„Jäärad” (Island, 2015). Režissöör Grimur Hakonarson, osades Sigurður Sigurjónsson, Theodór Júlíusson, Charlotte Bøving jt. 93 min.

Kaader filmist

Kaader filmist

Kauge saareriigina Atlandi ookeani põhjaosas ilmub Island pildile enamasti siis, kui mõni selle vulkaanidest otsustab natuke tuhka köhida ning kogu Euroopa seejärel lennujaamades kinni istub. Muidu on ta aga vaikne ja tasane, toimetab omaette. Sarnase stoilisuse on Grimur Hakonarson pannud oma filmi „Jäärad” – kui midagi toimub, on see kiire ja impulsiivne, muul ajal ollakse majades tuule eest varjul. Ei tahaks kuidagi klišeedesse laskuda ja öelda, et see on nii „skandinaavialik”, aga no on ju!

„Jäärad”, nimetagem seda näiteks neotammsaarelikuks, sobituks vajadusel oma külarealismi ja rahulikkusega kenasti ka Eesti filmikaanonisse ning seega tundub nagu polekski teoses midagi erilist (ega eksootilist) leida. Pealiskaudne pilk on petlik. Valinud näitlejateks Sigurður Sigurjónssoni (Gummi) ja Theodór Júlíussoni (Kiddi), kel mõlemal selja taga rolle enam kui kahekümne viies filmis, pakub režissöör vaatajatele esmaklassilist näitlejatööd ja karakteritaju. Teiseks paistab juba pelgalt lambakasvatus, mida tänapäeval aina rohkem atraktsiooni kui päris eluviisina nägema on hakatud, linnastuva maailma taustal nähtus ja eksootika omaette. Kahe peaosatäitja kõrval ei saa unustada vaikivat tegelast – Islandi „jää ja tule” maastikku, mis sel korral küll vaid laiskade künkakestena esines, kuid needki paistsid lauge ääremaa inimese silmadele toreda vaheldusena.

Torssis ja habetunud napisõnalised vennad on jäärapäiselt 40 aastat sõnagi vahetamata kõrvuti tüünes orus elanud ja lambaid kasvatanud. Elu läheks samas vaikuses edasi, kui äkitselt poleks oht kaotada kogu esivanematelt päritud lambakarja skreipile (kraapimistõbi). Nüüd oldaks nagu ühise eesmärgi peal väljas, kuid vaikiv duelliolukord jätkub siingi – olles näiliselt kõik loomad hukanud, hakkab Kiddi pudelit tõstma, Gummi kavaldab aga õilsa eesmärgi nimel ametnikke ja jätab osad loomad ellu. On selge, et edasi ei saada enam üksi hakkama, vaid tuleb astuda üle 40-aastase lõhe ning järgneda vere kutsele.

Ühelt poolt peegeldab „Jäärad” Islandi kultuuri, islandlaste maailmavaadet ja identiteeti – film on rahulik (kuid ei veni), suurtele panoraamvõtetele kaob inimene päris ära, ta on looduse kestel väike ja sellega ühes. Karakterid on sel maastikul üksi ja isoleeritud, nagu saare inimestele tihtilugu omane. Teisalt muudab eraldatus ja üksindus filmi privaatseks ning introvertseks, tegelaste vormumine toimub seestpoolt väljapoole ja nii on „Jäärad” ka üksikindiviidi arengulugu. Toored ning tahumatud villastes kampsunites halliseguste habemetega vennad peavad üle saama esmalt enda egost ning seejärel tragöödiast, mis nende sugupõlvede pärandit ohustab. See pole ainuüksi nende pärand, vaid sümbolina killuke Islandi ja julgen öelda, et ka maailma pärandit, mis madala leegiga hääbumise suunas põleb.

Vahelduseks kolmanda maailma agraarühiskonna kujutamisele on värskendav näha, kuidas heaoluühiskond moodsalt majandab – suurte koppadega on paslik sondeerida maad või toimetada purjakil venda ambulantsi – ning samas ägab endale võetud koorma all, sest sõltutakse ainult karja jätkusuutlikkusest. Kui inimesed on seatud fakti ette hävitada oma kari, pole mitte kõik entusiastlikud jälle nullist alustama. Nähakse maaelu perspektiivitust ja linna kolimise eeliseid. Sellega ei kao ainult kariloomad, vaid jäävad tühjaks külad ja seejärel asulad. Cannes’i filmifestivali Un Certain Regard programmis ära märgitud linateos on lugu armastusest peremehe ja tema loomade vahel ning armastusest inimeste vahel. Sujuva kaadriga antakse edasi nii põhjamaise maastiku kargus kui ka inimeste jäärapäisus. Filmi pealkiri ei viita ainult loomadele, vaid enamgi nende peremeestele.

„Jäärad” linastub PÖFFi raames veel täna, 23. novembril Viimsi Kino V-klubis ning 26. novembril Apollo Kinos Tallinnas.