Praeguseks on Odd Hugo poisid oma uue plaadiga Euroopa tuuril, Läti-Ungari-Saksamaa on läbi sõidetud ja edasi jõutakse palavasse Vilniusesse. Rando ja Oliveriga puhusime juttu just enne plaadiesitluskontserti, mis toimus koos Frankie Animaliga, kel oli põues esimene muusikavideo „Loveless Man”. Jõudsime ka Frankie Animaliga sellesama uue video teemal mõtteid vahetada.

Prägnantne Brigaad oli üks neid ansambleid, mis võis oma esimestel kontsertidel süüdimatu muhedusega kas või kõik noodid valesti mängida – ometi kuulis publik nende muusika headust täiesti selgelt ning esinemised olid täis muusikast säravaid inimesi. Praeguseks Odd Hugo nime all jätkavad Rando Kruus ja Oliver Vare on mehaanilised pillid ja enda isiklikud kõlakojad kasvava meisterlikkusega bändi teenistusse liitnud ning esitavad oma muusikat kauamängival „Odd Hugo”. Debüütalbum äratab kuulajaid oma elususe ning võrratu kurblik-kelmi kõlaga uude helimaailma täis laulu, ukulele käredamat poolt ja puhkpille, mida mängitakse ka läbi digitaalsete seadmete justkui elavas esituses.

Frankie Animal (vasakul) ja Odd Hugo (paremal). Foto: Liina Soosaar

Elav heli plaadikaante vahele

Meie vestlusest tulebki välja, et heli eheduse ja elusa esituse talletamine plaadile oli nende peamisi soove oma esimese kauamängiva lindistamisel. Lugude salvestamiseks mindi terve bändiga Türile, mis on seni tuntud trummide sisse mängimiseks magusa kohana. Nemad võtsid üles kogu oma materjali ruumilist kõla juurde andvas Türi Kultuurimajas. „Väga hea instrumentide saund oli seal, eriti trummidel,” leiab Rando. Järvamaale sõitmise idee eeskujuks olid ka näiteks Ewert & Two Dragons, kes lindistasid enamiku oma albumist „Good Man Down” samas paigas. Kõrge laega ruumist siiski live-energia albumikaante vahele püüdmiseks üksi ei piisa: „Põhiline on ikka see, kuidas ennast ise sinna sisse elada, kui mängid tegelikult tühjale saalile. Toores mängimine ja ega muid võtteid ei olegi.” Randole lisab Oliver: „Kultuurimaja oli selline, kus saal oli ülemisel korrusel ja stuudio kontrollruum kuskil all. Iga kord, kui läksime lindistatut kuulama, jooksime kõik trepist alla ja kui öeldi: „Teeme veel ühe võtte!”, jooksime jälle üles tagasi – nii sai vere käima!”

Välja koorumas on oma saund

Kes on oddhugosid esinemas kuulnud, nende muusikale veebis kõrva peale pannud või kõigest üht ainsat nendega tehtud intervjuud põgusalt lugenud – oh, te ju teate, et nad on muhedad. Ilmselge on uue plaadi juures see, et nende mõnusast olekust on välja koorumas oma saund ka muusikas. Siit moodustub minu küsimus neile kahele: mida nad enda ja oma muusika kohta plaadi tegemise käigus kõige rohkem õppisid? Rando on esimene, kes vastab: „Selge on see, et meil on veel väga palju õppida ja areneda. Me oleme praegu algusfaasis – kuigi mingid asjad on juba päris hästi tulnud. Bändil on olemas loomulik energia ja kõlapilt – neid ei saa juurde õppida, need on meil kaasas juba loomulikult.” Küll aga tunnevad muusikud, et veel jääb natuke vajaka mängutehnikast. „Tundub, et hakkame vaikselt millekski omanäoliseks kooruma, aga meil on aega ja ruumi areneda – mida on väga hea teada, me ei ole veel saavutanud oma tippu!”

Ma ei tea, kui paljud bändid on teinud plaati nii, et nad on lõpptulemusega täielikult rahul. Siin-seal sissevonksatavate lindistamisviperuste silumisel aitas väga palju bändi mänedžer Rein Kutsar. „Temalt sai kohe pärast võtet sellise adekvaatse hinnangu, kas läheb kohe plaadi peale või öeldakse, et „Einoh, tulge kuulake!”, see oli põhiline märgusõna. Paar lugu tegime ära ühe võttega, võtsime kätte ja mängisime ära,” ütleb Oliver. Need kaks laulu, mis ilma ühegi traagelduseta kohe õigesti kätte saadi, olid „Nothing Like You” ja „Y&X”, kuulake uuelt plaadilt ise järele – kas on midagi ülejäänud lugudega võrreldes teistmoodi.

Odd Hugol on praeguseks hulga rohkem lugusid, kui helikandjale mahtus. Lõviosa neist on komponeeritud viimase aasta või isegi lähema aja jooksul. Kõige uuem on „Song For Ashes”, mida Rando sõnul olid nad enne lindistust avalikult vaid „paar korda poolkõvalt esitanud”.

Odd Hugo piilub üle piiri

Kahe noormehe muusikaarmastusest esmase sädeme saanud kollektiiv on tänaseks kasvanud Euroopas tuuritavaks bändiks, mis on saanud rahvusvahelist vastukaja. Rando: „Õnnelikesse juhustesse ma kindlasti ei usu ja tean, et bänditegemise taga on hästi palju tööd. Ja nagu ma olen viimasel ajal teada saanud, on väga palju selliseid inimesi, kes meid on tagant utsitanud ja soosinud. See, et saime näiteks ka TMW-l kolm esinemist, ei olnud sugugi mitte kogemata, see oli ikka tänu ühele inimesele.”

Kuigi Odd Hugo esitus mõjub kodusoojana ja intiimselt, tuleb välja, et nende puhul on välismaise publiku armastus vaat et palavamgi ning austajaid leidub üle kontinentidegi. „Nüüd juba mõtleme Eestist kaugemale. TMW-lt saime palju häid kontakte Taani, Soome, Saksamaale ja Lätti, ehk isegi USA-sse,” ütleb Rando. Oliver lisab: „Kui me tahame kuhugi jõuda, siis mingil hetkel läheme kindlasti USA-sse esinema.”

„Olemasoleva publiku poolt oleme saanud väga palju toetust ja oleme neile kõigile väga tänulikud,” ütleb Rando. „Tõesti igaühele, välja arvatud sellele, kes karjus „Õõ, Banderas!”,” naerab Oliver.

Just TMW showcase-kontserdid tõestasid, et bändil on täiesti realistlik juba praegu üle piiri piiluda. Eestist väljapoole esinema jõudmiseks on aga kahtlemata oluline mänedžeri roll. Rein, bändi manager, tiirutas Politsei pargis rattaga ümber meie ja rääkis oma rollist bändide edulugudes kõneldes: „Võid teha hästi head muusikat, aga kui manager’i ei ole ja kirjutad seda Tartus ühes korteris ning jagad linki neljakümnele sõbrale, siis jäävadki seda kuulama need samad nelikümmend sõpra.”

Bänd, mis sündis koos manager’iga

Debüütplaadi esitluskontsertidel esines Odd Hugo kõrval Frankie Animal, mis sündiski algusest peale koos manager’iga. Bändi laulja, Marie Vaigla: „Meil oli just pigem niimoodi, et enne oli manager ja siis oli bänd. (Naerab) Peeter [Soovik] tegeles parasjagu igasuguste bändidega ja siis kuidagi juhtus nii, et ka meie läksime tema tiiva alla. Ilma temata poleks me praegu mitte kuskil.” Jonas Kaarnamets, Frankie Animali kitarrist lisab: „Ilma temata teeks me praegu võib-olla korra kuus proovi.” Pärast pikki koolipäevi tehakse veel poole ööni proovi, mille kohta frankied ise ütlevad: „Küll pensionil olles saab magada!”

Foto: Liina Soosaar

„Loveless Man”

Odd Hugo ja Frankie Animali ühistel kontsertidel esilinastus ka viimase muusikavideo „Loveless Man”. Noortebändi R2 auhinnavõit tuli Frankie Animalile ootamatult, koos oli mängitud vaid paar kuud ning bänd ei olnud eduks veel täielikult valmis. „Kui oled kuhugi juba jõudnud, siis sealt tagasi langeda küll ei taha,” ütleb Jonas. Noortebändilt saadi esimene soodus tuul kätte ja sellega seilati video tegemiseni. Milline lugudest endale video saab, ei olnudki väga suur dilemma: valida oli lugude „My Friend”, „Loveless Man” ja veel lindistamata materjali vahel. „Loveless Mani” taga oli juba süžeeliin olemas, mistõttu oli selge, mis edasi saama hakkab. Võttegrupiga jõuti ühele lainele juba algusest peale, tegu oli väga professionaalsete tegijatega ning meeskond saabus Eestisse Iirimaalt. Video filmiti erakordselt mõnusas majas, Viimsi Vabaõhumuuseumis ja peategelaseks leiti tore vanahärra. „Meil oli viis vanamehe pilti, mille vahel valida. Tahtsime kohe kõik seda sama meest, kes oli lihtsalt nii tore – rääkis meile maad ja ilmad kokku,” räägib Jonas.

Nagu Marie nii tabavalt ütles, on Odd Hugo ja Frankie Animal küllaltki erinevad bändid, aga samas erinevad üheskoos ülejäänud Eesti muusikutest. Soe ja ehe hoiak ning bändisisene sünergia iseloomustavad mõlemat kollektiivi ning nii Frankie Animali kui Odd Hugot sobib iseloomustama järgnev: esitus on üha professionaalsem ja küpsem, aga muusikatunnetus on alati värske.

Odd Hugo eelseisva suvetuuri kuupäevad:

03.07. Brodvejus Pubas, Vilnius (Leedu)

04.07. Bubamara, Riia (Läti)

10.07. Efterklang, Kadrioru loss, Tallinn

11.07. Puhvet Aptek, Pärnu

12.07. Merepäevad, Tallinn

21.07. Positivus festival, Salacgriva (Läti)

25.07. Viljandi Tudengiklubi, Folgi afterparty