Kaks kitarristi Hendrik Tammjärv ja Lauri Raus, trummar Andres Lõo ning solist Eliann Tulve moodustavad bändi, millest paljud räägivad, kuid teavad vähe. Samas on tagasihoidlikuks jääv kollektiiv hakanud pärast muljetavaldavaid esinemisi Von Krahlis ja Tallinn Music Weekil üha enam fänne koguma. Holy Motorsi nime all tegutsev ansambel paistab silma oma melanhoolse ja psühhedeelse kõlaga, mida võiks võrrelda nii Slowdive’i kui ka Tamaryniga, kuid Eesti muusika piires neile heliliselt nii kergelt analoogiaid ei leiagi.

Mis puudutab teie loomingut, siis olete te suhteliselt anonüümne bänd – internetist võib leida ühe demo ja Facebooki lehekülje. Rääkige paari sõnaga endast: kes te olete ja kust te tulete?

Hendrik: Me oleme Holy Motors, tuleme Tallinnast ning tegeleme muusikaga, milles segunevad shoegaze ja Americana. Tõsisem soov bändi teha sai alguse, kui ma kolisin Londonisse, naiivses lootuses leida seal mõttekaaslasi. Lõppes asi sellega, et töötasin seal natuke, ostsin omale kitarri, tulin tagasi ja avastasin, et mu mõttekaaslased on kogu aeg mu nina all olnud. Alustasime koos Lauriga ja võtsime asja väga rahulikult: umbes pool aastat mängisime lihtsalt kahekesi kitarri ja vaikselt liikus asi bändi poole.

Te alustasite tegutsemist Heavenly Motorsi nime all. Millest nimevahetus tulenes?

H: Me tahtsime tegelikult alati Holy Motors olla. Alustasimegi tegelikult selle nime all, aga tundsime end mingi hetk natukene ebamugavalt, kuna see film (Leos Caraxi linateos „Holy Motors” – J.T.) oli sel ajal liiga värske. Nii muutsimegi oma nime mõneks ajaks Heavenly Motorsiks, aga saime sellest päris kiiresti üle ja võtsime Holy Motorsi tagasi.

Olete siis suured filmisõbrad?

H: Väga suured. Film on meid tegelikult kõige rohkem inspireerinud. Kõik meie laulud kannavad mingit visuaalset elementi. Kui meil endal konkreetsest laulust pilti ei teki, siis see lugu ei valmi ka.

Lauri: Filmides on muusika alati väga toimiv. Millest tulevad siis ka need väljendid „elu nagu filmis” ja „elu soundtrack”. Kuid need on petlikud väljendid, sest elus puudub ekstradiegeetiline dimensioon. Filmis on muusikal võimalus funktsioneerida filmikunsti reeglite järgi, aga ellu ei saa seda kunagi täielikult üle kanda. Muusika on filmis alati harmooniline pildi ja ainesega, kõnetades meid kõige efektiivsemal moel. Muusika – puhtalt selles elus ja reaalsuses – võib aga kaduma minna, kui tekib mingisugune disharmoonia. Sel ja muudel põhjustel on film väga nauditav kunst.

Mitu korda te filmi „Holy Motors” olete näinud?

Eliann: Ühe korra.

H: Mitte ühtegi. Nimi on võetud puhtalt foneetilise esteetika pärast.

Kui teie elust tehtaks film, siis milline see oleks?

L: Lugu, kus narratiiv oleks teisejärguline. Paratamatult tal kindlasti oleks mingi narratiiv, sest vaikelu ka ei tahaks dokumenteerida, kuid see oleks lakoonilisem ja lineaarsem.

H: Selline, kus on head dialoogid ja hea muusika.

L: Nagu Jim Jarmuschi looming. Otsene kulgemine filmi algusest filmi lõppu, ilma otsese vajaduseta seda kokku võtta. Pinevuse kulmineerumine pole oluline.

E: Lisaks heale muusikale ja dialoogidele võiks olla ka hea operaatoritöö. Kaunid, puhtad kaadrid.

Kellega režissööridest te koostööd tahaksite teha?

Kõik (nagu ühest suust): Jarmusch.

L: Ta on ise ka muusik. Ja meelevaldne – alustab juhuslikult ning lõpetab samamoodi juhuslikult, kõige tabavamal hetkel. Eriti tuleb see välja tema kõige uuema filmi puhul („Only Lovers Left Alive” – J.T.). On ka erandeid.

