Ja nje znaaju. Keel moodustab pahatihti barjääri eesti ja vene kogukondade vahele. Müür on eriti paks eesti keelt kõnelevate noorte puhul, kes tunnevad reeglina hästi üksnes venekeelsete vandesõnade nimistut. Sõnade taga peitub omakorda tähenduste müriaad, mille adumiseks ei piisa isegi keeletasemest C1. Selleks tuleb tunda kultuuri peensusi, viibida õiges kultuurikeskkonnas, lugeda, kuulata. Müürileht palus eestivene kultuuriruumi tundvatel isikutel võtta müürist paar kivi vähemaks. Niimoodi levinud mõistete tähendusi dekonstrueerides lammutame müüri enda ümber.

Illustratsioon: Jaan Rõõmus

Cерый паспорт – hall pass

Elu24 Live, 2. aprill, stuudios on Anu Saagim ning bänd Junk Riot Anu Saagim: Какой у тебя паспорт? (Mis pass sul on?) Junk Rioti laulja Vadim Ivanov: Серый. (Hall.) Anu Saagim: Серый?! Дурак что ли? (Kas oled loll või?) Почему? (Miks?) Teised bändi liikmed: Он самый хитрый. (Ta on kõige kavalam.) Anu Saagim: Но с серым ведь в Европу очень тяжело… (Aga halli passiga on ju Euroopasse minna väga raske…) Vadim Ivanov: Нет, только в Англию и Ирландию нужна виза. (Ei, ainult Inglismaa ja Iirimaa jaoks on viisat vaja.) Anu Saagim: А, я даже не знала это. (Ma isegi ei teadnud seda.) Hall pass on paljude noorte venekeelsete inimeste teadvustatud valik. Eesti keele ja põhiseaduse eksamitega nendel probleeme ei ole – need sooritatakse juba koolis. Kuid hallil passil on võrreldes Eesti passiga mitu eelist: sind ei võeta sõjaväkke, seega sa ei pea katkestama õpinguid ülikoolis või loobuma heast tööst; sa saad käia Venemaal ilma viisata (Eesti passi omanikule maksab ühekordne viisa üle 60 euro, samas saab bussipileteid liinil Tallinn-Peterburi-Tallinn hankida ka 25 euro eest), Euroopas käimine on samuti viisavaba, v.a Suurbritannia ja Iirimaa. – PLUG


Ласнамяэ – Lasnamäe

Kunagi kirjutan raamatu ja räägin teile imelisest maailmast. Maailmast, milles oli oma mikrosüsteem ja mikrokliima, metafüüsika ja aura. Kuid aeg on karm, tehniline progress halastamatu. Me aina kaugeneme üksteisest, rebides katki viimaseid niidikesi, mille kaudu toimib veel vaevu suhtlemise keemia.

2000ndate algus. Suvi. Akna tagant kostuvad tütarlaste valjud hääled: „Vlaaad! Vlaaad!” Need on naabritüdrukud, eestlased. Nad kutsuvad mind koos venelasest sõbrannaga kasakate ja röövlite mängu mängima. Olime siis 11–13-aastased. Mängisime hardcore-kasakaid ja -röövleid. Arvate, et see on laste mäng? Ütleme nii, et kui ühe sellise mängu ajal jooksin mööda üheksakordse maja trepikoda, lendasin üle kõikide astmete ja murdsin maandudes jala, siis polnud see kindlasti „lapse valu”. Kõige rohkem oli mul siis kahju sellest, et ei saa jalkat mängida. Toona ei vajanud me ultramoodsaid kunstkattega staadioneid ega peeneid tosse. Meie mängisime platsil, mille pinnaks oli liiva, mulla, tolmu, killustiku ja jumal teab veel mille segu. Üheks väravaks oli nõukaaegne vaibakloppimisraam, teiseks suure kortermaja nullkorruse ukse juurde viiv läbikaik. Me lõime väravaid kui Keržakov, kui see polnud veel peavool. Kui palju sai lõhutud esimese korruse aknaklaase… Nendega oleks saanud vist katta terve Luksemburgi-suuruse väljaku. Meie mängisime jalkat, ruutu ja teisi pallimänge, tüdrukud aga punusid meile klaaspärlitest randmepaelu, istudes pingil, mille olime vedanud esimese korruse rõdu alla. Mida kõike on meiega juhtunud! Milliseid olukordi oleme endale kaela tõmmanud! Rääkimata varjatud konkurentsist hoovide vahel, millest võib kirjutama jäädagi.

