Oleks üsna mõeldamatu või vähemasti halvakspandav, kui Müürilehe vahendatavad kujutised pärineksid valdavalt tehisintellektipõhistelt pildigeneraatoritelt.

Kunstifestivali „Ma ei saa aru” korraldajad pakkusid välja, et tänavu võiks toimuda festivali osana ka Müürilehes ilmunud illustratsioonide näitus. Loomulikult olime nõus, sest kujutiste kaudu kõnelemine kuulub Müürilehe DNAsse. Nii palju kui see praktiliselt õnnestub, üritame pildipankasid, tehisaruga loodud pilte ja teisigi taasreprodutseerimise vahendeid vältida. Kui juba piltidega opereerida, siis võimalikult suures mahus originaalidega, mida loovad päris inimesed. See ei ole mingi uhkuseasi, nii lihtsalt saab palju sisulisema jõuõla, mis aitab tekstidega kooskõlas parema terviktulemuse saavutada. Polegi oluline, kas visuaal on kellegi arvates kuidagi superhea või meh, sinna sisse on kodeeritud mingi arvestatav mõte, isegi kui sel ei õnnestu alati mõistetaval kujul esile pääseda. Nagu ütleb selles lehenumbris ja oma Müürilehe debüüdis Eesti üks tuntuim illustraator Eiko Ojala: „Pildid on elusolendid oma kavatsuste ja mõjudega.”

Isiklikus elus ujun ja püherdan ma hea meelega ka nn madalama kategooria pildirämpsus: koledused, üleekspluateeritud meemid, amatöörlikud kujutised, kõikvõimalik müra ja moonutused ehk see, mis kuulub tajutavalt visuaalse maailma kloaaki. Pildirämpsust mõeldes meenub mulle ikka ja jälle kunstniku ja mõtleja Hito Steyerli praeguseks juba 16 aastat vana essee „Vaese kujutise kaitseks”, kus ta kirjeldab vaest kujutist järgmiselt: „Vaene kujutis on räbal või rebend; AVI või JPEG – üks lumpenproletaarlane näivuste klassiühiskonnas, kus väärtuse ja positsiooni määrab eraldusvõime. Vaest kujutist on üles laaditud, alla laaditud, jagatud, ümbervormindatud ja ümbermonteeritud.” Ta jätkab sealsamas veelgi täpsemalt: „Vaene kujutis on originaalkujutise illegaalne viienda põlvkonna sohilaps.” Vaene kujutis ei ole tänapäeva mõistes enam muidugi nii vaene midagi, oma kaanonite ja koodidega on ta tegelikult ammu pildisfääri üks valitsejatest, nii palju on siiski ajaga muutunud. Samuti pakuvad mulle suurt rõõmu pöörasel kiirusel arenevate tehisintellektipõhiste pildigeneraatorite saadused; mulle meeldib sööta neile idiootlikku sisendit ja nautida klaasi Chardonnay kõrvale kõhedalt hüperrealistlikke, ehkki sisendist tulenevalt psühhedeelseid tulemusi. Ka visuaalnarkomaania ja õõvarullimine ei ole mulle võõrad ning sellises braindead-alistumises ei oma sinu suunas voogav sisu enam mingit tähtsust, see on puhas asi iseeneses, muutumine juurviljaks, kelle peale paistab vilkuv päevavalguslamp. Meedium ongi massaaž. Mis olulisemgi, ega ma pole selles üksi, see on suur jagatud kogemus; seda lihtsalt tehakse enamasti privaatselt oma ekraaniga kahekesi olles.

Kui tulla aga tagasi Müürilehe illustratsioonide juurde, siis olekski üsna mõeldamatu või vähemasti halvakspandav, kui meie vahendatavad kujutised pärineksid valdavalt eelmises lõigus kirjeldatud sfäärist. Siis ei pakuks see kohalikule (ja mõnele kaugemalegi) autorile mingisugust võimendust. Ma ei pea silmas majanduslikku poolt (üksikpildi loomise toel laenu või üüri ei maksa), vaid võimalust astuda suhtesse avalikkuse ja teiste autoritega ning olla suhestutav. Loomulikult, kui müüa oma oskusi reklaami- ja korporatiivklientidele, saab ka normaalselt teenida, aga siis tuleb arvestada brändiideoloogia, turundusstrateegiate ja kogu muu äriinfraga, mis sellega kaasas käib. Müürilehes tuleb keskenduda pildi sõnumile ja see annab autorile suhtelise vabaduse ise otsustada, mis kuju ta stiil ja oskused võtavad. Ega ka mujal riikides pole ülemäära palju väljaandeid, mis järjepidevalt illustratsioone telliksid, mistõttu polegi ime, et aasta-aastalt pöördub meie toimetuse poole ka üha enam välisautoreid, kes meiega oma portfooliot jagavad. Kusjuures, arvan päris tõsiselt, et kui Eestis oleks veel pea täielikult illustratsioonile keskendunud väljaanne, siis see oleks rahvusvaheliselt väga kuum kaup. On olemas pakkumine ja on olemas nõudlus, sest isegi kui juua suurem osa ajast suvalist karastusjooki, tahaks ju vahepeal ka värskelt pressitud mahla mekutada.

Seetõttu ongi meil rõõm, et järgmised neli kuud on Telliskivi väligaleriis avatud Müürilehe illustratsioonide näitus (jah, see on otsene sisuturundus), mis selle pildikloaagikaifi kõrvale vahelduseks ka värsket viljalihaga nestet pakub. 20 kunstnikku, 20 teost. C’mon, toetage, tellige, vaadake kohalikku illustratsiooni, enne kui masinjoonistus meid lõplikult sünteetilisse Gulagi lukustab.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja