See oli pea täpselt aasta tagasi, kui Zebra Island end oma dream pop’i oopusega „Falling Through” Eesti alternatiivmuusikakaardile kandis. Aasta hiljem on kollektiivil taskus plaadileping lätlaste I Love You Recordsiga, seljataga läbi mitme riigi ulatuv fännibaas ning diskograafialoendis ilutsemas mõned päevad tagasi ilmunud debüütalbum „Saturnine”. Niisiis tundus praegu just see kõige õigem aeg, et Zebra Islandi hingeeluga põhjalikumalt tutvust teha. Müürilehe küsimustele vastasid seekord bändi särav ja rõkkava signatuurnaeruga vokalist Helina Risti ning Zebra Islandi heliloome eest vastutav multiinstrumentalist Rasmus Lill.

Zebra Island pandi algselt kokku juba 2011. aastal. Mis lugu peitub teie bändi sünni taga?

Rasmus Lill: Mul oli salves palju lugusid, mis tundusid heade popplugudena, kui seal oleks peal vokaal. Ühe tuttava kaudu sattusin ma kokku Helinaga. Kohtusime, näitasin talle oma ideid, mis kujutasid endast sündiga klimberdatud meloodiaid, ning tegime oma paar esimest lugu niimoodi kahekesi. Peale seda hakkasime juba bändi kokku panema ja kampa sattusid ka Magnus Morel ning Lauri Raus. Nii hakkasime me minu põhjasid üle käima ja ideid koondama.

Helina Risti: Kui Magnus pidi sügisel sõjaväkke minema, liitus meie bändiga trummidel Caspar Salo. Enne meil trumme ei olnudki. Kõik tuli backing track’i pealt. Caspar tõi endaga hiljem kaasa ka Martti Laasi, kes mängib bassi, nii et nüüdne koosseis ongi viieliikmeline. Esmakordselt saime neljakesi kokku 2012. aasta veebruaris. Lauri, Rasmus, Magnus ja mina.

R.L.: Kuu aega pärast esimest proovi pidime juba Lätis I Love You baaris laval olema ja põhimõtteliselt kohe pärast esimest live’i saime ka plaadilepingu. See oli tänu meie tolleaegsele mänedžerile, kes meid I Love You Recordsi tüüpidega kokku viis. Tänu neile saime ka Positivusele.

Milliseid muutusi on koosseisuvahetus toonud kaasa teie muusikalises kõlas?

R.L.: Minu arust toimib hea bänd niimoodi, et lool peab olema tugev idee, aga lisaks lisab iga liige omalt poolt mingi nüansi, mitte ei mängi lugu lihtsalt maha. Meil on juhtunud niimoodi, et kõigil on midagi öelda.

H.R.: See, et meil on nüüd juures trummid, on live’ide mõttes kindlasti üks suur boonus.

R.L.: Bass ka. Nüüd ei ole muusika kuskil kinni. Saab laval vabalt hingata.

H.R.: Üksteisega suhtlemist ja lavalist kohalolekut on palju rohkem. See on meile endale sisetunde mõttes hea ja sellest saavad kindlasti aru ka kuulajad.

Nii et lavale minnes enam närvi sees ei ole?

R.L.: No see on teistmoodi närv.

H.R.: Närv on hea. See ei tohi jalust maha niita. Kui närv paneb lihtsalt adrenaliini keema, siis on äge.

R.L.: Kas sa kujutad ette artisti, kes läheb lihtsalt tuimalt lavale, teeb oma asja ära ja läheb minema?

H.R.: Töötavat inimest on ikka hea vaadata. On näha, et ta pingutab ja annab endast emotsionaalselt kõik. See on juba väga suur asi.

Kuidas teie bändis üldse loomeprotsess välja näeb? Hakkate koos jämmima või nokitseb igaüks alguses ise ning lööb hiljem ideed teistele letti?

R.L.: Nagu ma enne mainisin, siis on lood minu kirjutatud. Tutvustan neid bändile ja käime need koos üle.

H.R.: Osad sõnad on kirjutanud Rasmus, osad mina. Osade sõnade autoriks on meie sõber Jonas Taul.

R.L.: Aga kõigepealt on meloodia ning vastavalt meloodiale ja meeleolule tulevad ka sõnad.