Keegi ütles, et rajooni hoogsa elu rikkusid narkootikumid. Võimalik. Ninamehed jäid sõltuvusse kangest kraamist ning suunasid kogu oma loovuse hoopis mujale. Mina arvan aga, et kõiges on süüdi progress. Mõne aja pärast hakkasime külastama keldrikorruste arvutiklubisid ja see oli äge. Me suhtlesime seal omavahel, mõistmata, et mängime tulega. Tegelikult poleks pidanud viima klubidesse vanematelt saadud raha, vaid oleksime võinud need hoopis maha põletada. Ja jätkata jooksmist tolmustel platsidel ja trepikoja treppidel… Meie aga vedasime need masinad endale koju. Ja juba me mängime teisi mänge, klõpsutades oma konsoolide nuppe. Ja juba me suhtleme hoopis teises dimensioonis, kus ei ole keemilist reaktsiooni ega edasiantavat emotsiooni.

Оo, mu Lasnamäe! Kunagi pühendan sulle mitugi peatükki! – Vladislav Kopylkov


Эдгар Сависаар – Edgar Savisaar

Sõites kanalis, nii vanasti kui ka praegu, näen plakatil juba lapsepõlvest tuttavat kuju. Mulle tundus, et ta on igavene. Muutuvad vaid atribuudid. Poksikindad muutuvad lilledeks, lilledest saab tüdruk vihmavarjuga, tüdruk vihmavarjuga muundub tasuta ühistranspordiks, tasuta ühistranspordi asemele ilmuvad lubadused, mis tõotavad meile kõigile paremat elu.

Savisaar, nagu ka Lasnamäe kanal (Laagna tee, rahvakeeli ka „kraav”), on ajatu. Ta oli ja jääb. Nagu ka kanal – tundub, et see samuti oli, on ja jääb. Piki kanalit sõidavad sotsiaalsed liftid, mõned neist on tasuta, teised mitte nii väga. Geograafia ääremailt tõttavad inimesed vallutama heaolu kesktelge.

Savisaar ise on kui üks suur sotsiaalne lift. Kui palju inimesi on sõitnud läbi kanali selle marsruudi otsinguil? Arvatavasti sama palju kui neid, kes jõudsid tänu Savisaarele suurde poliitikasse. Tõsi küll, vahel peavad mõned tagasi pöörduma, sest kõik ei oska oma saatusele tänulikud olla ning võivad sattuda peagi mugavast võimukabinetist pealinna südames otsejoones öisele jalutuskäigule mööda lumist kanalit. Kandes oma „reetlikkuse ja kritikaanluse” koormat ning püüdes teiste reisijate pilke, kes tõttavad entusiastlikult oma õnne poole.

Kraav on nagu üks organism. Eluenergia lõputu voog. Veresooned ja nende kohal rippuv raudne Edgar. Ärge häirige seda nähtust selliste pisiasjadega nagu moraal ja õiglus. Sättige end rivvi piki kraavi, võtke üksteisel kätest kinni ning laulge oodi ihale: viimasele korrusele, oo, Edgar, vajuta nuppu! Kuid olge ettevaatlikud, sest lift võib olla ülekoormatud ja trossid kulunud. – Vladislav Kopylkov


Интеграст – integrast

1990ndatel tekkis Lasnamäel üks ebaterve teema, mis minule üldse ei meeldinud. Usun, et see ei levinud kõikjale, kuid mul „õnnestus” olla kord selle olukorra – täpsemalt selle algatamise – tunnistajaks. Siis elas rajoonis eestlasi veel vähem kui praegu. Tänaval jooksis mulle vastu punt vene kutte. Üks neist, keda ma isiklikult tundsin, peatus ja küsis: – Eestlasi oled näinud? – Ei ole. – Otsime neid, et peksa anda. Teadsin veel kuulukaid, et eestlased ja venelased kogunevad üksteisega kaklemiseks koolistaadionile. Tahaks siiski loota, et see polnud mingi suurem tendents. Samas hakkas mind selle üle mõtiskledes huvitama, kas samad kutid, kes toona midagi muud tarka peale eestlaste peksmise ei teinud, oleksid mind integrastiks nimetanud või mitte?

