Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu sädeinimeste tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.

Raul Oreškin ja Kaili Kase. Foto: Ruudu Rahumaru

Raul Oreškin ja Kaili Kase. Foto: Ruudu Rahumaru

See oli õnnelik juhus, mis juhatas Raul Oreškini ja tema elukaaslase Kaili Kase kümmekond aastat tagasi Peipsiääre ridaküladesse. Täpsemalt küll otseteed näidanud GPS. Selles, et neist said hiljem Varnja külas kinnisvaraomanikud, on süüdi juba kosmilised jõud, mis end Oreškini unenäos ilmutasid. Mingit galeriid Oreškin toona küll unes ei näinud – see mõte arenes välja soovist tekitada sõpradele-tuttavatele põhjus äsja ostetud suvekodu külastamiseks. Juhtus aga nii, et kui suvegalerii esimest korda viis aastat tagasi avati, väisas seda kahe kuu jooksul 1000 inimest. Lisaks tuttavatele vooris kohale ka kontvõõraid. Tuldi busside ja autodega. Sestsaati ongi Raul ja Kaili võtnud oma missiooniks kunsti kaudu kinniste eestlaste koduuste avamise. Nii linnas kui ka maal tehtud kodunäitused on muutunud omamoodi kogukondlikuks sotsialiseerumisprojektiks. Kunst on siin tihti vahendav meedium, mis ärgitab vestlusi kodusünnitustest kosmoseettevõtluseni. Voronja galeriisse on sattunud isegi teaduslikul retkel olnud lapikmaalased.

Teisalt on aga võõras kodus tekkiv tundlikkus ideaalne keskkond kunstiteosega vahetumalt suhestumiseks. Koduseinad lammutavad kunsti ümbert nähtamatu barjääri ja loovad hoopis teistsuguse, kunstnikke ruumiga eksperimenteerima kutsuva konteksti. Kui kunsti saab eksponeerida edukalt paadikuuris ja saunalaval, siis mis takistab mind elutuppa maali riputamast? Nii on ilmselt küsinud nii mõnigi külastaja. Raul ja Kaili usuvad, et nad on muutnud kunstiostu loomulikuks. Inimestel on tekkinud teadlikkus, et Voronja galeristide vahendusel jõuab loojateni. Piletirahata galerii finantsmudel võikski baseeruda tulevikus suuresti kunstimüügil. Praegu tegutseb galerii kultuuripoliitika kiuste, tulles ots otsaga kokku tänu kohvikule, väiksematele annetustele ja ühisrahastusplatvormile. „Meil on tekkinud suur usaldus inimeste suhtes,” tunnustab Oreškin toetajaid.

Võhivõõraste külaelanike vastutulelikkus Rauli ja Kaili Varnjasse lõpuks meelitaski. Iseseisvalt tulevast galeriihoonet kaema tulles tegid naabrid neile maaklerituuri ülejäänud külas, andsid soovitusi hinnaga tingimiseks ning vahendasid majaga seotud perekonnapärimust. Varnja vanausuliste kogukonna jaoks on galeriis toimuv sestsaati justkui teater või tsirkus, mis toob kohale telerist nähtud kuulsusi ja veidras riietuses linnavurlesid. Kiwa kureeritud punknäituse avakontserdi ajal lõid galeriist möödunud kohalikud risti ette. Esiotsa saadeti näitusi uudistama ikka lapsed ja lapselapsed, aga võõristusperiood möödus kiiresti. Sugulastele näidati galeriid ikkagi uhkusega! Hooaja lõpus uuritakse nüüd juba ise, millal uuesti uksed avatakse. Oreškin ütleb, et Varnjas valitseb kummaline tolerants, mis jätab väljastpoolt tulijatele ruumi tegutsemiseks. Teisiti väikekülades tema hinnangul ei saakski – kohalike ergutamiseks on vaja välispidist impulssi. Näiteks mõne kodugalerii kujul, mille käivitamine polevat üldse keeruline. „Hakka ainult tegema!” on Kaili ja Rauli lihtne nõuanne.

Osana Tallinn Art Weeki programmist saab näha Voronja XX korternäitust: August Künnapu „Portreed”.