„400 lööki” („Les Quatre Cents Coups”) 1959, Prantsusmaa, Les Films du Carrosse. Režissöör François Truffaut, stsenaristid François Truffaut ja Marcel Moussy, operaator Henri Decaë, muusika Jean Constantin, osades Jean-Pierre Léaud, Albert Rémy, Claire Maurier jt. 99 min.

Vist on kõik meist vähemalt kord elus puutunud kokku olukorraga, kus kriitilise tagasiside andjale vastatakse: „Eks tee siis ise paremini.” Prantsuse filmikriitikud eesotsas François Truffaut’ ja Jean-Luc Godard’iga just nii talitasidki. Tulemuseks oli uudse suhtumise ja kaamerakäsitlusega filmikunstivool, mida hakati nimetama prantsuse uueks laineks (La Nouvelle Vague). Antud liikumine murdis Prantsusmaalt mujale Euroopasse 1959. aastal, kui linastus Truffaut’ „400 lööki”.

Truffaut tegeles viiekümnendatel aktiivselt autoriks olemise küsimusega, omistades režissöörile keskse rolli ja väites, et lavastaja peab olema kaasatud filmi tegemisse rohkemas kui ainult näitlejate valimisel ning osalema juba käsikirja koostamisel. Tema suust pärineb ka ütlus, et ei ole olemas halba filmi, on ainult kehv režissöör. Igas filmis peaks olema tuntav ka autori isikupära. Niisiis ei jutusta linateos „400 lööki” ainult peategelase Antoine’i keerukast elust, vaid avab ka Truffaut’ lapsepõlve, olles oma tegevustikuga vaat et dokumentaalselt lähedane tema enda elule.

Filmi originaalpealkiri „Les Quatre Cents Coups” viitab prantsusekeelsele väljendile „metsikut elu elama” (faire les quatre cents coups) ja seda tegidki nii filmi autor kui ka peategelane. 12-aastane poiss Antoine elab Pariisi kitsukeses korteris koos ennasthävitavate elukommetega ema ning veidra kasuisaga. Tundes end kodus üleliigsena ning koolis saamatuna, otsustab noormees eluohjad enda kätte võtta, peites end karmi reaalsuse eest kinosaalides ja lõbustusparkides. Ta on veendunud, et suudab ise hakkama saada, ent peagi seisab ta silmitsi varguste ning vanematega, kellele jääb alati viimane sõna. Antoine lõpetab raskestikasvatatavate laste koolis. Kuigi sealne olelusvõitlus on veelgi karmim, ei mineta peategelane oma unistusi.

Truffaut on ootamatult täpselt tabanud lapse siiralt naiivse, mustvalge mõtlemise, seda üleliia rõhutamata. Autori positsioon laste suhtes on kogu filmi vältel kaastundlik ning võib-olla mitte teadlikult, kuid siiski tuntavalt, kannab film eneses ideed lastest kui tõeliselt siiratest ja puhastest olenditest, kes isegi kuritegu toime pannes on omal moel moraalsed ning ausad. Samas kui täiskasvanud, eesmärke valimata, saavutavad oma tahtmise süstemaatiliselt valetades ja vassides. Võib öelda, et tegu on läbinisti mustvalge filmiga, seda nii pildiliselt, tegelaste äitumiselt kui ka autori seisukohavõtult. Siiski ei mõju selline vastandumine häirivalt ega kandideeri ainuõigele seisukohale, pigem jäetakse ruumi ka vaataja arvamusele.

Kui kogu filmi vältel asub Antoine kitsas varjuderohkes linnas, siis viimased kaadrid kulmineeruvad peategelase jõudmisega valgusküllasesse avarusse, pannes ka vaataja ühes Antoine’iga kergemalt hingama – see on tõeline vabadus.

Käesolevat filmi vaadates tuleks silmas pidada kõiki neid uuendusi, mis filmilukku kirjutatud said: režissööri pidev kohalolu, stseenid, mis on ülesvõetud mitte stuudios, vaid otse tänaval ja pikad liikumise pealt tabatud kaadrid. Oma filme tehes pidas sedasama silmas ka Truffaut’ kaasaegne, Jean-Luc Godard, kuid tema filme pean pigem raskestijälgitavateks. Truffaut aga suutis oma teosed muuta kergeteks ning mõjusateks.

Vaata Katusekino kava siit.