Tier Music korraldab 26. mail Terminali plaadipoes meistriklassi „Muusika teles ja filmis: kuidas töötavad muusikanõustajad ja heliloojad”, kus jagavad nõuandeid muusikanõustaja Thomas Golubić ja helilooja Blake Neely. Uurisime Thomas Golubićilt, kes on kujundanud helimaailma sellistele sarjadele nagu „Halvale teele” („Breaking Bad”), „Better Call Saul”, „Elavad surnud” („The Walking Dead”) ja „Mulla all” („Six Feet Under”), kuidas on need tööd sündinud ning millised on ta enda lemmikud muusikaga seotud momendid filmi- ja telemaailmast.

Alustuseks klassikaline küsimus – kuidas sai sinust muusikanõustaja?

Minust sai muusikanõustaja juhuse tahtel. Käisin 90ndate alguses Bostonis filmikoolis ja ausalt öeldes ma ei mäleta, et selline amet oleks kunagi mainimist leidnud. Teadsin heliloojatest, aga minu mäletamist mööda ei õpetatud seal muusikanõustamist. Alles siis, kui töötasin Los Angelese raadiojaamas KCRW 89.9 FM ja juhtisin seal 90ndate teises pooles raadiosaadet, sain teada, et selline amet üldse eksisteerib. Mul vedas, et kuulsin oma sõbra ja KCRW kolleegi Gary Calamari kaudu praktikakohast muusikanõustaja G. Marq Roswelli juures – see oligi minu esimene samm selles valdkonnas. Õppisin G. Marqilt palju ning pärast mõne väga keerulise sõltumatu filmi kallal töötamist sain võimaluse osaleda HBO seriaali „Mulla all” tegemises. Mul oli piisavalt arukust mõista, et see töö käis mulle üle jõu, niisiis pakkusin välja, et võiksin sarja kallal töötada koos Gary Calamariga. Sellest kujunes suurepärane loominguline ja professionaalne koostöö ning me oleme siiani sõbrad.

Mis teeb heast muusikanõustajast hea muusikanõustaja?

Ma arvan, et see nõuab üsna haruldast spetsiifiliste oskuste kombinatsiooni. Kõige olulisemad neist on tundlikkus ja arusaam loo jutustamisest. Kui sa seda ei mõista, pole mingit tähtsust, kui hea muusikamaitse sul on. Samuti on ülimalt tähtis mõista produktsiooni loovaid ja praktilisi vajadusi ning õppida, kuidas toetada filmitegijaid ja kujundada filmi või teleseriaali muusikaline keel. See on keeruline protsess, mis nõuab palju aega, energiat ja kogemusi.

Muusikanõustaja peab olema ka hea kuulaja, sest meedia on alati koostöö – paljudel produktsioonitiimi liikmetel on muusika kohta oma arvamus. Lisaks on vajalik tugev töödistsipliin ja -eetika – võime kuulata ja uurida tohutul hulgal muusikat kõikvõimalikest žanritest ja ajastutest. Võime orienteeruda ainult ühes muusikastiilis tähendab lühikest karjääri. Kõige edukamad muusikanõustajad tunnevad huvi väga erinevate muusikastiilide vastu ning neil on kustumatu teadmistejanu ja uudishimu inimeste suhtes.

Professionaalsus on muusikanõustaja töös õnnestumisel võtmetähtsusega – see tähendab organiseeritust, kiiret ja läbimõeldud reageerimist, ning tähelepanelikkust ja strateegilist lähenemist produktsiooni vajadustele. Filmi- ja teleseriaalide tegemisel on sageli piiratud ajakava ja eelarve, mistõttu on oluline läheneda muusikaga seotule praktilisest vaatenurgast.

Selge eneseväljendus on samuti hädavajalik. See on kiire tempoga töö, kus emotsionaalne tundlikkus ja diplomaatilised oskused mängivad tulemuses võtmerolli. Loovad lahendused toimivad ainult siis, kui suudad suunata mitmeid produktsioonis osalevaid osapooli ühise eesmärgi suunas, millele kõik on pühendunud. Parimad muusikanõustajad on sageli väga egovabad – nad suudavad oma töö, selge suhtluse ja diplomaatilise tasakaalu abil viia produktsiooni inspireerivate ja uuenduslike muusikaliste lahendusteni, mis viivad loo jutustamise uuele tasemele.

Sa oled tuntud selle poolest, et lood sarja ette valmistades igale tegelasele tema karakteriga sobituva miksteibi. Räägi sellest protsessist lähemalt.

