Meil võib näha palju põhjamaist disaini, mille alla end meelsasti kategoriseeritakse. Milline aga võiks olla eesti disain ja mida see väärtustaks? Kohtusin Karl Tauliga, et rääkida tema puutöökojast Malin, karakteriga esemetest, maailmade loomisest ning disainist, mis suudaks tõsta üksikinimese teadlikkust oma väärtusest.

Karl Taul. Foto: Anna-Liisa Liiver

Kuidas sa jõudsid mööbli disainimiseni?

Nagu paljud poisid, olen tegelenud puiduga väiksest saati. Käisin ka puutööringis. Tegelikult tahtsin juba algklassides filmirežissööriks saada. Mind paelus võimalus fantaseerida ja maailmu luua. Bakalaureuse lõpetasin aga hoopis ajaloo erialal. Nagu filmidegi puhul, tõmbas mind ajaloos kõik, mis on kunagi juhtunud ja olemas olnud, erinevad varem eksisteerinud ja ka tänapäeval olemas olevad maailmad. Siiski tahan luua enda väljendamiseks asju oma kätega ja mööbli disainimine on üks võimalus maailmade loomiseks.

Miks tekkis Malin?

Ajalugu õppides viibisin aasta Pariisis tööpraktikal. Sealsest keskkonnast ja mõtteviisidest sain väga suure annuse inspiratsiooni, mis kõik Eestisse kaasa tuli. Tahtsin panustada siin ilusama ja rõõmsama keskkonna loomisesse. Tundsin, et selle muutmiseks tuleb ise tegutsema asuda.

Kuidas sa määratleksid enda disainikeelt?

Kuna olen eksperimenteerija, ei tahaks end kuidagi määratleda või piiritleda. Vahest aga oleksid sobivad omadused positivism ja naivism.

Mis on sulle disainis oluline?

Kuna funktsionaalsus on elementaarne, siis jääb järele veel esteetilisus.

Esteetilisuse küsimused kipuvad keerulised olema. Mida sina selle all mõtled?

Laud = jalad + lauaplaat, kapp = seinad + riiulid. Minu eesmärk on lahendada need lihtsad valemid viisil, et need annavad inimestele lisaks ilusale funktsionaalsele esemele veel midagi. Püüan teha selliseid esteetilisi valikuid, mis vajutaksid inimestes õigeid nuppe. Nendeks võivad olla näiteks väiksed ootamatud detailid mööblieseme juures, mis mõjutavad inimest loodetavasti pöörama alateadlikult rohkem tähelepanu toredatele väikestele asjadele elus. Või näiteks valik jätta mõni jalg viltuseks, tuletamaks meelde, et kõik ei pea olema perfektne. Kuna keskkonda ei moodusta ainult tool või laud, ei ole ma iseennast ka ainult mööbliga piiritlenud. Esteetilist naudingut võib saada ka Mökudega wok’i tehes või Lõikult viinamarju ja juustu serveerides. Naudin ise nende väikeste asjade positiivsust.

Taburet Ämblu

Lõikud

Mis teeb sinu jaoks su enda eseme eriliseks?

Näen enda loodud esemeid kaaslastena. See on suuresti tunnetuse küsimus: laud vs. see laud. Töötan disaini kallal, kuni lauast saab see laud ehk kuni temast saab karakter. Seetõttu on neid muidugi ka väga raske standardiseerida, sest igaüks tuleb natuke erineva iseloomuga.

Kui rääkida sinu kasutatavast materjalist, siis mis puitu sa kasutad ja mis on sulle selle juures oluline?

Puidu puhul on väärtuslik, et see ei lähe ajas koledamaks. Igasugused mõlgid ja kriimustused pigem tõstavad eseme väärtust ning näitavad elu, mis on sellesse talletunud.
Materjalina kasutaksin ideaalis vaid Eestist pärit puitu – kaske, tamme, mändi. Muidugi tõmbavad ka kaugemal kasvavad väärispuud oma ilusate mustritega. See on selline vastuoluline olukord, sest teisest maailma otsast puidu siia toimetamine on tegelikult täielik jaburus. Praegu õnnestub päästa üks osa kasutatavast puidust põletamisest ja teise osa materjalist hangin puidupoest. Käigud sinna on alati erakordselt inspireerivad.

Milline võiks Malin olla tulevikus?

Nagu ennist rääkisin, siis loon ennekõike selleks, et panustada keskkondade parandamisse ja miks mitte ka inimeste mõtteviiside muutmisse. Meil on nii ilus loodus ja miks me ei võiks elada ka sellele vastavas ilusas keskkonnas? Eesti võiks olla oma väikeste paadisadamate, ilusate linnade ja maamajadega üks kadestamisväärsemaid elupaiku. Selleks et asjad nii läheksid, tuleb tõsta inimeste eneseteadlikkust. Usun, et mida teadlikum on tarbija, seda edukam on ka Malin.

Kas praegused võimalused panevad inimesi ka oma keskkonna suhtes teadlikumaid valikuid tegema?

Mulle tundub, et väga suur hulk inimesi ainult näib elus olevat. Mõtlen neid, kes ei ole enesest ega maailmast teadlikud. Elatakse zombidena ja mõeldakse stampides, küsimata endalt, miks nii tehakse ja kas see on ikka parim viis. Sellist zombistumist toetavad anonüümsed standardiseeritud keskkonnad, mis ei väärtusta inimest. Tahaks, et see muutuks; et iga eestlane oleks väärikas indiviid, mitte mass. Sellega kaasneks ka nõudlus kvaliteetse elukeskkonna järele.

Kui Eesti oleks disainimaa?

See oleks ideaalne. Aga seda ei peaks soovima mitte riigi kui brändi loomise pärast, vaid see oleks hea siinsetele inimestele endile. Disain tõstab inimeste elukvaliteeti ja poleks midagi paremat, kui eestlastel oleks siin nii hea, et ei taheta ära minna. Ja ka see, kes väljastpoolt siia satub, mõtleks, et vau, ma tahan ka siin olla.

Malini kodulehte saab külastada aadressil malin-workshop.com.