Naudiskleme suurepärase dokumentaalfilmitegija Aljona Suržikovaga nüüdisaegse vene filmikultuuri teemal – Eestis ja Venemaal, on seal vahet? Dokumentalistika grammatikaõpiku autor näib tema jaoks olevat maailmas vene kullastandardiks tituleeritud Aleksandr Sokurov.

„Mängufilmi puhul peab olema kogu stsenaarium valmis mõeldud, see on juba nagu kirjandus. Algusest lõpuni on kõik filmitegija valitud, see mind ei paelu,” ütleb Aljona Suržikova. Foto: Sergei Trofimov

Erinevate sotsiaalselt hellade teemade kajastamisega on Aljona Suržikova leidnud tunnustust peale Eesti mitmeis Euroopa riikides ning jaanuaris esilinastus Tallinnas festivalil VDRUG tema värskeim dokumentaal „Poissmees ja Volga”. Lool pidi olema esialgu teistsugust perekonnaseisu kuulutav pealkiri, ent elu tegi oma korrektuurid. Suržikova ütleb, et see talle dokumentaalfilmide juures just meeldibki. Film räägib unistustest ja sellest, kas me ikka tahame, et need täituksid. Vestluse käigus tuleb välja ka üks tõde filmitegijate kohta, mida tihti välja ei öelda: ka kõige objektiivsem film on autori nägemus ja stiliseeritud tervik. Meie vestlusest jääb aga ehk veel olulisemana kõlama see, et filmitegija õlul, eriti just dokumentaalide loomisel, lasub vastutus inimeste ees, kes on teda usaldanud. Mõnikord avastavad poissmehed, kellest filmi tehakse, alles pärast ennast ekraanilt vaadates, kui suur on nende kõht. Dokumentalistika on üks riskantne bisnis, seesama härra võib igal hetkel öelda, et jätame selle filmitegemise ära, kõht paistab filmis liiga suur. Mõnikord on aga just hea – kõrvalpilk enda elule annab inspiratsiooni liigutamiseks, vaimselt ja füüsiliselt.

Kui rääkida nüüdisaegsest vene kultuurist Eestis ja Venemaal, siis millised on peamised erinevused?

Erinevused kultuuris ja eriti just filmikunstis on suured ka Eesti enda piires, rääkimata Venemaast ja selle mõjust meile. Esteetika poole pealt näen, et eestlastele meeldib teistsugune stiil kui vene autoritele, kelle tööde väljanägemises on tuntavalt rohkem juhuslikkust, visuaalset rämpsu ja segadust. Vene filmitegija jaoks on oluline emotsioon, kuidas inimesed kaamera ees nutavad! Peamine rahastus on Venemaal suunatud televisiooni, kus väärtustatakse elulisust, ning selline kunstimeel on vahel ka kinofilmid üle võtnud. Eestis on levinud euroopalikum käsitlus, puhtam esteetiline maitse. Praegu teen eestlastega koostööd, järgmisena on tulemas film muusikust ja muusikaõpetajast Robert Kasemägist. Mind on aidanud teiste seas väga palju ka Neeme Järvi. Minu meelest on kultuur nii rahvusvaheline väljund, et ei ole tähtis, mis rahvusest keegi on. Temperament on meil kindlasti erinev, aga palju olulisem on inimese karakter ja oskus huvitavalt lugusid jutustada.

Milliseid väärtusi näed vene filmitegijate seas olulistena?

Parasjagu on kinodes jooksmas „Sokurovi hääl”, ta on tõeline vene kinokultuuri maailmanimi, keda tuntakse kõikjal, mitte ainult Venemaal. Noored inimesed võib-olla ei tea Sokurovit nii palju, ta on ajaliselt üsna lähedal Andrei Tarkovskile, kuigi tema peamine loometegevus toimus ikkagi aastaid hiljem. Selles filmis räägib režissöör ise oma loomingust. Ei pea olema näinud kõiki tema linateoseid, et dokumentaalist aru saada, aga mõnda võiks vaadata küll – need on kõik internetis kättesaadavad. Need on nii keerulised – see, kas sa saad vene keelest aru või mitte, siin ei aita! Visuaalne ja ideoloogiline sisu on neil nii sügav ja teistmoodi, et tema filme on raske vaadata, neid aga peaks nägema, sest need panevad inimesi juurdlema väga paljude teemade üle. Sama lugu on ka tema artiklitega – väga põnev on lugeda tekste, mille on kirjutanud inimene, kes usub, et kultuur on maailma päästev laev. Paljuski tänu talle arvan, et filmitegija roll on panna inimesi meid ümbritsevate sündmuste ja väärtuste üle uutmoodi mõtlema. Mulle aga tundub kohati, et mõtlemine ei ole enam moes.