H: Jarmusch on number üks. Ta teeb ise nii head asja ja üldse ei üllata, et ka tema soundtrack’id nii inspireerivad on.

L: Meie esimene kontsert oli soojendada Jarmuschi filmi „Mystery Train”. See oli väga kaunis. Sõpruse kino saalis on hea akustika, mis on väga oluline.

Aga eesti režissööridest?

Kõik (jällegi nõustuvad): Veiko Õunpuu.

H: Siis, kui Veiko hakkaks vesterni tegema.

L: Me loodaks küll kunagi Veikoga koostööd teha, tal on hea muusikamaitse. Praegu teeb ta küll „Rouklit”, aga me igatahes ootame, millal ta vesternini jõuab.

Lisaks nimevahetusele on teil toimunud ka muudatusi koosseisus – mille poolest erineb algne line-up praegusest?

L: Algne line-up oli rohkem teraapiline koosseis enestele ja see lagunes mingisuguse bändikontseptsiooni tekkega. Asi, mida bändid teevad – esinevad ja kirjutavad aktiivsemalt lugusid–, ei sobinud esialgu kõikidele liikmetele ning sellest tulenes ka nende lahkumine.

H: Nad ei tahtnud 100% muusikaga tegeleda. Me justkui natuke sundisime neid sellesse koosseisu tulema.

Shoegaze on rohkem Suurbritannia teema. Kuidas te sellise muusikani jõudsite?

L: See on väga abstraktne termin. Shoegaze’i enda voolude sees on väga palju erinevad allžanre. Võta kasvõi väga tuntud My Bloody Valentine ja Lush, mis erinevad omavahel, aga on mõlemad ikkagi shoegaze.

H: Me ei ole klassikalises mõistes shoegaze, aga see on meie jaoks samalaadne väljend nagu indie. Seda on hea kasutada, et inimestele umbes selgeks teha, millega me tegeleme.

L: Meie puhul pole see võib-olla niivõrd muusikaline žanr, vaid pigem lavaline olek, millest tuli ka shoegaze’i nimi – lavalisest vaoshoitusest ja vähesest publikuga suhtlemisest.

H: See intervjuu veniks pikaks, kui seda küsimust tõsisemalt lahkama hakata. Lühidalt: armastusest spaghetti-vesternite ja kajaste kitarride vastu.

Teie esinemiste puhul mängib üpris suurt rolli taustavisuaal.

H: Meile on hästi oluline, et visuaalne taust oleks tugev, sest muidu jääme me põhjendamatult staatiliseks.

L: Lisaks meile saab ka publik visuaalidelt rohkem energiat, et õige meeleolu kohale jõuaks. Nagu näitustel loetakse brošüüre, mis seletavad lahti kontseptsiooni, idee, taotluse, pretensioonid ja viited.

Aga kuidas siis Schillingul esineda oli, seal teil ju taustavisuaale toeks ei olnud?

L: Selle kiuste oli ikkagi üpris pingevaba.

E: Mind tegi just hästi närviliseks. Sellepärast, et mind oli selgelt näha – päike paistab ja mingit kaitset ei ole.

H: Sädet ei tekkinud ja me olime üksteisest nii kaugel.

E: Meile tuldi pärast ütlema ka, et te olete ikka pimeda aja bänd.

L: Tagantjärgitarkus on muidugi hästi nõme.

Kes teile muusikalisteks eeskujudeks on olnud?

H: Meil on neid väga palju ja igaühelt on võtta mingisugune nüanss. Ma ei tea, kas nüüd süüvida sellesse, et kellelt kui palju ja mida me võtame.

L: Ja kui palju sellest meie loomingusse jõuab. Meeldimine ja selle edasi kandmine enda muusikasse võivad olla kaks sidumata asja, mille vahel pole loogikat. Mulle meeldib näiteks väga The Brian Jonestown Massacre, aga meie repertuaar ei ole äratuntavalt nende mõjuga.

E: Neid on tõepoolest palju. Lisaks The Brian Jonestown Massacre’ile on üks minu lemmikartiste ja eeskujusid Tamaryn.

H: Kui mul üldse mingi kitarrikangelane on, siis peaks see olema Rowland S. Howard.

Kes teile eesti muusikutest meeldivad?

L: Bizarre.