H.R.: Mõne looga on muidugi niimoodi, et tundub, et meeleolu on hoopis teistsugune kui sõnad. Näiteks lugu „Not Alone” on oma sõnade poolest suhteliselt depressiivne, aga meloodialt rõõmus. Meil on mitmes loos niimoodi. Kui ma seda oma tuttavatele olen lasknud, siis on nad öelnud, et see on nende arvates mahe suvine lugu, surfilugu.

R.L.: Sisuliselt on see break-up song, aga mulle meeldivad kontrastid.

Teie muusikat on võrreldud M83, School of Seven Bellsi ja Beach House’iga. Kuidas te ise nende võrdlustega nõustute?

H.R.: See on muidugi üsna vana võrdlus.

R.L.: Ja üsna huvitav ka. Beach House’i leiab. Natukene. Beach House’i on pärast live’e erinevad osapooled maininud. Teised on küll head bändid, aga ma ei näe sellist sarnasust.

H.R.: Kunagi, kui me Zebra Islandit tegema hakkasime, käidi selline tutvustus välja. Ma ei tea isegi, kes seda tegi, aga ma ise tunnen, et ei tahaks end nagu üldse kellegagi võrrelda.

Zebra Island. Foto: Renee Altrov

Kust üldse selline idee tuli, et paneks oma bändile nimeks Zebra Island?

R.L.: Keegi just seletas, kuidas asjad toimuvad alateadlikult, et sulle tundub mingi idee väga originaalne, aga tegelikult oled sa seda kelleltki teiselt kuulnud või kuskil näinud. Tuleb välja, et ma elan kahe baari vastas: üks on Zebra ja teine Island. Kui meil oli see bänd juba tükk aega olnud, siis keegi ütles mulle, et sul on maja vastas sellised baarid, et kas sa teadsid seda. Ma ei teadnud. Aga kui tegelikult asjad kokku panna, siis tollel õhtul, kui me otsustasime selle nime ära panna, olid Helinal mingisugused sebradega kõrvarõngad.

H.R.: (Rasmusele) Sina olid kindel, et tahad bändi nimeks panna midagi, millel oleks sees sõna „island”.

R.L.: Alguses, kui ma selle nime välja ütlesin, siis me kõik naersime.

H.R.: Aga see tunduski äge, sest Zebra Island on kindlasti üks väga fantastiline koht, kuhu me loodame teid viia. (Naerab)

R.L.: Visuaalselt see kirjapilt kuidagi meenutab meie muusikat. Võib-olla on see minu probleem.

Kes teid muusikaliselt mõjutanud on?

H.R.: Kuna meie bänd koosneb viiest inimesest, siis on väga raske sellele küsimusele vastata. Igaüks võib oma isiklikust vaatevinklist öelda, kes teda mõjutanud on.

R.L.: Ma ei usu, et keegi üldse niimoodi lugusid kirjutab, et ta mingit tuntud bändi silmas peab, kelle moodi ta kõlada tahaks. No kindlasti tehakse ka niimoodi.

H.R.: Need lood muidugi muutuvad oma arenemise juures nii tohutult, et alguses on nad võib-olla tõesti alateadlikult mingist teisest bändist inspireeritud, kuid lõpptulemus võib kapitaalselt erinevasse suunda tõmmata. Meil on lood plaadi peal päris erinevad ka. Erinevate tunnetuste ja atmosfääridega. Ma arvan, et see on igatahes väga põnev plaat, põnev kuulamine.

R.L.: Plaadi masterdatud versiooni kuulates olen ma ära tundnud näiteks Kate Bushi ja Beach House’i. Lauril on väga beachhouse’ilikud partiid.

Teie loost „Thank Yourself” jäi mulle isiklikult kõrva üks vägagi The xx-ilik kitarrikäik.

R.L.: The xx nagu ka Beach House ja School of Seven Bells on bändid, mille ma avastasin pärast seda, kui me olime andnud välja loo „Glow”. Leidsime sellised kirjeldused, et me kõlame nagu Beach House. Minu jaoks oli see isegi üllatav. Ütleme nii, et miski ei ole taotluslik.

Teie muusikat on asetatud dream pop’i, shoegaze’i ja süntpopi lahtritesse. Kuidas te ise seda määratleksite?

H.R.: Ma arvan, et meie lugusid pole enamjaolt kuuldudki, nii et igasugune lahterdamine on olnud praeguseni ülekohtune. (Naerab)

R.L.: Dream pop kõlab ilusalt, miks mitte. Samas ei ole me otseselt shoegaze ega ka dream pop.

H.R.: Mulle tundub, et meile on nüüd seda melanhoolsust, sügavust ja tumedamat poolt lisandunud. Et see nagu päris selline tilulilu ei ole.

R.L.: No dream pop ei tähendagi tilulilu. Oletame, et sa ütled näiteks Metallica kohta midagi ühe sõnaga, kas see teeb üldse sellele bändile au ja kas sa saad aru, mida see bänd endast üldse kujutab? Samamoodi, kui sa ütled ühe inimese kohta hipster või oss.

H.R.: Aga no vahest on lihtsuse mõttes vaja.

R.L.: See teeb asjad lihtsamaks küll.

H.R.: Aga me ise ei tahaks ennast lahterdada. Raske on.

Teil on kõigil bändis mõni kõrvalprojekt ka?

R.L.: Kõigil on kõrvalprojektid.

H.R.: Minu kõrvalprojekt on mu lapsed.

R.L.: Ma teen kõrvalt sada protsenti elektroonilisi asju. Lauril on tume kidrabänd. Martti on Otsa kooli poiss ja Casparil on rokibänd Liqui Fuzz.

H.R.: Casparil on veel mitu kohta, kus ta mängib. Ma tegin kunagi Bad Applesit, aga selle jätsin ma riiulisse hoiule.

R.L.: Kõigil neil teistel bändidel on omakorda kõrvalprojektid. Nii see Eestis töötab, sest üldiselt ühe bändiga ära ei ela.

H.R.: Lauljana on nagu teistmoodi. Lauljana tunnen ma üldiselt, et ma tahan olla truu ühele bändile, Zebra Islandile. See oleks minu arust natuke veider, kui ma laulaksin mitmes bändis.

Teie debüütplaat kannab nime „Saturnine” (tõlkes sünge, tume, Saturni mõju all – M.M.). Kas siinkohal on tegemist mõne bändiliikme astroloogiahuviga või kirjeldab see pigem plaadi üldist tonaalsust?

R.L.: Pigem jah seda meeleolu. Sellist natuke tumedat atmosfääri. Kuigi muusika on ikka suhteliselt rõõmus ja värviline. See tumedus kipub pigem sõnumites peituma.

H.R.: Iseenesest on Saturn üks väga põnev planeet ka, mille mõju all olla. Kui küsitakse, milline meie muusika on, saame nüüd öelda, et Saturnine. Ongi selline melanhoolsuse ja tumedama pooluse mõju all.

Anton Corbijni filmis „Control” võib näha stseeni, kus Joy Division kasutab oma loo „She’s Lost Control” trummipartii täiustamiseks aerosoolipudelit. Kas Zebra Islandi plaadilt võib mingeid sarnaseid lahedaid tehnilisi elemente leida?

R.L.: Midagi huvitavat otseselt küll välja tuua ei ole. Võib-olla see, et kui ma mingisuguse loo teen, siis kuhjan sellele väga palju kihte. Nii palju, et paha hakkab, ja hakkan neid ühekaupa ära võtma, kuni asi lõpuks veelgi paremini töötab. Kogu selle plaadi tegemise juures olen ma õppinud, et vähem on rohkem. Ma ei taha kindlasti jätta mainimata Norman Orrot, üht Music For Your Plantsi eestvedajatest, kes mind natuke selle tegemise juures juhendas ja hästi palju uusi ideid andis.

H.R.: Ta andis osadele lugudele uue dimensiooni. Mingi nägemuse, mida me ise ei oleks osanud neis eales näha.

R.L.: Praeguse seisuga on „Gotcha” ja „Thank Yourself” tema miksitud ja kaasprodutseeritud. Ühed kõige süngematest lugudest. Põhimõtteliselt kõige süngemad lood.

Millal te muidu plaadi valmis saite? Niimoodi, et te tundsite, et nüüd on see valmis.

R.L.: Valmis sai see stiililiselt üks päev enne masterdamisse saatmist. Ma ikkagi võtsin ühe loo veel ja miksisin selle ise üle. Enda arust läks paremaks. Nüüd on rahu majas. Selles mõttes, et närvid puhkavad.