Kui vaadata maailma läbi kaamerasilma, siis kui palju päriselu selle käigus moondub või näeb tegelikkust just selgemalt?

Mulle kui filmitegijale tundub, et objektiivset tegelikkust ei ole olemas. Ka dokumentaal on ikkagi film – kõik oleneb vaatevinklist, vaadates mis tahes sündmust. Kui võtame näiteks lapse sünni, siis arst ütleb, et see on bioloogiline protsess. Kaks armunut leiavad hoopis, et see on nende armastuse vili. Kriminalist võib aga arvata, et see on vägivalla tulemus. Juhtum on üks ja seesama. Filmis võib leiduda teatud tõde. Sokurov näiteks ütleb üldsegi, et kõik kinotükid – olgu siis dokumentaal- või mängufilmid – on kunstiteosed. Töö olemus sõltub ka sellest, mida autor pidas kõige tähtsamaks.

Siit tuleb vist välja ka dokumentaali ja mängufilmi põhimõtete lahknevus?

Mulle meeldib mõelda, et mängufilmi ja dokumentaali erinevus seisneb küsimuses, millal on film valmis. Mängufilm on siis valmis, kui selle stsenaarium on lõpetatud – nüüd tuleb olemasolevad ideed linti võtta. Dokumentaalile võib aga joone alla tõmmata, kui see on filmitud ja monteeritud, sest elu ise loob käsikirja. Tahtsime teha filmi „Pulmad vangis” – võtsime hea kaameramehe, plaanisime filmida võimsad, ilusad ja väga kurvad kaadrid, kõik oli idee poolest väga kena! Lisame veel kauni pruudi, tema suured nukrad silmad ja pisarad… Ühe päevaga valmis! Kui lõpuks rahastuse saime, läks meie valitud paar aga lahku. Hakkasime teist sellist paari otsima. Aasta oli siis 2009, tuli majanduskriis ja rahapuuduse tõttu vabastati väga paljud vangid. Meie filmil oli kriips peal. Mis sai edasi? Filmisime alguses valitud neiut ja tema elu. Kokkuvõttes tuli välja hoopis teistsugune film – „Miss Robinson”. Teine tore projekt oli „Hiinlased Koplis”. Tehasesse tuli tööle 60 hiinlast, oi kui äge! Nad proovisid seal Eesti toite, käisid jalgsi kambakesi Kopli tagaotsast vanalinna, sest nad kartsid trammiga sõita. Väga naljakad asjad toimusid. Enne kui me toetust jõudsime taotlema hakata, saadi aga töökojas aru, et need hiinlased ei olnud sugugi mingid professionaalsed keevitajad. Nad saadeti tehasest minema ja selle filmi tegemine jäi sedakorda katki. Selle asemel tegin algust „Töölise portree” looga.

Aga isiklikust vaatevinklist, miks sa alati just dokumentaali oled loo jutustamiseks valinud?

Mängufilmi puhul peab olema kogu stsenaarium valmis mõeldud, see on juba nagu kirjandus. Algusest lõpuni on kõik filmitegija valitud, see mind ei paelu. Minu mõtted on olnud alati seotud ikkagi dokfilmidega. Äkki siis, kui lapsed on juba suuremad, teen ka ühe mängufilmi – mulle näib, et see on märksa ajamahukam. Seni on lapsed võtetel või intervjuudel kaasas olnud, nagu ka täna. Mängufilmi juures on vaja olla palju kontsentreeritum, siis endale selliseid asju lubada ei saa – on ju tarvis näitlejaid juhendada, kõike jälgida, et asi kulgeks täpselt stsenaariumi järgi. Tuleb teistele selgeks teha, mida sa tahad öelda ja teha. Rääkimata sellest, et tuleb leida head näitlejad, suurepärane kunstnik, helilooja… Elu ise on ju nii kaunis! Leian siit ilusaid kohti ja ilusaid inimesi. Ühe mängufilmi käsikirjaidee on mul siiski meeles mõlkunud. See räägib vene intelligentsi hulka kuulunud naisterahvast, kes elas rohkem kui sada aastat tagasi ning kelle memuaarid on säilinud. Ta on kirjutanud oma loo nii hästi, niivõrd dramaatiliselt ja toredasti, et sellest võiks saada fantastilise ajaloodraama. See on aga väga keeruline afäär, seal on juttu nii küüditamisest kui ka valgekaartlastest ning kirsiks tordil leiame tema sõprade hulgast Aleksandr Bloki, kuna ta pidas Peterburis luulesalongi – tol ajal oli luules nn hõbedane sajand.

