Režissöör Terje Toomistu, kelle käe all valmis hiljaaegu dokumentaalfilm Nõukogude Liidus toimunud hipiliikumisest, kirjutab narkokultuurist raudse eesriide taga.

Siinmail olid hipid 1970–80ndatel Nõukogude Liidu ideoloogia vastased teisitimõtlejad, kelle võis ära tunda pikkade juuste ja vürtsise piibutossu järgi. Kõik fotod: erakogu

Läbi aegade on inimesed otsinud viise, kuidas kutsuda esile teadvuse muutunud seisundeid ning avardada seeläbi maailma tajumise ja mõtestamise viise. Nõukogude Liit võib pealtnäha tunduda jäiga universumina, milles oli kõike muud kui meelelist trippimist, ent nagu igal pool ilmas, leidus sealgi otsijaid, kes ei pidanud oma aja keelde ja käske millekski.

Selles plaanis ei erinenud Lääne hipid kuigivõrd oma peegelpildist siinpool raudset eesriiet – tripiti seal ja tripiti siingi. Ainult et sex, drugs & rock’n’roll omandas Nõukogudemaal märksa eksistentsiaalsema mõõtme. Laias laastus ilmestaks seda ehk hipislängi meem „Лайф v кайф” ehk „elu kaifis”.

Nõukogudeaegsest hipikultuurist dokumentaalfilmi tehes ei ole ma saanud minna mööda ekstaasipoliitikast ning sellega seotud praktikatest ja folkloorist[1]. Järgnev tekst võtab kokku, mida ma filmitegemise saagat saatnud uurimistöö narkootilisemast taagast mäletan ja mida mäletada võiks. Kuid tähelepanu-tähelepanu, ärge seda kodus järele proovige!

Kaif

Nõukogude Liidu avalikkus dikteeris väga kitsalt, millised olemise ja tundmise viisid on lubatud, millised aga keelatud, taunitud või koguni karistatavad. Propaganda masinavärgi sihiks oli kujundada välja kindlas vormis homo sovieticus, kes ehitaks eesrindlikult kommunismi sambaid ning marsiks kainel meelel kaugustes sillerdava sotsialistliku utoopia suunas. 1960. aastate lõpu Tartu skeenest välja kasvanud poeet Johnny B. Isotamm on ütelnud: „Vatipükstes või lubjaviltides tänavale ilmumine ei olnud üldse taunitav. See oli aus tööinimene. Aga lillelistes pükstes – see oli juba peaaegu kurjategija.”

Niisiis oli norm klaar ja jäigalt fikseeritud. Pikad juuksed, religioosse sisuga samizdat’id või kummalised kehalised praktikad olid selgeteks ohumärkideks nendele, kes arvasid end teadvat, mida tähendab kord Nõukogude Liidus, või kes said teatud lolluste eest lihtsalt palka ja/või pugeda.

Õhu lõid tugevalt vibreerima läbi raudse eesriide siia imbunud rokkmuusika meelierutav laine ning arusaam, et noored „vabas maailmas” tripivad parajasti make-love-not-war-lummuses. Juba ainuüksi kitarri efektiplokkide helimaastik tekitas ekstaatilist tunnet, mida võimumeistrid käsitlesid muidugi metsikuse ilmingu ja roiskunud Lääne ebasoodsa mõjuna.

Soov kogeda midagi enamat kui see lame lubadus, mida edastas Nõukogude võim, ei olnud tingimata seotud teatud ainete manustamisega. Need noored, keda inspireeris teadmine globaalsest hipiliikumisest ja tiivustas hea musa, kandsid endaga radikaalselt teistsugust olemise viisi. Nad uskusid rohkem, nad armastasid rohkem, nende elu suunas avar kontsept nimega kaif, vormisid vabadusiha ja seiklusrõõm ning juhtis mõni vaimne praktika. Mõistagi oli see kaunis kirju seltskond, aga kui miski neid ühendas, siis ilmselt see, et nad t u n d s i d lihtsalt rohkem.

LSD

Kummalisel kombel ilmus 1960ndate lõpu Nõukogude Eesti meedias mitmeid artikleid, mis kirjeldasid Lääne noorte allakäiku uue kohutava narkootikumi mõjul. „LSD – uks hullumeelsusse või paradiisi?” seisis pealkirjana ajalehes Edasi ja aasta oli 1968.

Kuigi narkootikumide kasutamist käsitleti nendes artiklites tõestusmaterjalina kapitalistliku ühiskonna läbikukkumise kohta, siis ilmselgelt panid need samal ajal ka siinsed seiklushimulised noored kulme kergitama. Ajastuhoovuses tekkinud inspiratsioonipuhang kandus edasi mitmele rindele. Oma osa said sellest muusika, graafikakunst, animatsioon ja teised kunstipraktikad. Aga leidus ka neid, kes asusid kättesaadavate vahenditega vahetult eksperimenteerima.