H.R.: Ma arvan, et neid lugusid saaks veel lõputult kruttida ja miksida. Nii hea, kui on lõpuks kindel aeg, et nüüd on valmis ja punkt.

Praegu olete te oma plaadiga siis sajaprotsendiliselt rahul?

H.R.: (Kindlalt) Jaa.

Milline teie graafik pärast plaadi ilmumist välja hakkab nägema? Mis peale Positivusel ülesastumise kavas on?

R.L.: Lähme jälle muidugi Lätti ja Leetu. Seal on meil fännibaas. Lätis suurem, Leedus väiksem. Ja siis Soome tuur.

H.R.: Loodame seda fännibaasi jõudsalt kasvatada. Tegelikult pole see eesmärk omaette. Kavatseks võimalikult palju häid ja ägedaid kontserte anda, millega ise hästi rahul oleksime. Meil on uus mänedžer Peeter Mikk, nii et vaatame, kuhu tema meid viib.

R.L.: Aprillis on meil suhteliselt kiire.

H.R.: Igatahes praegu tulime me areenile tagasi ja ma arvan, et nüüd hakkab see rong ruttu sõitma. Vähemalt me püüame teha kõik endast oleneva, et hakkaks.

R.L.: Kui me sügisel nägime vaeva sellega, et oleks midagi tulevikus öelda, siis nüüd saime me plaadi valmis ja vaatame, kuhu see meid viib.

H.R.: Plaat räägib enda eest.

R.L.: Enesetunne on selles mõttes okei. Pigem positiivne. Ma loodan, et äkki teistele meeldib ka.

Te olete päris palju Lätis kontserte andnud.

R.L.: Positivusel, Summer Sound Festivalil ning Piensi klubis ja Palladiumis ka.

H.R.: Palladiumis esinesime Zola Jesusega koos. See oli väga äge.

R.L.: Ja Ogres. (Läti väikelinn, kus toimus eelmisel aastal Cita Vide muusikafestival – M.M.)

H.R.: (Väga elavnenud hääletoonil) Ogre ongi selline koht, nagu nimi ütleb. Esinesime kuskil põllu peal! Aga see oli samas põnev. Kõik Läti esinemised on jäänud eelmisesse aastasse. Nagu öeldud, siis septembris oli meil viimane kontsert oma eelmise koosseisuga, nii et veebruaris toimunud kontserdid Tartus Genialistide Klubis ja Tallinnas Sinilinnus olid meie esimesed uue koosseisuga. Meil on pool aastat pausi olnud. Mitte küll otseselt muusikalises tegevuses, sest enamjaolt tegelesime me albumi salvestamisega.

Kuidas Läti publik teid vastu on võtnud?

R.L.: Jumala soojalt.

H.R.: Hästi soojalt jah. Lätis on väga mõnus esineda.

R.L.: Neil on natuke rohkem sellist soojaverelisust. Lätlased tantsivad rohkem ning tulevad rohkem pärast kiitma.

H.R.: Mul on väljaspool Eestit esinedes alati kuidagi parem tunne. Ma tean, et Maria Minerva on ka öelnud, et omade ees on kuidagi hirmsam esineda. Eestlased on teistsuguse temperamendiga. Mõistavad pigem ruttu esmajärjekorras hukka ja hakkavad alles siis häid asju otsima.

R.L.: Ma tunnen küll nii, et mõistan alguses pigem hukka. (Siinkohal minnakse lõbusal toonil edasi põgusa naaberrahvaste temperamendianalüüsiga.)

H.R.: Ma ka. Ma olen eestlane, mis sa teed.

R.L.: Huvitav, kas Soomes on veel hullem see?

H.R.: Ma ei tea. Järjest põhja poole lähed, seda hullem on. Meil on ju plaanis lähitulevikus Soomes ka väike tuur teha, siis vaatame.

Kuidas te üldse Zola Jesuse soojendajaks sattusite?

H.R.: See on ka meie endise mänedžeri Natalie Metsa organiseeritud.

Puutusite temaga lava taga kokku ka?

H.R.: Jaa! Ta oli väga tore. Lühike.

Astute juba teist korda üles ka Tallinn Music Weekil. Mida te sellest ootate?

R.L.: Mida kõik artistid ikka Tallinn Music Weekilt ootavad.

