Kas kujutluspildid keskkonnast tõukavad tagant või piiravad mingi paiga arengut? Paldiski on hea näide, kuidas inimlikud ideed ja ambitsioonid on ajaloos korduvalt füüsilisest reaalsusest üle sõitnud.

Keskkonnadeterminismi – arusaama, et füüsiline elukeskkond võib panna paika inimkonna arengu – juured ulatuvad antiikaega, kuid suunale omane keskkonna ja inimese eluruumi koos käsitlemine võiks pakkuda praegugi huvi keskkonna kujunemise mõistmiseks. Mingit paika sügavamalt analüüsima asudes küsitakse, kas see, kuidas me keskkonnast (minevikus ja olevikus) mõtleme ja seda kirjeldame, muudab tulevikuväljavaadet? Või, laiendatult, kas kujutluspildid keskkonnast kannustavad või hoopis piiravad paiga kujunemisvõimalusi? Artikli kontekstis täpsemalt, kas Paldiski kui linn oleks pidanud üldse sündima või, teisalt, kas Pakri poolsaarele oleks võinud areneda maailmalinn? Kas üks koht on määratud kõiges ebaõnnestuma, kuna meie ettekujutuses on see seotud ühe kitsalt määratletud teemaga, mis välistab kõik teised?

Huvitav on heita pilk Paldiski kujunemisloole, Paldiski kui linna idee autoritele, tehtud valikutele, esile tõstetud ja kõrvale heidetud faktidele ehk uurida linna kuvandit, mis on üldjoontes sõltumatu füüsilisest keskkonnast. Viimane võibki olla seniste ettevõtmiste ebaõnnestumise põhjus.

Ideaalne sadamakoht

Juri Lotman on pakkunud, et linna iseloomustab „põhimõtteline polüglotsus”. See tähendab, et linn on olemuselt kirju, seda saab kirjeldada mitmesuguste märksõnade ja keeltega, mida on omakorda kujundanud eri taustaga isikud. Linn on tavaliselt ülesehituselt ja selle kirjeldustes igas mõttes rikkalik. Paldiski olemasolu ja kuvand keerlevad aga erakordselt vaid ümber ühe märksõna, milleks on „ideaalne sadamakoht”. 

Kuigi üldiselt on teada, et sõjasadama ehituseks Pakri poolsaarele andis korralduse Vene tsaar Peeter I, pole tema mõtted ja sealsed teod kuigi hästi dokumenteeritud. Täpselt ei teata sedagi, millal linn asutati. Arvatakse, et 1718. aasta külaskäigul viskas Peeter merre kivi ja lausus saatuslikud sõnad: „Saagu sadam.” Ehitama hakati siiski alles kolm aastat hiljem ning Peetri surma järel 1725. aastal tööde hoog rauges, kuni sõjasadama ehitus Katariina II ajal 1768. aastal täielikult seisati. Katariina nimetas paiga Balti sadamaks (Port Baltique) ja andis sellele linna staatuse, mistõttu pean tema osa linna ajaloos olulisemakski kui Peetri oma, sest nimetus on teinud linna.

Legendides on Paldiskit kujutatud müütilise sadamakohana, mida olid juba sajandeid enne venelasi ihaldanud küll taanlased, küll rootslased.

Ajalooallikate hägusus on pakkunud head pinnast legendidele, milles Paldiskit on kujutatud müütilise sadamakohana, mida olid juba sajandeid enne venelasi ihaldanud küll taanlased, küll rootslased. Kuvandiloomes on tähtsad ka konkreetsed isikud, alustades 18. sajandil August Wilhelm Hupelist ja Ludwig August Mellinist, kes „rootslaste sadama” oma kirjutistes ja kaardil põlistasid, kuni Lennart Merini, kes mainis nii oma raamatus „Hõbevalge” kui ka presidendikõnedes taanlaste plaani 13. sajandil Pakri poolsaare jalamile linn rajada. 

Põhjalikuma käsitluse autor on 19. sajandil Haapsalus elanud, ent laialdaselt Põhja-Eestit kirjeldanud Carl Russwurm, kelle tööle tugineb suurem osa Paldiski teadaolevast ajaloost, kuid keda ennast enamasti ei nimetata. Ajalugu läbiva joonena rõhutatakse eelkäijate soovi siia sadam rajada, millest oletatavatel rajajatel endil ei tundu aga aimu olevat (nt Rootsi allikad ei maini sadamat kordagi). Varasem ebaõnnestumine on kui õigustus järjekordsete plaanide luhtumisele. Enamasti on Paldiski arengut mõjutanud kauged soovid, valitsejate valik. Selle kui suurepärase sadamakoha idee on aga tuntud tänu ühele kohalikule tegelasele. Carl (ka Karl) Friedrich Kalk (1804–1885), keda Merle Prass-Siim nimetab väikese linna suureks meheks, tegi kõik endast oleneva, et linn maailmakaardile jõuaks.

Kalk ja tema ilmavaatlused

Laiemalt tundmatu, ent oma mitmekülgsuses ja vastuolulisuses igati suurema tähelepanu ära teeninud mees sündis ja suri Paldiskis ega lahkunud enda sõnul sealt kunagi meelsasti. Pärast õpinguid Tallinnas ja Tartus pöördus ta kodukanti tagasi ning teenis seal koduõpetaja, siis linnasekretäri ja lõpuks foogtikohtu eesistujana pea 30 aastat. See tähendas ka linnapeaks olemist, mille käigus ta oma kodulinna elu vormis, asutades koole, ehitades kiriku, kus ta ka ise jutlusi pidas ja orelit mängis, ning olles mitmete teadusühingute ja seltside korrespondent. 

