Müürilehe muusikatoimetaja Mariliis Mõttus: „Eelmisel aastal maandus mu postkasti kiri, milles üks tütarlaps kurtis, et Müürilehe veergudel käsitletakse nii vähe naisartiste. Hakkasin vaikselt meie lehenumbreid läbi sirvima ning avastasin tõsiasja, et nii ongi. Mehed intervjuudes, mehed arvustatavate plaatide peal, mehed DJ-ankeedis ja rubriigis „Uus eesti biit”.

Maria Minerva. Foto: Marko Krunic

Kuigi õrnema sugupoole esindajate askeldamine juhtmedžunglis pole siinmail enam ammu võõrkeha ega mõni viktoriaanliku kraega dogma, siis rariteediks peaksin ma seda endiselt. Meil on küll oma suurepärased elektroonilise muusika alustalad Mari-Liis Rebane aka Vul Vulpes ja Maria Minerva, Helina Reinjärve kunsti ja muusika vahelisi piire kompav HAŠŠ, Kene Verniku eelmisel aastal ilmunud mõnusalt tumedates toonides soolokas, sellised frontwoman’id nagu Zebra Islandi Helina Risti, Holy Motorsi Eliann Tulve ja praeguseks tegevuse lõpetanud bändi Stella värvikas lauljatar Lotte Jürjendal, ning kes veel peosarja Love Pony residentide Marta Vaariku ning Katja Adrikova reivivaid sette pole näinud, siis selleks oleks samuti viimane aeg, kuid asetades kohalikud naisartistid kaalukausile siinsete mees-DJde ja bändimeestega, vajuks meespool ilmselgelt läbi põranda. Ja ma ei usu, et naisartistidel vähem ideid oleks. Pigem ei olda nii agarad end promoma ning äkki valitseb neist mõne peas endiselt mõte, et piiride lõhkumine on rohkem meeste pärusmaa?

Ma ei ürita siinkohal väita, et meie skeenesse oleks vaja ropu suuga nihiliste, kes saabuks mehi paika panema või pressiks vinüüli enda verd ning kütaks superpoliitilist lüürikat, nagu tegi eelmise aasta ühe sõnakaima USA feministliku bändi Perfect Pussy (mille neli ülejäänud liiget on muide feministlikke tõdesid pooldavad mehed) laulja Meredith Graves, kuid rohkem katsetamisvaimu ja julgust end barrikaadidele seada pole kellelgi mööda külgi maha jooksnud.

Meie seekordsete muusikakülgede peakangelanna Maria Minerva on üks suurepärane näide sellest, kuidas sooliste piirangute kookonist targalt välja ronida. Ta kulgeb intelligentses žanriteüleses atmosfääris, loeb praegu miksimise käsiraamatut, mis läheneb sisult füüsikale, märgib, kui oluline on tema jaoks totaalne iseseisvus, ja tunnistab, et on olnud oma viimasel albumil „Histrionic” mõjutatud sellest, kuidas naised pidevalt rahulolematusega tegelema peavad (ja me ei räägi siinkohal sellest klišeeks muutunud mustade sokkide järele koristamisest).

Nii et, davai, kohalikud kapi-Grimesid, Tropic of Cancerid ja Ellen Allienid, jääme teie debüüte ootama!”

Usutlust Mariaga loe Müürilehe veebruarinumbrist.