Olgu öeldud, et LSD oli Nõukogude Liidus äärmiselt haruldane kraam. Seda paradoksaalsemana tundub fakt, et naaberriigis Tšehhoslovakkias toodeti LSDd kui ravimit täiesti legaalselt kommunistliku valitsuse toetusel. Aine oli küll kättesaadav vaid kitsale ringile professionaalidele, kes kasutasid seda eksperimendi või teraapia korras. Üldsus ei teadnud tollal veel midagi psühhedeelikumidest.

 „Kaif” oli nõukogude hipide seas mõiste, mis viitas nii meeldivatele asjadele kui ka vaimsele olekule.

Aastal 1964 sõitis LSD ristiisaks tituleeritud psühhiaater Stanislav Grof ülikoolidevahelise vahetusprogrammiga Prahast Leningradi. Ta tõi endaga kaasa 300 ampulli hapet. Grof meenutas, et kuu aja jooksul toimus neil iga päev seanss[2]. Mõistagi mõjus asi murranguliselt ja seda mitte ainult teaduslikus mõttes. Räägitakse, et kogu ülikooli vaimne keskkond oli pärast Grofi külastust kardinaalselt muutunud. Korraga huvitusid inimesed zen-budismist, joogast ja Hermann Hessest.

Kanep

Levinuim psühhoaktiivne aine oli kanep. Legendide kohaselt polnud 1970ndate alguses mingi küsimus kohvik Moskva ees üks magus pläru põlema panna, sest keegi ei teadnud tol ajal, mis see kummaliselt lõhnav tubakas tegelikult on.

Aastate jooksul kujunes nõukogude hipide vahel välja võrgustik, mida venekeelne hipirahvas nimetas Süsteemiks või Sistema’ks. Pikka aega leviski kanep mööda selle võrgustiku kanaleid. Kui mõnelt elupõliselt hipilt küsida, kust ta toona kanepit sai, siis vastuseks kõlab „sõprade käest”.

Kanepi kohta liikus erinevaid slängisõnu. Levinuimad olid erinevates sotsialistlikes maades plaan ja anashá, aga kasutati ka selliseid sõnu nagu dryan, trava, smalá, pahhol; eesti keeles puru, muru, kõhv jne. Pläru mitte ei keeratud, vaid kazyak „löödi täis” – see tulenes levinud viisist toppida puru legendaarsesse Belamorkanali paberossi, mille täislöömine on omaette kunst. Eriti vinge tase saavutati puhumispraktikaga, mille käigus keerati pabeross tagurpidi suhu ja puhuti seda kaaslasele sisse, samal ajal kui teine tõmbas.

Kanepit kasvas Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Ukraina avarustes suurtel põldudel. Neid rajati tööstusliku kanepi kasvatamiseks, aga lokkas ka täitsa metsikuid põlde. Kesk-Aasias oli kanepisuitsetamine veel kuni 1960ndate lõpuni sama avalik ja loomulik tegevus nagu kummardus Allahile. Hruštšovi reformide ja linnanoorte huvi suurenemise tagajärjel hakati neid kombeid küll pärssima, aga ega iga papa isiklikku põllulappi välja juurida ka ei õnnestunud ega jäänud ka teerituaalid vesipiibu saatel pidamata. Kanepit ei saanud siis enam osta avalikult turuletilt, vaid selle alt. Kusjuures, pilku teritanud võimuninadele jäi pigem silma asja kommertslik aspekt, mitte niivõrd selle sisu.

Transiseisundit püüti saavutada ainetega eksperimenteerides, käepärastest vahenditest tehtud muusikapillide abiga ning erinevate kehapraktikate kaudu. Kaadrid pärinevad aastatest 1978–1982.

Aga vaatamata tekkinud takistustele just rändurid ja vahendajad sealt kaugete maade põldudelt kanepit Nõukogudemaa linnadesse kaasa tõidki. Piisas põllul töötanud kombaini lõiketera tonksamisest, et sülle langeks ämbritäis hašši. Seksikamal viisil sai kraami kätte, saates põllule mõned paljad tüdrukud. Kui nad olid tükk aega läbi taimestiku lidunud, võis hiljem nende higistelt kehadelt õietolmu korjata. Või traaviti hobusel läbi põllu. Aga levinuimaks meetodiks oli võtta taime latv pihkude vahele ning hõõruda. Põllu servas paarkümmend minutit vaeva nähes kogunenud pihku lausa nädala jagu manti. Tavaliselt hangeldati kraami tikutopsi kaupa, mida nimetati slängis korablik’uks ehk laevukeseks. Sellest järgmine ühik oli teeklaas (ning järgmine siis ilmselt ämber).

Kui miilits tänaval mõne pikajuukselise kinni pidas – ja seda ikka juhtus –, polnud kunagi teada, kas kurvem saatus tabab teda selle pärast, et tal ühes taskus peotäis kanepit või et teises parajasti Solženitsõni raamat. Kord tehti ühte Piiteri korterikommuuni ootamatu reid. Köögilaual seisis ämbri mõõtu kuhi rohelist puru, aga kaageebeešnikud ei pidanud seda millekski. Nemad tuuseldasid agaralt raamaturiiulites – no leiaks ainult seda keelatud kirjandust!