Veel enne seda käisime sõpradega jalkatrennis ning sattusime kord tiimi, mis koosnes 90% eestlastest. Enam ei mäleta, miks või kuidas nii juhtus. Võib-olla on see seotud asjaoluga, et võistkonna baas asus Lasnamäel. Trennides me eestlastega eriti ei suhelnud, hoidsime omaette. Väljakul olime mängu ajal seevastu kõik üheskoos. Lõin kergusega eestlaste söödetud palle väravasse ning võidu üle tundsime rõõmu samuti koos. Riietusruumis suhtlemine aga eriti ei edenenud. Ei tea, kuidas see Eesti jalgpallikoondises üldse toimib. Samas, kui vaadelda koondist kui integratsiooniprojekti, siis seda võib pidada vist lõimumise parimaks näiteks. Tegelikult ma kavaldan. Isegi Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ütles mulle ise, et eesti keele valdamine on koondislasele kohustuslik. Ja ikkagi, kas need kutid, kes elavad kaasa pigem Vene jalgpallikoondisele, nimetaksid Kostja Vassiljevit integrastiks?

Kui neid venelasi ja venekeelseid, kes suhtlevad eestlastega ning tunnistavad ja tunnustavad Eesti ühiskonda, kõnetatakse halvustavalt, väljendab see eeskätt kaitsereaktsiooni. Palju lihtsam on veenda iseennast, et teisiti mõtlevad ja tegutsevad inimesed on mingisugused „integrastid”, kes on reetnud oma hõimluse ja hüljanud oma karja, kui seada kahtluse alla omaenda adekvaatsus. Tundub, et selle olukorra muutmiseks on mitu võimalust: tõmmata kõik pilve või sundida koos jalkat mängima. Veelgi parem oleks kasutada nii üht kui teist, et suhtlemine ei piirduks „jalgpallikeelega” väljakul, vaid jätkuks ka riietusruumis. – Vladislav Kopylkov


Профессиональный эстонец – professionaalne eestlane

Inimene, kes ei ole ametis seetõttu, et ta on hea spetsialist, vaid tänu sellele, et ta on eestlane. See nähtus on eriti levinud venekeelsetes linnades ja kollektiivides. Näitena võib tuua Narva ekslinnapea Tarmo Tammiste või Eesti Energia kontserni juhtkonna. Viimases ei ole peaaegu üldse venekeelseid spetsialiste, kellel on tegelikult pikaajaline põlevkivitööstuses tegutsemise kogemus. – PLUG


Профессиональный русский – professionaalne venelane

Inimene, kes kaitseb Kremli toetuste abil Eesti venekeelse kogukonna õigusi. Keegi teda ei armasta – ei kohalikud venekeelsed, eestlased ega Kreml. Viimane seetõttu, et selle tegelase tegevuste tulemuslikkus on peaaegu nullilähedane ja kogu see inimõiguste värk on tema jaoks vajalik kerge raha teenimiseks. – PLUG


Цой жив! – Tsoi on elus!

Viktor Tsoi (1962–1990) oli NSVLi rokkmuusik, laulukirjutaja ja kunstnik, rokkansambli Kino asutaja. Ta tõusis 80ndate ja 90ndate noorte silmis legendiks ja kultuseks. Kõige tähtsam on see, et Tsoi loomingut tunnevad ja armastavad ka need põlvkonnad, kes sündisid pärast tema traagilist surma autoõnnetuses. Artjom Troitski arvab, et selline populaarsus on tingitud sellest, et „Tsoi on ehtne noorena surnud kangelane ja romantik. Temast sai ikoon. Ja Tsoi laulud on tõesti väga head. Ta kirjutas väga kvaliteetset muusikat, mis pole tänini kaotanud oma aktuaalsust” (Brigitta Davidjants „Artjom Troitski: Viktor Tsoi oli suur ja romantiline kangelane”, Postimees, 20. juuni 2007). 90ndate keskel ringles nali, et „Цой” on kõige levinum kolmetäheline sõna, mida aedadele ja majaseintele kirjutatakse. Ka tänapäeva linnakeskkonnas ja sotsiaalvõrgustikes näeb päris tihti väidet „Цой жив!” (Tsoi on elus!). – PLUG