H: Jim Arrow & The Anachrones. Uuematest Kene ja Deserts.

E: Inga Copeland, Faun Racket ja Kene. Kunagi meeldis Vennaskond ka väga, mõnikord ikka kuulan. Jaak Joalal oli vinge hääl.

Andres: Radar on super bänd ja Dallas.

H: Mulle meeldis ka lapsepõlves Dallast kuulata. Faun Racket kindlasti.

Te esinesite märtsis toimunud Tallinn Music Weeki Stalker showcase’il. Kuidas teil seal läks?

H: Väga hästi. Arvestades, et meil ei olnud tol hetkel üldse promomaterjali. Meie mänedžer tegi head tööd, et tuleksid just need õiged inimesed kuulama ja sellest saime ka vajalikud kontaktid, kellega edaspidi koostööd teha.

Milline teie enda viimase aja parim kontsertelamus on olnud?

H: Seda on võib-olla natukene igav öelda, kuna pole kuhugi välismaale kontsertidele sattunud, aga minu jaoks oli elamus The Wandsi live Tallinn Music Weekil. Praegu lihtsalt ei satu selliseid hetkebände Tallinnasse, kes teeks just täpselt sellist muusikat, mida ma kuulan ja mille poole ise püüdlen.

L: Jaa! See oli elamus! See oli elamus sellepärast, et nad ei ole shoegaze-bänd sellel deskriptiivsel moel nagu meie. Nad on psühhedeelne bänd ja nad esinesid sarmikalt. Viis, kuidas nad kitarri mängisid (ja millised kitarrid neil olid!) oli kaval ja loominguline. Minus tekkis austuse tunne. Hiljem ütles keegi neist, et see oli ka nende üks paremaid laive.

E: Patti Smith ja Kraftwerk – otseloomulikult elamus.

Mis teil lähiajal plaanis on? Kas on valmimas ka EP?

L: EP ei ole valmimas, aga uusi singleid, kasvõi demoformaadis, võib tekkida sügiseks.

H: Me üritame minna peagi stuudiosse ja lindistada. Muusikavideo võiks ka sügisel tulla.

E: 4. septembril esineme Von Krahli baaris ja viiendal läheme esimest korda Tartusse Genklubisse esinema.

Kas te salvestate laivis või mängite kõik eraldi sisse?

L: Me salvestame kõik laivis. See energia on tähtis.

H: Me oleme proovinud eraldi ka, aga sellest ei tule midagi välja. Meil on üsna ausad lindistamismeetodid. Kui keegi kuulab plaadi pealt, siis ega see väga palju ei erine.

Mis ongi ju kõige tähtsam?

L: Meie jaoks kindlasti ja meie mudelkuulaja jaoks ka tõenäoliselt. Tõenäoliselt kindlasti.

Elu lõpuni on jäänud loetud minutid. Mis lugu tahaksite te enne surma veel viimast korda kuulda?

(Bänd jääb vaikseks ja mõtlikuks. Lauri küsib: „Milline surm on?”)

H: (vaatab Lauri ja Elianni poole): Ma kardan, et ma võtan teilt ära. Ma kuulaksin Brian Jonestown Massacre’i „Cabin Feverit”.

E: Ma mõtlesin täpselt seda sama!

H: Seal on see pateetiline „I don’t want to die”.

A: Kuskil seal Ace of Base’i „The Signi” ja „Suicide Is Painlessi” kandis. Hunnik selliseid raadiolugusid, mis viimasel hetkel pähe tulevad ja selle suremise täiesti persse keeravad. Europe’i „The Final Countdown” näiteks.

H: Matustel tahaks ma kuulda Chesney Hawkesi „The One and Onlyt”. Tossumasinate ja laseritega.

L: Johnny Cash „I Walk the Line”. Samuti meeldib mulle väga kantri all-star lugu „Highwayman”, kus kas mitte Johnny Cashgi ei laulnud kolmandat või neljandat salmi transtsendentsete sõnadega. See sobiks ka enne surma. Või Cat Stevensi „Miles from Nowhere”.

E: My Bloody Valentine’i „She Found Now” – hea, rahulik minna. Või siis Rowland S. Howardi „Autoluminescent”.

Holy Motors esineb 4. septembril Von Krahli Baari sulgemisüritusel ja 5. septembril Genialistide klubi sünnipäevapeol.