Anita Kremmi nimi võib olla tuttav kaasaegset visuaal- ja etenduskunsti jälgivale inimesele ning kuna ta tegutseb ka stsenograafina, võib seda kohata ka filmi- ja teatriprojektide juures. Eelmisel aastal võitis Kremm oma kriipiva teosega „Mina / Tema”, kuhu kunstnik kaasas internetist ostetud lapseohtu seksinuku, EKA noore kunstniku preemia. 30. aprillil avati Hobusepea galeriis aga tema näitus „Leping”, mis räägib hoopis… lepingutest. 

Su näituse kirjelduses seisab, et oled tegelenud lepingutega alates 2021. aastast. Minu esimene mõte oli, miks lepingud sind võluvad?

See sai alguse sellest, et mul oli vaja teos müüa ning sõlmida müügi- ja autoriõiguse leping. Sain aru, et ma absoluutselt ei jaga seda asja, aga see võib tulevikus väga vajalik olla. Mul on päris mitu lähedast, kes on juristiks õppinud, ja katsetasin nende abiga eri tüüpi lepingutega. Sain loogikale pihta ja mõtlesin, et issand kui huvitavad dokumendid ja lepingud on! Fantaasia hakkas tööle – igasuguseid lepinguid saab ju kokku panna. Esimene, mis mulle pähe tuli, oli vereleping.

Mis situatsiooni või keskkonna lepingu sõlmimise akt loob?

See mõte hakkas mu peas tiirlema, kuna tundsin liiga sageli, et suhtlus võõrastega on väga pinnapealne. Ma ei osanud vestelda inimestega teemadel, mis mind huvitasid. Sellised lepingud või kokkulepped andsid võimaluse sukelduda just võõra inimesega kiiremini ja sügavamale teemadesse ja suhtlustasanditesse.

Need lepingud on päris dokumendid, kõik on juriidiliselt korrektselt vormistatud ja kahepoolselt allkirjastatud, ma ei mängi mingit mängu. Kusjuures olen saanud hästi ilusaid reaktsioone inimestelt, kes igapäevaelus lepingutega kokku ei puutu. Kutsun nad paberi ette ja siis nad saavad aru, et opaa, see on päris asi, ja see lööb lahti mingid uued kanalid. Nad mõistavad, et mind tõesti huvitavad küsimused, mida ma neilt küsin. Formaalne bürokraatlik dokument loob selle tunde.

Lepingud või kokkulepped andsid võimaluse sukelduda just võõra inimesega kiiremini ja sügavamale teemadesse ja suhtlustasanditesse.

Aga kuidas just formaalne leping selle sügavuse annab? Võiks ju mõelda, vastupidi, et see on lihtsalt üks paber.

On paber ja on kaks inimest, kes teevad kokkuleppe. Paber on lihtsalt üks elementidest, tuumaks on kokkulepe ja usaldus kahe inimese vahel.

Mida kujutab endast vereleping?

Teadsin, et mul on vaja eraldi ruumi, kus olla inimestega üks ühele, seega eelmise aasta lõpus Kanuti Gildi SAALis toimunud residentuur oli väga oluline. Tegin aasta varem ka EKA galeriis lepinguruumi. Seal tegelesin võlalepingutega, milles leppisime kokku, mida me üksteisele võlgu oleme. Näiteks üks isik jäi mulle võlgu tervituse või žesti, mina võlgnen talle joonistuse. See on vastastikune ja tasakaalus juriidiline kokkulepe.

Kanutis tegin aga tõsisemaid katsetusi, seal oli nii-öelda päevakontor, mis oli avatud üheksast viieni ja kus sai valida, mis sorti kokkuleppesse soovitakse minuga astuda. Tegime ka öökontorit, kus sain sellesama verelepinguga eksperimenteerida. See pidi olema anonüümne, mind ei huvitanud inimene isikuna, vaid lihtsalt inimene kui inimene. Tegime kahepoolse lepingu ja allkirjastasime selle verega. Mina küsisin inimeselt ühe küsimuse, tema vastas ja siis tal oli võimalus esitada mulle sama küsimus, samal ajal jäädvustasin seda kõike. Küsimus oli: mis on kõige vägivaldsem asi, mida oled oma elus teinud? Tahtsin nende lepingute juurde päris stenograafi, kes oleks nagu inimdiktofon – Mia Maria Rohumaa oli kohe nõus selle avantüüriga kaasa tulema. Sellest tekkisid protokollid ja siis sai omakorda mängida protokolli kui formaalse dokumendiga, kokku tuli üks neljameetrine dokument (rullib keset tuba lahti lepingu sõlmimise olukordi kirjeldava pika paberi). Ühest Kanutis sõlmitud lepingust tuligi Hobusepea näitus.

Paber on lepingut tehes lihtsalt üks elementidest, tuumaks on kokkulepe ja usaldus kahe inimese vahel.

