Rahel näitab, et popmuusikat pole vaja häbeneda, vaid see tuleb lihtsalt taltsutada ja enda kasuks tööle panna.

★★★★☆

Eesti naisartistide plahvatus ei näi lõppevat. Küsimus pole aga ainult kvantiteedis, sest enamik neist liigub loominguliselt ka suundades, mida poleks esmapilgul osanud oodatagi. An-Marlen astus sihikindlalt trummi ja bassi poole, Kitty Florentine’i looming ei allu üldse lihtsatele definitsioonidele ja nende üllatajate kõrvale sobib igati ka Rahel, kelle debüütalbum „Nerve” eristub julgelt tema senistest alternatiivsematest tantsupopisinglitest. Ei-ei, tantsu on siin ka, kuid vahendid on muutunud: ta astub nüüd raadiopopi mänguväljale, kuid see ei ole mitte tung olla rambivalguses, vaid omamoodi eksperiment, kuidas raputada kommertspopp lahti funktsionaalsest mudelist ning uurida seda otsekui mikroskoobi all.

Esimestel kuulamistel tekitas „Nerve” samas võõristust. Siin on hetki, mis oma maksimalismi ja ekspressiivsusega panevad südame läikima ning mul on raske näha nende lugude kudede vahele, sest kõik on pealtnäha ühtlase glasuuriga säravaks võõbatud. Kuid „Nerve’i” puhul ei olegi niivõrd oluline vaadata neid kümmet lugu eraldiseisvana, vaid see materjal on loodud selgelt albumina: poole tunni jooksul on tunda täpselt produtseeritud arengukõverat, kus liigutakse piltlikult öeldes Unibet Arena sähvivalt lavalt Philly Joe’si salongiõhustikku. Kõige paremini annab seda muutust edasi 40-sekundiline vinjett „A Phase”, kus vaid mõni lugu tagasi nätsukommipopparina säranud Rahel kõlab kui meie oma Yaya Bey. Temas on souli ja sügavust, mida ta üritas kümmekond minutit tagasi veel kavalalt varjata. 

Ütlesin seda mullu Maria Kallastu debüüt-EP kohta, aga sama mõte kehtib ka Raheli puhul: „Nerve” on tema jaoks otsekui showreel, pärast mida on avatud kõik loomingulised uksed. Ta ei soovi piirata end žanrite ega selgelt lahtimõtestatud artisti-minaga, pigem huvitavadki teda piirid, mida üha kaugemale nihutada.