Ajalugu läbiva joonena rõhutatakse eelkäijate soovi siia sadam rajada, millest oletatavatel rajajatel endil ei tundu aga aimu olevat.

Kalk alustas ilmavaatluste, sh jääolude registreerimisega Paldiski lahes 1834. aastal ja tegi seda kuni oma surmani korrapäraselt pool sajandit. See on üks vanim järjepidev meteoroloogiliste andmete jada Eestis ja Kalk teenis sellega oma 200. sünniaastapäeval Eesti Geograafia Seltsilt mälestuskivi, mis paikneb tema rajatud kunagise kiriku aias. Kalk kasutas oskuslikult ära vaatlusandmeid, ent ka argumenti, et Peeter I (kui autoriteetne isik) oli andnud käsu siia sadam rajada. Temalt pärineb tänini sügavalt kinnistunud teadmine Paldiskist kui jäävabast sadamast. Ta tõi sadama rajamist toetavate väidetena välja ka lahe sügavuse, kaitstuse tuulte eest ja lahte ankrusse jäämiseks sobiva merepõhja. Argumendid olid nii veenvad, et suuresti tänu neile ehitati 1870. aastal raudtee. 

Lugu Peterburi viivast apelsiniraudteest on tuntud, ent Messinas Sitsiilias apelsinide ja teiste eksootiliste viljadega lastitud laevad maabusid Paldiskis juba 1840. aastatel. Hästi toimivat kaubasadamat ei tekkinud aga Paldiskisse ei enne ega ka pärast raudteeühenduse loomist, siia tuldi vaid häda sunnil. Näiteks Taani väinade tolliraamatute andmeil olid Paldiski kindla reisisihina välja toonud vaid üksikud laevakaptenid. Enamasti põikasid omal jõul või veeti sisse merel õnnetusse sattunud laevad või tuldi pakku halbade ilmaolude eest. Seetõttu peeti Paldiskis sageli merel kahjustada saanud kauba ja laevade oksjoneid. Linna ajalookirjutuses seda tavaliselt ei märgita, niisamuti pole laevaremondidokkide rajamist käsitletud võimalusena linna elu edendada.

Kaubasadam versus vägev sõjasadam

Paldiski on hea näide, et sadam ei saa eksisteerida muust maailmast eraldatuna. Kui kohalikud olud võivadki näida sadama rajamiseks ideaalsed, siis jäävabast, varjulisest ja kindlast ankrupaigast ei ole kasu, kui meretee sinna on jääs. Sadam ei saa eksisteerida tagamaata, mis oli siin ajalooliselt vaene ja inimtühi. Ühendused maismaal olid kehvad ning kulgesid läbi suurte metsade ja soiste alade. Isegi maa ja mere ühendus oli pankranniku tõttu piiratud, maalt pääses merele vaid üksikutes kohtades. Seega ei olnud ka sõjasadamal reaalselt erilisi väljavaateid. Võimalik oli arendada laht merelaevastiku talvekorteriks, ent strateegiliselt oli paik ikkagi kõrvaline ja tähtsusetu. Paldiski ajalugu on seetõttu kõike muud kui kuulsusrikas, sest sõjasadamat siia ei rajatud ja kaubasadama plaan ei edenenud.

Olgu kohtadega seotud ideed ja ettekujutused kui säravad tahes, nende saatuse määrab lõpuks ikkagi see, kas need sobivad kokku reaalsete olude ja keskkonnatingimustega.

Linna staatus on aga andnud ajaloos põhjust uskuda muud. Eeldatavalt olulist „Balti sadamat” tulid 234 aastat tagasi vallutama rootslased, Krimmi sõja ajal inglased, I maailmasõja ajal sakslased, Nõukogude armee tegi sellest viimaks suletud allveelaevade baasi. Kõik vallutajad leidsid eest unise väikelinna, aga seda ei olnud kerge tunnistada. Ilmekaks näiteks on tundmatu kunstniku kujutus, kuidas see uhke kants langeb kahel fregatil saabunud rootslaste kätte. Graafiline leht kuulub seeriasse „Lahingud põhjas”, mis kujutab Rootsi kuningas Gustav III Venemaaga alustatud sõja sündmusi (1788–1790). Rootsi kaotas retkega Paldiskisse oma eelise vaenlast üllatada, uskudes, et uhke nime taga on ka vallutamist väärt tegelikkus. 

Sadamad on 21. sajandil küll kosunud, ent nende ümber laiutab endiselt tühjus. Niisiis võibki üldistada, et olgu kohtadega seotud ideed ja ettekujutused kui säravad tahes, nende saatuse määrab lõpuks ikkagi see, kas need sobivad kokku reaalsete olude ja keskkonnatingimustega. Ajal, mil aina enam investeeritakse mainekujundusse ja kuvandiloomesse, tasub seda õppetundi meeles pidada.

Tiina Peil on ajalooline geograaf, kes on pikka aega Paldiski teemaga tegelenud.