See on üpris intiimne leping, mida võõraga teha. Milles te täpsemalt kokku leppisite?

Näitus on selle lepingu tulemus ja dokumentatsioon. Leping sai sõlmitud ühe neiuga, kes tuli Kanutisse lepinguruumi kontoripäeval. Seal oli laual kuus erinevat dokumenti ja temaga tehtud leping oli suurima kaaluga. 

Sõlmisime omavahel lepingu ja kui õige päev kohale jõudis, tuli ta südaööl minu koju ja jäi sinna järgmise keskööni. Kirjutasin talle päeviku, kus seletasin üksikasjalikult lahti, kuidas ma seda päeva läbi teen. Lisasin ka biograafia: rääkisin oma perekonnast, emast, isast, vanavanematest, ka sellest, mida ma pean poest ostma, kuidas ma magama jään. Tegin üheks päevaks kava, andsin talle oma seljas olnud riided, telefoni, arvuti, rahakoti, dokumendid, paroolid, andsin kogu oma välise ja mingis mõttes ka sisemise olemuse talle ja läksin ise keskööl purupaljalt kodust ära.

Kutsusin seda ööpäeva dokumenteerima operaator Elisabeth Kužovniku, kes filmis üles kõik selle neiu tegevused n-ö minuna: magamise, söömise, mu vanavanemate juures käimise. Igaüks sellise asjaga kaasa ei tuleks. Näitus ongi põhimõtteliselt ainult sellest lepingust. Üks teos on triptühhonina ekraanil, teine video sellest, kuidas tema (või siis mina?), Anita Kremm, läks oma vanavanemate juurde, ja kolmas teos sellest, kuidas jätsin mingis mõttes oma elu sinnapaika ja kadusin, jäin alles ainult sisemise minana.

Aga mis on küsimused, mida sa endalt küsid?

Mind piinab kogu aeg, kes ma olen ja mida ma siin teen? Eksistentsiaalsemad küsimused lihtsalt ei anna rahu, aga nad käivitavad mingi liikumise, ma ei saa ühe koha peal istuda. Lepingus on küll sõlmitud kokkulepe teise inimesega, aga otsin selle kaudu kogu aeg iseenda sees nendele küsimustele vastuseid. Ja iga inimene annab uusi küsimusi juurde, mis teeb elu põnevamaks. See on ka huvitav, et enamik on lepingute suhtes pigem kartlikud. Leping on mõjus.

Näituse kuraator on Ene-Liis Semper. Milline on olnud teie koostöö?

Tundus kuidagi loogiline paluda kuraatoriks just Ene-Liis, mul tegelikult ei olegi teiste kuraatoritega kogemusi. Ene-Liis tunneb mind hästi ja teab, mida ma oma töödes otsin, ning ta on kursis, et ma ei ole kõige parem sõnastaja ja et mu eesti keele grammatikat mõjutab kombinatsioon keeltest, mida valdan… Ta on aidanud tohutult ideede sõnastamisel ja andnud kätte vajalikud suunised nii ideetasandil kui ka näituseruumi kujundamisel. See koostöö on olnud väga viljakas. Ene-Liis on minu jaoks kui treener. Saame teineteisest aru poole sõna pealt ja temaga koos töötades tunnen alati rõõmu.

Sa töötad ka stsenograafina, sul on kogemusi nii filmi- kui ka teatrimaailmas. Mis on olnud sinu seni tähtsaimad projektid? 

Hiljuti tuli näiteks välja „Igavene suvi”, esimene täispikk mängufilm, kus olime koos Liisamari Viigiga kunstnikud ja tegime kostüüme. Ütleksin, et teatrit ma alles kogen. Kõige suurema vastutusega projekt on olnud Merle Karusoo dokumentaallavastus „Ma jätsin Ukraina 2022” Vene Teatris. 

Mulle meeldib, et teen mõnd filmiprojekti, siis teatriprojekti, siis kunstiprojekti ja siis tuleb jälle filmiisu tagasi. Vaheldusrikkus on lahe, olen avastanud suuremate projektidega, et ma ei jää kuhugi kinni. Ja kui äge on meeskonnas töötada! On mõttekaaslased, kellega koos asju teha, ja näen kõrvalt, kuidas ideed ellu ärkavad. Tore on vaadata näiteks kinos mõnda filmi ja näha ka selle taha – kui palju inimesi on sellega seotud, kui palju on ohverdatud ja tehtud selle nimel, et film valmis saaks.

Üldiselt küsin iga projekti puhul, kas see huvitab mind, enne kui selle vastu võtan. Peamiselt vaatan, mis on projekti idee, mis küsimusi küsitakse. Kusjuures lubasin endale kunagi, et ma ei tee eluski reklaami, ma ei taha oma loomingut reklaamiga siduda, isegi kui sellega saab elatist teenida.

Näitus jääb avatuks 26. maini