuuteid olnud?

Jaa, ma olen kirjutanud mõned näidendid, just hiljuti lõin ühe Spalding Gray stiilis monoloogi ja kandsin selle ise teatris ette.

Oli tore vestelda, jääme teid ootama. Muide, meil on siin ümber Viljandi järve legendaarne jooksuring. Võtke tossud kaasa, teeme ühe tiiru!

Yeah, kindlasti!


19.–20. septembrini toimuv Viljandi Music Walk on omamoodi pehme maandumisplats suvest kurnatud festivalipublikule. Ülivõrretes peoplakatitest, pikkadest õllejärjekordadest ja kallitest piletihindadest tüdinenud kultuuritarbijad saavad veel enne sisehooaja algust rahulikus väikelinnamiljöös oma lemmikartistid üle kuulata. VMW on ellu kutsutud selleks, et pakkuda vaheldust kulunud peoformaadile „kontsert + DJ” ja näidata Viljandit natuke teisest küljest kui enamikule suvisest Folgist meelde jääb. On terve päev muusikat, on ebatavalised kontserdipaigad ja neid omavahel ühendav marsruut. Lisaks muusikale ja kohtadele saab tänavu VMW raames osa ka Tour d’Öö hilisõhtusest rattasõidust ja tänavaturgude päevast. Aga ka paljust muust programmivälisest, mis toimub ühe sügisese väikelinna kõrvaltänavates ja salahoovides.

Ajakava:

Laupäeva, 20. septembri programm
14.00 Rohelise Maja kodukohvik
Robert ja Lotte Jürjendal

16.00 Viljandi Taaskasutuskeskus
Ans. Andur

18.00 Viljandi Maagümnaasiumi algklasside maja hoov
Jan Helsing
Malcolm Lincoln

21.00 Koidu seltsimaja
cirkl
Sonny & The Sunsets (USA)
St. Cheatersburg
VDJ Möls

Linnavisuaalid: Teele Strauss

Lisaks toimub Viljandis laupäeval esimene tänavaturgude päev.