H.R.: Ma ootan, et ikka jube hea kontsert tuleks. Mina isiklikult ootan seda sel aastal kõvasti rohkem kui eelmisel, sest eelmine kord käis see kõik hästi ruttu. Ei jõudnud väga kohalegi, kui see juba käes ja siis juba läbi oli.

R.L.: See oli esimene Eesti kontsert.

H.R.: Ma olin lavale jõudes ikka väga närvis. Enne seda olin nagu vana rahu ise. Ma loodan, et seekord on siis vastupidi, et ma olen praegu närvis ja kui ma lavale lähen, siis unustan kõik muu. Võiks kuidagi loogiliselt seda rada pidi minna küll ju! Seekord on meil lood palju rohkem valmis ja kindlamad. Meil on tõesti nii mõnus bänd ja koos on nii lahe laval olla. Ma arvan, et see on kõige tähtsam, et laval oleks mõnus. Siis peegeldub see ette ka rahvasse.

Kas te eelmisel aastal Tallinn Music Weekilt mingeid olulisi kontakte ka saite?

H.R.: Pärast Tallinn Music Weekil esinemist saime me ikkagi lõpuks I Love You Recordsilt lõpliku kinnituse plaadilepingu osas. Seda ei või ju teada, äkki meie muusika jõudis kuskile mõne sealse kontakti kaudu, aga me ei tea, et ta just sedakaudu jõudis. Meie lugu lasti Tallinn Music Weekiga seoses ka mingis USA raadiosaates. Seal lasti viis lugu ja meie oma oli nende viie sees. Midagi ikka.

Kui muidu räägitakse sellest, kuidas oma muusikaga Eestist välja pürgida, siis kui keeruline on teie arvates oma muusika esiletõstmine Eestis? Kui palju üldse promo peab tegema ja end Facebookis haipima? Või piisab ainult heast muusikast?

H.R.: Ma arvan, et see ei ole üldse raketiteadus. Eestis on ikkagi suhteliselt lihtne esile tõusta, kui tahet on.

R.L.: Mida rohkem sul kontakte on, seda lihtsam. See on suures osas pigem maitses kinni. Mulle tundub, et me ei tee mainstream’i ja raadiosõbralikku muusikat. Meil on suhteliselt vastav kuulajaskond praegu. Päris tantsumuusikat ei tee ja päris indie-rokki ka mitte.

H.R.: Kui meie uus singel „Thank Yourself” välja tuli, siis me mõtlesime, kuhu raadiosse seda saata. Et okei, saadame Raadio 2 muidugi. Aga mis siis edasi saab? Sky Plusi või? (Naerab) Et nagu paar võimalust on ja ülejäänud langevad ära.

Äsja valmis teil uus video loole „Everything Might”. Miks te just selle loo valisite, mitte oma uut singlit „Thank Yourself”?

H.R.: Video tegemine algas juba novembrikuus ja see protseduur on olnud päris pikk. „Thank Yourself” ei olnud selleks ajaks veel päris valmiski. „Everything Might” oli see-eest täitsa olemas. Meie režissöör Janar Aronija kuulas seda SoundCloudist, see inspireeris teda ja ta võttis meiega ise ühendust ning pakkus välja, kas me sellele loole videot tahaksime. Nii ta vaikselt hakkas veerema.

Idee tuli režissöörilt?

H.R.: Jaa.

R.L.: Sada protsenti.

H.R.: Idee muutus protsessi käigus tegelikult mitu korda. Esialgne mõte oli totaalselt teistsugune kui lõpptulemus. Me pidime seda vaikselt painutama, sest seal olid teatud asjad, mis meile üldse ei meeldinud, ja teatud asjad, mis tundusid täitsa põnevad ning mille puhul tundsime, et neid võiks rõhutada. Janar on tohutult rikkaliku fantaasiaga ja tal tuli uusi ideid nagu varrukast. Juba otsiti kohti, aeti inimesi kokku. Me ikka ütlesime, et meil ei ole nii palju raha, et teha nii tohutult suurt videot, nagu režissööril plaanis oli. Tal olid ikka väga suured plaanid – jäähallide ja tossumasinatega. Kolm pikka võttepäeva tuli ikkagi ära ja filmitud sai RED-kaameraga, ikka korraliku tehnikaga. Massistseen sai tehtud, nii et ainult lapsed ja loomad olid veel puudu. Muidu oli küll tipptasemel tegemine ja tohutu produktsioon. Nii et väga palju inimesi, kellele me nüüd tänu võlgneme. (Naerdes) Ma loodan, et nad võlgnevad meile ka tänu, et me neid inspireerisime. Minu jaoks on see päris põnev, kuidas kõik ideed, mis Janaril tulid, olid hoopis teises suunas, kui nad minul endal oleksid tekkinud. „Everything Might” on minu meelest üks meie positiivsemaid lugusid, aga video tuli ikka päris sünge. Algselt oli ta isegi palju süngem. Selline, et kõik saavad surma ja kõik tapetakse ära. Lõpuks lahenes see nii, et ma juba olen surnud, ärkan ellu ja ülejäänud surnud ärkavad ka ellu.