Ma lähenen igale loomingulisele projektile samamoodi nagu iga osakonna juht ehk alustan stsenaariumist. Olenemata sellest, kas sa oled näitleja, kes õpib oma tegelast tundma aktsendi, kostüümi või maneeride kaudu; operaator, kes valib õigeid kaameraid, objektiive ja valgustuspakette; casting director, kelle ülesanne on leida näitlejad, kes suudavad tegelased ellu äratada; või kunstnik, kelle ülesanne on see maailm üles ehitada – me kõik alustame stsenaariumist.

Ma arvan, et minu ülesanne on nendesse karakteritesse armuda ja neid tundma õppida. See võib olla seotud nende vanuse, kultuurilise tausta või oluliste elusündmustega. Mõnikord annavad tegelase olemusest aimu tema tundlikkus või tonaalsus – valikud rütmis või energias. Ma kasutan miksteipe, et tegelast avastada – olgu see seotud nende isikliku muusikamaitsega või kujuteldavate hetkedega nende elust, mida muusika aitab esile tuua.

Mõnikord annab mulle vihjeid, kuidas muusika võiks neid kujundaja, see, kuidas tegelane räägib. See on minu jaoks tegelikult esimene samm – n-ö saame tuttavaks harjutus. Püüan tegelastesse suhtuda empaatiaga, nagu täisväärtuslikesse ja mitmekülgsetesse inimestesse. Sageli need miksteibid muutuvad, sõltuvalt sellest, milline näitleja rolli saab või kuidas ta tegelast tõlgendab. Ma täiustan ja muudan neid kogu protsessi vältel. Isegi kui neid laule lõpuks produktsioonis ei kasutata, mõjutavad need nii minu kui ka mu meeskonna arusaama tegelase sügavusest ja tundlikkusest. Sageli kasutame me muusikat, et tegelasi eristada, toetada nende arengut ning tuua välja muutuseid. Tegelaskuju, mis on visandatud stsenaariumisse, saab muusika abil täita värvi, sügavuse ja tekstuuriga, luues nii tema sisemaailma.

(Spoiler alert) Üks lugusid, mis mulle sarjast „Halvale teele” eriti meelde jäi ning mida ma siiamaani kuulan on Alexander Eberti „Truth”. Lugu ise on pigem chill, kuid see saadab üsna masendavat stseeni. Samas selle sarja universumis see töötab. Kui tihti sul selliste vastandustega mängida õnnestub?

See oli väga meeldejääv viis, kuidas lõpetada üks üsna šokeeriv episood. See moment tähistab Walti ja Jesse’i (sarja peategelased – toim.) jaoks pöördpunkti, kuna nad näevad, kuidas Gustavo Fring mõrvab olukorra kontrollimiseks halastamatult omaenda käsilase Victori. Lõpp on irooniline. Pärast mõrva nägemist teavad nad, et tagasiteed enam ei ole. Näeme selles stseenis Walti minema kõndimas, seljas Kenny Rogersi T-särki ja jalas spordipüksid, ning teda saadab Alex Eberti rõõmus ja igatseva alatooniga laul, kus kõlab vilistamine ja millel on kergelt vesternilik tunnetus. Laulu sõnad puudutavad samuti mõningaid seriaali teemasid – see kujutab Walti justkui veidra kauboina, kes lahkub kohutavast olukorrast teadmata tuleviku suunas. Ta elab veel, kuid kui kauaks? Ma arvan, et selle laulu eriline tonaalsus tabas hästi selle episoodi veidrat ja mõistatuslikku lõppu. Mul on hea meel, et see sind kõnetas.

Millised on su enda lemmikud muusikaga seotud momendid tele- ja kinoajaloost ning millised su enda tööde hulgast?

Milline tore küsimus. Neid on nii palju. Kui see poleks nii masendavalt alatasustatud amet, naudiksin ma muusika- ja filmiprofessoriks olemist ja veedaksin oma päevi väljendades vaimustust selle üleva ilu üle, mida pakuvad muusikahetked filmides ja teles. Üheks suurimaks kunstnikuks, kes kasutab muusikat jutustamise vahendina, pean ma Stanley Kubrickut – kõigis tema filmides, aga eriti filmis „2001: Kosmoseodüsseia”, mida nägin 10-aastaselt filmi 10. aastapäeval.

Mu isa arvas mingil põhjusel, et on sobiv mind sellele seansile viia, ja kuidagi mõjus see film mulle vapustavalt. Ma palusin kohe, et tahaksin seda uuesti näha, ja me vaatasime kohe järgmise seansi otsa. Mulle meeldivad ka väga Wendy Carlose Moogi süntesaatoril tehtud klassikalised tõlgendused filmis „Kellavärgiga apelsin”. Mäletan, kuidas mind viidi filmis „Elluastuja” Simon & Garfunkeli laulude kaudu otsekui Dustin Hoffmani tegelase mõttemaailma. Samamoodi armastasin seda, kuidas režissöör Hal Ashby kasutas Cat Stevensi muusikat filmis „Harold ja Maude”. 