Milline on filmitegija roll kogukonnas?

Oma filmidele tagasi vaadates olen avastanud, et vastutus on suurem, kui võiks esialgu arvata. Nagu ütles ka Aleksandr Sokurov, ei peaks filmitegija jaoks olema peamine kajastada tänapäevast aega, vaid palju tähtsamad on ajatud, igavikulised väärtused ja nende üle reflekteerimine. Mulle tundub, et kui linateose subjektiks olevad inimesed suunavad oma käitumisega filmi kulgu, siis see mõju on vastastikune. Filmi loomine võib muuta inimeste elu väga positiivsel moel, panna neid nägema sündmusi kõrvaltvaataja pilgu kaudu ning mõtlema oma elu üle täiesti uuel viisil. Paljud inimesed võtavad režissööri lõpuks kui oma lähedast sõpra või pereliiget. Olen filmitud tegelaste eludega endiselt kursis, nad ikka helistavad ja räägivad, mis edasi on saanud. Ja küsivad, et äkki tulen veel. Võib-olla filmime veel natuke, meil on siin jõulude tähistamine, olete ka oodatud. Nadežda helistas mulle pärast oma majja kolimist, mille ta filmi „Laulev Nadežda” käigus sai, kaks aastat ja uuris, et millal jälle laekume. Vahel on see päris raske (naerab). Kunagi tegin saatesarja pealkirjaga „Ela sajani”, mis koosnes eakatest inimestest rääkivatest lugudest. Need, kes veel elus on, helistavad kõik mulle igal 8. märtsil, 1. jaanuaril, minu sünnipäeval… Olen nende jaoks justkui lapselaps. Mina helistan neile samuti, kui on pühadeaeg või sünnipäevad. Me vastutame inimeste eest, kes on meid endale ligi lasknud.

Kuidas hindad oma ligipääsu Eesti avalikule kultuurirahastusele?

Väga heaks! Kõigile oma dokumentaalfilmiprojektidele, millele olen rahastust otsinud ja taotlenud, olen seda ka saanud. Millegipärast ei jagata mulle aga raha eestlastest filmide tegemiseks, minu projektidest toetatakse eriti meelsasti just filme venelastest.

Kuidas sündis sinu kõige värskem film „Poissmees ja Volga”?

Loo peategelane Miša on Sergei (Sergei Trofimov, Aljona Suržikova abikaasa – E.T.) tuttav Lasnamäelt, kelle kohta olin eelnevalt juba tükk aega mõelnud, et temast võiks küll dokumentaali teha. Alguses oligi filmi pealkiri „Miša”, sest plaanitud oli jutustus kooliõpetajast. Töö käigus tuli helge armastusloo idee – poissmees leiab endale kindlasti neiu ja lugu lõppeb õnnelikult. Läks aga hoopis teisiti. Vähemalt Volga ta sai! Mina ikka loodan, et ta veel kohtub kellegagi. Üks raadiosaatejuht ütles mulle just hiljuti, et sellele loole peaks tegema ikka teise osa ka, kus Miša putitab Volga tööle ja saab endale tüdruksõbra. Teine, kes mulle helistab, on selle poissmehe sõber, kes ühes putkas töötab ja ikka ütleb, et filmime edasi! „Kui naise leiate, siis võin filmida küll,” nii ma talle ütlesin. Elame, näeme! Dokumentalistika on üks riskantne ala – esiteks võib subjekt igal hetkel öelda, et ei, jätame asja katki. Teiseks ei tea kunagi, kuidas lugu lõppeb.

Filmisoovitused:

Dokumentaalid:

„Старше на 10 старше”/ „10 minutit vanem” (1978), rež Hertz Frank
„Глубинка 35 на 45” (2009), rež Jevgeni Solomin
„Losev” (1989) ja „Tише”/ „Vaiksem” (2002), rež Viktor Kossakovski

Mängufilmid:

„Koht maailmas” (2001), rež Artur Aristokisjan
„Mine ja vaata” (1985), rež Elem Klimov
„Бабуся” (2003), rež Lidia Bobrova
„Самая обаятельная и привлекательная”/ „Kõige võluvam ja atraktiivsem” (1985), rež Gerald Bežanov
„Moskva pisaraid ei usu” (1980), rež Vladimir Menshov
„Девчата” (1961), rež Juri Tsuljukin
„Peegel” (1975), rež Andrei Tarkovski