Moon

Kesk-Aasias olnud üpris tavaline, et köhivale lapsele andis ema lusikatäie mooniteed – toimivat kui kopsurohi. 1970ndate teises pooles hakkasid moonitee ja oopium levima ka linnanoorte hulgas. Vladimir Wiedemanngi kirjutab oma raamatus „Maagide kool”[3], kuidas paralleelselt moonitee populariseerimisega kadusid korraga kõikide kommunistlike monumentide jalamitelt mooniõied.

Oopiumit suitsetati, aga sellest keedeti ka teed. Mõni lõikas moonikuprasse sälgud ning jättis selle päikse kätte marli peale nõrguma. Hiljem võis aine marlist välja keeta. Pühendunumad praktikud destilleerisid ja mässasid mooniga muudel viisidel, kuni tekkis kange vedelik, mida süstiti veeni. See teema on minu informantide hulgas küllaltki tundlik. Mõni peab paremaks seltskonnast sõnagi lausumata lahkuda, kui jutt peaks narkootikumidele liikuma. Kuna opiaatide hulk mooniseemnetes on kõikuv, siis on keeruline fikseerida õiget doosi. Seepärast on paljud jäänud sellel teekonnal ilma oma sõpradest.

Astmatool ja Sopals

Aja jooksul hakkas ringkondade sügavustes levima ka keemiat. Apteegivalikust tarvitati sedukseeni, dimedrooli ja tsüklodooli. Esimesed olid kanged rahustid, mis tekitavat tugeva kiviseisundi. Neist viimane omas aga hallutsinogeenset efekti. Olen kuulnud kogemustest, kus maailm muundub niidistikuks, milles askeldavad pisikesed elukad.

Üks kummalisimaid lahendusi, millega nõukogudeaegsed noored lagedale tulid, oli spetsiaalsetest astmaatikutele määratud Astmatooli sigarettidest tee keetmine. Idee kohaselt lõdvestab sigarettide suitsetamine astmahoo puhul hingamislihaseid. Aga see maagiline suits sisaldas erinevaid psühhoaktiivseid komponente, nende hulgas ogaõuna ja koerapöörirohtu. Kuidagi keegi kord avastas, et kui keeta tee kombel terve pakk Astmatooli sigarette, saab tulemuseks parajalt hallutsinogeense pruuli. Rüüpad aga teed ja avastad, kuidas maailm su ümber hakkab tasapisi teisenema. Üksikud hulljulged eksperimentalistid hingasid sisse Lätis toodetud puhastusvahendit nimega Sopals, mille peamiseks mõjuaineks oli eeter. Wiedemanni memuaaridest võib lugeda Sopalsi kollektiivsetest rituaalidest ja hämmastavatest seiklustest eesti okultses underground’is. Tavaliselt piserdati ainet taskurätikule. Talviti niisutasid psühhonaudid sellega oma salliotsi – mugav ju sammudes nuuskida.

Narkomaania

Need ei olnud küll hipid, aga ka nõukogude ajal oli seltskondi, kes sattusid narkomaania hambusse. Näiteks liikus mingil ajal efedriinipõhist vedelikku, mida nimetati suupruugis tšefiks. Üks tolleaegne hipi rääkis mulle oma kogemusest. Tema sõber töötas tööstusministeeriumis öövalvurina. See oli amet, mida paljud vabahinged harrastasid – hea rahulik öö otsa raamatut lugeda ja kõrvale popsu teha.

Kord läks ta oma sõbrale seltsi teed jooma, aga peagi tulid külla ka Kopli kandi vene noored. Võtsid oma süstlad välja ja asusid tegutsema. Asja eesmärk oli saavutada eriliselt kaif seisund, kui aine laksuga mõjuma hakkab. Seda nimetati „tulekuks”, vene keeles „prihod”. Jõi rahulikult teed edasi ning poleks osanud arvatagi, et ees seisab tema elu üks õudseimaid öid.

Tasapisi täitus ruum mõnuoietega, mis tähistasid kellegi oodatud „tulekut”. Üks tegelane pusis aga süstaldega koguni kuus tundi. Kuus tundi järjest! Oma keha iga võimalikku moodi väänates otsis ta muudkui soont, küll kätelt, jalgadelt, küll kaelalt. Kerge valuoige saatel lükkas ta süstla kehasse, jäi lootusrikkalt ootama, aga ei miskit.

Tol ööl ta veeni kätte ei saanudki. Tema käed ja jalad olid põhjalikult läbi torgitud ja süstimisest haiged. Varsti koitis päev ning enne vahetuse saabumist tuli teha minekut.


[1] Autor soovib tänada kõiki neid, kes oma mälestusi jagades on panustanud selle artikli valmimisse.
[2] Intervjuu Stanislav Grofiga, Mill Valley, California, 01.04.2014.
[3] Wiedemann, Vladimir. Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980. Tartu: Hotpress Kirjastus, 2008.

Terje Toomistu dokumentaalfilm nõukogude hipidest tuli välja 2017. aasta kevadel. Tutvu filmiga siin.