Kaasaegsematest filmitegijatest, kes minu arvates kasutavad muusikat põnevalt ja kaunilt, tooksin esile Paul Thomas Andersoni, eriti filmis „Boogie ööd” („Boogie Nights”), Martin Scorsese – eriti filmis „Omad poisid” („Goodfellas”) – ning Claire Denisi, kelle kõikides filmides on muusikal tähtis roll. Enamasti kõnetavad mind just julged valikud: näiteks režissöör Jonathan Glazeri otsus lasta Mica Levil teha muusika filmile „Naha all” („Under the Skin”), või Alan Parkeri otsus palgata Giorgio Moroder helindama filmi „Kesköine ekspress” („Midnight Express”). Need on julged valikud, mis muudavad filmid tänu riskantsetele ja tugevatele muusikalistele lähenemistele dünaamilisemaks ja kaasahaaravamaks. Mainima peaksin ka mõnu, millega Coeni vennad oma filmides muusikat kasutavad, eriti filmis „Suur Lebowski” („The Big Lebowski””, ning seda, kuidas Wes Anderson täidab oma ainulaadsed ja omapärased filmid muusikaga – eriti filmides „Tenenbaumid” („The Royal Tenenbaums”) ja „Rushmore”. See, mida Danny Boyle tegi „Trainspottingu” heliribaga on täiuslik – iga muusikavalik on täpne ja põnev. Kõige inspireerivamad filmitegijad teevadki tihti kõige julgemaid ja põnevamaid muusikalisi valikuid.

See on sinu jaoks teine kord Eestis meistriklassi anda. Mis sind tagasi toob ja millist potentsiaali siin näed?

Mind kutsuti esimest korda Eestisse üle kümne aasta tagasi Tallinn Music Weekile ja ma armusin sellesse riiki, kultuuri ja inimestesse. Mind vaimustas, kui palju andekaid inimesi ma kohtasin. Tundus, et kõik, kellega kohtusin, rääkisid mitut keelt, mängisid pille, olid kirglikud toidu ja kunsti suhtes ning nägid Eestil ja eestlastel ees helget ja põnevat tulevikku. Lapsena veetsin perega natuke aega endises Jugoslaavias ning reisisin Ida-Saksamaale, Tšehhoslovakkiasse ja teistesse idabloki riikidesse. Kogesin omal nahal hilissotsialismiga kaasnevat korruptsiooni, omakasupüüdlikkust ja üldist masendust. Olen elanud ka Bostonis ja New Yorgis ning näinud hiliskapitalismi julmust – huvipuudust kunstnike ja kunsti toetamise vastu, mis on eriti tuntav praeguse kohutava valitsusadministratsiooni ajal. Ja ometi suutis Eesti sellest kõigest kõrvale hoida. Eesti on toetanud võrdõiguslikkust, julgustanud kunstiloomet ja haridust. Eesti on kodakondsuse ja tehnoloogia vallas edumeelne.

Eesti eeliseks on see, et ta on väike riik, kus elatustase on suhteliselt ühtlane ja tasakaalus. Kui olen Eestis, tajun, et artistidel on enesekindlus, et tulevik on põnev ja võimalused loometööks on alati võimalikud. Soovin sellesse positiivsusesse oma panuse anda ning loodetavasti pakkuda ka teadmisi selle kohta, kuidas meie valdkonnas parim muusikaline loojutustamine toimib. Innustada noori loojaid leidma oma tee, et panustada ja särada.

Olen elevil, et saan naasta ja jätkata eelmise aasta töötoa alustatud tööd. Kui kuulsin, et helilooja Blake Neely liitub ka, teadsin kohe, et saame koos luua midagi ainulaadset ja erilist. Soovin, et mul oleks olnud õpilasena võimalus osa võtta sellisest töötoast, nagu neid korraldavad Thea (Zaitsev – toim.), Sandra (Perens – toim.) ja Tieri meeskond. Ma arvan, et see, mida nad loovad, on väga väärtuslik – see toob kokku erakordselt andekad heliloojad, muusikud ja kunstnikud, et uurida ja koostööd teha, ning annab neile võimaluse arendada oma oskusi ja viia need maailma lavale. Kui mina ja Blake saame kuidagigi sellesse protsessi panustada, on see meile rõõm ja au.

Rohkem infot meistriklassi kohta leiad siit