„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal. 

Margit Lõhmus

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Mingis mõttes hästi, tegelen maalimisega rohkem kui varem. Näituseid pole ära jäänud, kuna ühtegi polnud planeeritudki. Selles osas pole koroona mind mõjutanud. Arvan, et mõjud on veel ees. Praegu on üldine olukord ikka palju halvem. 

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Vaimses mõttes on aasta olnud raske. Mul suri vanaema ära ja koroona pärast ei saanud teda vaatamas käia. Ta surigi kuidagi nii suvaliselt ära, ilma et oleks oma lähedasi mitu kuud näinud. See teeb haiget, sest tunnen end kuidagi süüdi, nagu oleks ta hüljanud vms. Olukorrast tingituna on see arusaadav, aga sisimas on ikka imelik tunne. Kui hakkan mõtlema inimeste peale, kes on haiged ja haiglas või meditsiinitöötajate peale, siis tekib ärevus, tahaks kuidagi aidata. Raskusi on ka enda motiveerimisega. Samas on üldine vool, millega kaasa minna või mitte minna nõrgem, saab rohkem enda peale mõelda. Pisut hirmutab, et äkki ei mõtlegi midagi välja ega pole tegelikult millegi peale mõelda. 

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Esimese laine ajal käisin tööl ja toetust küsida polnud vaja. Praegu tuleb põhi papp töötukassast, mis on väike, aga midagi ikka. Vahel teenin loominguga midagi juurde ka. Sissetulek on tõesti väga väike ja paneb imestama, kuidas üldse ära elan. Hea on see, et mul on oma väike stuudio, kus tööd teen ja see toetab vaimselt väga palju. Ootan loometoetust. 

Mis on pettumust valmistanud?

On mingi abstraktne pettumus, milles jõuan tiiruga alati iseenda juurde. Pettumust valmistab see, et kultuur peab hullult võitlema, et üldse olemas olla. 

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Suht perspektiivitult vaatan tulevikku. Mõtlen väikselt. Ei julge pensioniea peale mõeldagi või vanaduse peale üldse, haigused jne. Loodan, et hullu depressiooni ei tule. Samastun selle kleidiga Hollandi filmist „Kleit”, mis ringi lendab, inimese juurest inimese juurde. Järele mõeldes oli sel kleidil päris huvitav elu.

On selles pandeemiaajas ka midagi positiivset?

Koroonaajal on parem vaene olla kui muul ajal. Pole tunnet, et jääks millestki ilma. 

Huvitav on näha, mis saab ja kuhu see kõik viib. Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne. 

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui ka kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Ma ei oska öelda. Kunstniku elu on nagu pidev kriis (oma kogemuse põhjal). Sotsiaalsed garantiid nagu haigekassa leevendaks seda paljuski, annaks ehk kindlustunnet.

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Elu on perioodiline. See ei ole küll õpetussõna ega üleskutse, pigem lohutuseks. 

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Ütleksin: „Margit, mida madalama lati alt läbi lähed, seda paremini limbot tantsid, winky-wink.” Huvitav, mida ütleksin kolme aasta pärast praegusele minale. Loodan, et mitte selliseid lauseid: „Oleksid pidanud koroonasse surema”, „Loll olid, et koroonasse ei surnud”, „Oma viga!”.

Margit Lõhmus on vabakutseline kirjanik ja kunstnik.