Aлиен – alien

1990ndate teisel poolel, kui olin koolipoiss, õpetati meid ühe tunni raames ankeeti täitma. Mäletan hästi, kuidas õpetaja ütles minu sõbrale: „Noh, kirjuta, mis rahvusest sa oled.” Sõber aga vastas: „Ma olen alien!” „Mis alien sa nüüd ikka oled?” „Päris-alien, minu passis on nii kirjas,” jäi sõber endale kindlaks. Ma teadsin juba tol ajal hallide passide olemasolust, kuid pole kunagi aru pidanud selle üle, mis seal kirjas on… Aga tõepoolest, oligi „alien”. „Vau! Kui äge,” mõtlesin ma siis. Nõukajärgsel ajastul, kui VHS-kassette filmidega „Alien” ja „Aliens” vaadati lausa pildi moondumiseni, tundus, et on lahe omada passi, millel ilutseb kuldtähtedega kiri „ALIEN’S PASSPORT”. „See on ju megalahe,” mõtlesin ma. Ja isegi siis, kui viskasime oma sõbra üle nalja, et ta on võõras, paistis tema silmist vaid „kõva kuti” uhkustunne.

Nüüd, mõeldes antud teemale rohkem sügavuti, saan aru, et sarnasus ei seisne üksnes sõnas. Võõrad on omaette, nad ei pea teenima aega mingis sõjaväes. Võõrad liiguvad peaaegu igal pool, kus aga tahavad. Nad ei vaja viisat ei itta ega läände minekuks. Keegi ei vastuta võõraste eest – nad vastutavad enda eest ise. Neil on valik: kui tahan, siis hammustan (võtan Venemaa kodakondsuse), kui tahan, siis rooman kaua mööda laeva, otsides saaki (teen Eesti kodakondsuse eksami), kui ei taha, jään kookoniks (ka selles seisundis on mõnus olla). Kurat küll, äkki peitubki tolles lapsikus naiivsuses siiski mõni tõetera?! – Vladislav Kopylkov


Двуязычие – kakskeelsus

Tähendab seda, et inimene ei valda oma emakeelt. Sisuliselt ta ei valda ühtegi keelt. Täpsemalt, valdab ainult juhul, kui ta on keeltes väga andekas. Enamasti tähendab see aga järgmist pilti: ühe venekeelse pere laps tuleb teise venekeelsest perest pärit lapse juurde sünnipäevapeole ja ulatab kaardi, millele on kirjutatud eesti keeles: „Palju õnne, Robert! Soovin Sulle edu ja tervist. Alex.” Pidu jätkub vene keeles. – PLUG


Правда/истина – tõde ja õigus

Vene kultuuris on tõel oluline koht. See on palju tähtsam kui Lääne-Euroopa ja ka eesti kultuuris. Näiteks eesti keeles on raske anda selle tähendust edasi ühe sõnaga. Teine raskus on aga see, et eesti „tõele” vastavad vene keeles kaks sõna, mis võivad olla mõnes kontekstis sünonüümsed, teistes aga lausa vastandid, antonüümid. Need sõnad on pravda ja istina. Pravda tähendus on tõe omast palju laiem. Selle sees on juriidiline komponent (esimene Vene seaduste koodeks on Russkaja Pravda, 11. saj), aga ka sakraalne – need, kes elavad tões, on pravedniki, st pühad inimesed. Ütluse tõeväärtus ei ole seevastu kunagi pravda, vaid üksnes istina.

Ivan Turgenev vastandas need mõisted oma proosaluuletuses „Istina i pravda” (1882). Tema jaoks on istina midagi madalat, aga samas ka teaduslikku. Seda võib kalkuleerida. Kuid samas ei puuduta see kedagi. Kujutage ette, et keegi tormab sisse ja ütleb, et ma teatan teile tõe (istina): 2 + 2 on 4, langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga. Tõde (pravda) on aga midagi kõrget, tihti irratsionaalset ja see, mis on igaühele tähtis. Tõde on jumalik. Aasta varem kirjutas ta teise proosaluuletuse pealkirjaga „Palve”. Seda võib tõlgendada kui lahtiütlemist istinast pravda kasuks. Turgenevi järgi taandub iga palve järgmisele: „Suur Jumal, tee nii, et kaks korda kaks ei oleks neli.”

Mitte kõik autorid ei käsitle pravdat ja istinat Turgenevi vaimus, kuid selline „stereoskoopiline” vaade tõele on üks vene kultuuri konstante. Võib arvata, et Tammsaare „Tõde ja õigus” peegeldab osalt vaidlusi pravda ja istina üle vene kultuuris. – Mihhail Lotman