R.L.: Ütleme nii, et see on positiivne.

H.R.: Jah, surm jäi sisse, aga positiivsel kujul.

R.L.: Aga nüüd saab teistele lugudele videoid teha. Ma loodan, et tulevikus ei jää ükski lugu ilma videota.

H.R.: Ma loodan ka. Meil on ju endal bändis inimesed olemas, kes on tihedalt produktsiooni ja videotegemisega seotud. Rasmus on ju ise monteerija ja mina olen päris mitmele muusikavideole stilistikat teinud.

„Falling Through” ongi Rasmuse tehtud?

R.L.: Jaa, enam-vähem. Toomas ja Nele (Savi ja Aunap – M.M.) filmisid ja koos monteerisime.

Olen mitmete bändide tausta uurides täheldanud, kuidas muusikud võtavad oma loominguks ainest kirjandusest, ning viimasel ajal on eriti silma hakanud tendents kasutada lüürikas inspiratsiooniks kurioosseid isikuid ajaloost. Kust võtab oma inspiratsiooni Zebra Island?

R.L.: Igalt poolt. Nii raske on sellele näppu peale panna. Kõik inimesed on ju jämedalt öeldes oma keskkonna toodang. See on seotud kõige sellega, mida sa kuuled, näed ja mis meelde jääb.

H.R.: Seda infot tuleb igalt poolt ümberringi nii palju, et õudselt raske on öelda, mis ajahetkel mis asi mõjutanud on.

R.L.: Kõik need armastuslaulud… Mulle meeldib mõelda, et need on lihtsalt sõnad, aga ikkagi annab keegi mingisuguse tõuke. Kui mul oleks praegu näiteks viieaastane laps ja ma oleksin sama kaua rõõmsalt abielus olnud ning elaksin kuskil eramajas, siis oleksin ma „Silence’i” võib-olla näiteks hoopis oma lapsest kirjutanud.

H.R.: Ma suudan end ise kuidagi nii ära lollitada, et hakkan seda uskuma, mida ma ütlen. Näiteks „Thank Yourselfi” puhul oli nii, et kui ma neid sõnu tegin, siis muutusin kurjaks ja hakkasin uskuma, et ma olengi nii kuri ja vihane. Seda tehes ei olnud ma vähemalt kellegi peale niivõrd kuri, et ma oleksin teinud sellise laulu nagu „Mess in me…”. Sellepärast see lugu mulle ka nii väga meeldib, et ma ise usun seda. Ma arvan, et lugudes ongi see tähtis, lauljana vähemalt, et ma usuksin seda, mida ma laulan. Kui alguses Jonas sõnu kirjutas, siis küsisin ma temalt ikkagi üksipulgi üle, mida ta konkreetsete lausetega mõelnud on. Muidu oleks mul neid väga raske laulda, sest ta sõnad on poeetilised ja mitmetähenduslikud. Kui ma neist isegi aru ei saaks, siis kuidas ma saaksin laulda nii, et teised sellest aru saaksid. Kui palju me üldse lõppkokkuvõttes laulusõnu kuulame eksju, aga lauljana võiksin ma laulu sõnumi ikkagi edasi anda.

Faktid

Koosseis:

Rasmus Lill (sünt)

Helina Risti (vokaal)

Lauri Raus (kitarr)

Caspar Salo (trummid)

Martti Laas (bass)

Žanr: dream pop, shoegaze

Loodud: 2011

Diskograafia: „Saturnine” (I Love You Records)

Kodulehekülg: www.zebraislandmusic.ee